-
Mängusoovitus: Life Is Strange
Tahaks alustada postitust sõnadega, et “ma tean, et te ei ole erilised mänguhuvilised,” aga pean tõdema, et ega ma tegelikult ju ei tea. Äkki ikka olete. Ma ei pea siinkohal muidugi silmas facebookimänge ega lauamänge, vaid hoopiski arvutimänge. Olen teile öelnud, et mina olen huviline. Selline, kelle igasse päeva mahub üldiselt ikka killukene arvutimänge ka. Eile õhtul mängisin ma niisuguse mängu nagu “Life Is Strange” viimast osa ja ma tundsin terve selle mängu vältel, et kuigi mu blogisse ei ole see postitus võib-olla kohane, siis ma…
-
Sügisene meisterdus
Ei möödu päevagi, kui kuskilt internetist ei hüppaks ette justkui viiruslik pop-up aken sellest, kuidas keegi midagi sügisesel teemal meisterdanud on. Värvilised puulehed, oksad, kastanid, tammetõrud, käbid ja kõik muu selline imeline, mida õuest hetkel täitsa tasuta koju tuua saab, annab nii palju inspiratsiooni ja tuleb muidugist ka kuidagi targalt ära kasutada, kui et sellel niisama lasta lund oodata ja siis lume all ära mädaneda. Siinkohal tahaks ma öelda ka, et ma nägin montessori grupis nii ägedat sorteerimismängu lastele, kus siis oligi kokku korjatud tammetõrusid,…
-
Virsikukaste riisi ja kana kõrvale
Ma mäletan, et kui ma pisem olin, siis ma sõin kuskil riisi koos mingisuguse kollaka kastmega ja see maitses ülihästi. Aastaid unistasin ma sellist kastet uuesti saada ja minu jaoks oli täielik saladus, mis kastmega tegu oli. Kuni ma kuidagi avastasin sellise asja nagu karri. Jep, see oli karrikaste ja sellest ajast saati on karri üks mu lemmikuid maitseaineid üldse. See maitseb lihtsalt nii hästi ja kõige enam meeldibki mulle sellega maitsestada riisi ja kana. Ükskord, kui ma olin parajasti poes ostmas vajalikke aineid, et…
-
Laste perearstinduse erinevus Eestis ja Soomes
Üks, mida ma Eesti puhul täiega taga igatsen, on meie perearst. Noh, mul vist on sama perearst veel ikka, ma loodan? Ma ei teagi. Patsient.ee-s pole nagu kirjas, aga samas kuna ma pole enda ümberkirjutust ju muutnud, siis miks oleks pidanud minu oma seoses Annabeli Soome kirjutamisega ära kaduma. Tema mõistagi sellega seoses külastab hoopis siinseid arste. Ühesõnaga, meil oli Eestis nii suurepärane perearst, et ma täiega igatsen teda. Ta tegeles lastega alati nii hoolitsevalt ja armsalt – mitte niimoodi üleliiga ja feigilt ninnunännutades, vaid…
