Mängusoovitus: Life Is Strange

Tahaks alustada postitust sõnadega, et “ma tean, et te ei ole erilised mänguhuvilised,” aga pean tõdema, et ega ma tegelikult ju ei tea. Äkki ikka olete. Ma ei pea siinkohal muidugi silmas facebookimänge ega lauamänge, vaid hoopiski arvutimänge. Olen teile öelnud, et mina olen huviline. Selline, kelle igasse päeva mahub üldiselt ikka killukene arvutimänge ka.

Eile õhtul mängisin ma niisuguse mängu nagu “Life Is Strange” viimast osa ja ma tundsin terve selle mängu vältel, et kuigi mu blogisse ei ole see postitus võib-olla kohane, siis ma tahan sellest siia ikkagi kirjutada. Ma tahan seda mängu teile SOOVITADA. Sest see on minu silmis selle aasta PARIM arvutimäng.

Ja ühtlasi on tegu arvutimänguga, mis minu silmis peaks minu lugejaskonnale meeldima küll, isegi, kui see mäng peaks olema teie elu esimene arvutimäng.

Long story short – kui jutuvada lugeda ei viitsi, keri lihtsalt nõks allapoole ja alusta treileri vaatamisest. Või noh.. vaata vähemalt sedagi, enne kui ütled sellele postitusele kategoorilise “EI!” :)

Ma oletan julgelt, et nii mõnegi inimese arust on arvutimängudemaailm selline kummaline ja tundub pigem ohtlik. Tundub ajaraiskamine ja tundub sõltuvus ja tundub olevat täiesti kasutu tegevus. Võib-olla. Aga samas kui mõelda, et me kõik raiskame oma aega ka filmide ja sarjade vaatamisele, mis tegelikult ju samamoodi eriti arendavad ei ole, siis… vot see mäng on igatahes mitmeid kordi VÄÄRTUSLIKUM kogemus, kui mõni film või sari. See on sinu aega rohkem väärt.

Miks, tekib kindlasti küsimus? Sest see mäng paneb sind elu üle järele mõtlema. See mäng paneb sind kaasa elama ja kogema midagi täiesti enneolematut, mida üks mäng võib pakkuda. See vallandab kõik sinu emotsioonid. See on, noh… märkimisväärne lihtsalt.

Millest mäng räägib?
See mäng räägib eelkõige sõprusest. On kaks sõbrannat, kes olid lapsepõlves parimad sõbrannad, ent ühel hetkel kolis üks neist oma vanematega teise linna elama ja nende suhtlus hääbus. Nad ei suhelnud aastaid, kuni ühel päeval kolib see ärakolinud tüdruk tagasi oma kodulinna, sest läheb sealsesse ülikooli fotograafiat õppima. Ja nad kohtuvad taas.

Sina kehastadki mängus seda tüdrukut, kes tagasi kolib. Tema nimi on Maxine.

Oma uues koolis märkad sa peaaegu igal pool “teadmata kadunud inimese” postreid ja saad teada, et kõik selles koolis räägivad kadunud tüdrukust nimega Rachel. Keegi ei tea, mis temaga juhtus, aga üsna kiirelt saad sa isegi aru, et ilmselt on sinu roll teada saada, mis temaga juhtus.

Samal päeval, kui sa oma lapsepõlve parima sõbrannaga üle mitme aasta jälle kokku satud, juhtub aga midagi enneolematut. Avastad sa äkitselt, et sul on võime aega tagasi keerata. Jep. WHAT THE FUCK. Ehk siis kujutage ette, kui nii juhtuks päriselt. Või õigemini seda mängu mängides ongi täpselt see tunne, et teil nii juhtub. Saate aru küll. :D

Liblikaefekt
Nüüd jõuamegi selle osani, et kes meist ei oleks siis iialgi elus mõelnud, et tahaks vahel aega tagasi keerata, eksole? Et midagi muuta ja teisiti teha. Samas nagu ka mitmetest filmidest näinud oleme, siis on teada, et muutes midagi minevikus, muutub midagi ka olevikus ja tulevikus. Ja me ei tea iialgi ette, mis siis olevikus teisiti on, kui me ühel hetkel olevikku tagasi jõuame. Tahame pidevalt head, aga ikka juhtub mingi jama.

Sellest see mäng räägibki. Õigemini põhiline point ongi sellel, et sul on võime ajas tagasi rännata ja kui sa näed, et su parim sõbranna lastakse maha, siis sa, ee… ilmselgelt kasutad seda võimet, et seda ära hoida. Ja lumepall hakkabki veerema.

Ja eriti huvitav kogemus ongi seda kõige enda silme läbi (okei, Maxi silme läbi) kogeda.

Sinu otsused loevad
Mäng on üles ehitatud pidevale otsustamisele. Sul on valida, kas sa sööd hommikusöögiks omletti või vahvleid. Kas sa kastad toataime või mitte (need on need leebed otsused, seal on neid veel, oh, KUI raskeid). Kõik sinu teod mõjutavad tulevikku ja iga sinu otsus tähendab midagi ja kajastub hilisemas mängus kuidagi.

Just see teebki selle mängu veel eriti põnevaks, et sellel on mitu lahendust. Seda mängu ei saa pea iial mängida alati samamoodi ja selle tulemus ei ole iialgi täpselt sama. Ma olen seda mängu alustanud näiteks kaks korda algusest peale, et näha, mis oleks juhtunud SIIS KUI ma oleks midagi teisiti teinud. See on lihtsalt nii haarav!

Mängukäik
Mängus on väga palju sellist “sisse elamist” ehk siis filmilikke kaadreid, kus sa võid vahel vabalt umbes 5-10 minutit lihtsalt istuda ja stseene jälgida, mis toimub ja millest tegelased omavahel räägivad. Ja sa saad pidevalt ise otsustada, mida öelda ja kellega rääkida. Mis siis, nagu öeldud, määrab selle, kuidas ka teised mängutegelased sinusse suhtuvad ja milline on sinu läbisaamine nendega. Ja millised sündmused tänu sinu valikutele siis aset leidma hakkavad.

Samas on mängus ka väga palju niiöelda “puslede lahendamist” ja nuputamist. Kuna sina (Max) ja su parim sõbranna (Chloe) hakkate uurima Chloe hea sõbranna Racheli teadmata kadumist, siis loote te niiöelda oma detektiivitiimi. Keda tasub usaldada ja keda mitte? Keda kahtlustada Racheli kadumises või, veel hullem, mõrvas? Uuuhuuuhhhhuu…

Episoodid
Mäng on üles ehitatud viiele episoodile, millest esimene tuli välja selle aasta jaanuaris ja viimane, nagu ma alguses mainisin, eile. Iga episoodi vahele mahtus umbes 2 kuud ootamist uue järele, aga nüüd on kõik viis episoodi väljas, nii et kes aga mängu mängida tahab, ei pea ootamisega vaevlema, vaid saab ühte jutti kohe ära mängida.

Mängu kestvus
Ühe episoodi kestvuseks kujuneb keskmiselt 3 tundi. See oleneb siis sellest, kas sa tahad läbi mängu joosta võimalikult kiirelt või võtta sellest ikkagi võimalikult maksimumi ja interakteeruda nii paljude asjade ja inimestega, kui võimalik. See viimane variant tasub ennast igati ära.

Mänguplatvormid ja hind
Meeldib sulle mängida mänge arvuti taga ja klaviatuuriga või oled rohkem puldisõber ja eelistad Playstationit/Xboxi, vahet ei ole. Mäng on saadaval kõikjal (va Mac). Täishinnaks on sellel 16.99€ konsoolil ja 19.99€ PC-l, mis VÕIB tunduda palju, aga ausalt, kui mõelda, et selle raha eest käid sa 3 korda kinos või mis iganes, siis kogemus läbi selle mängu ON seda hinda väärt. Sa ei pea istuma kinosaalis ja elama kaasa kellelegi teise loole, vaid sa saad ISE olla peategelane, otsustada ise enda ja oma lähedaste saatuse üle.

Samas, kui kohe üldse ei tea, kas mäng nii palju meeldib, et kõiki episoode osta, siis saab osta ka igat episoodi eraldi. Ühe episoodi hinnaks on 5 euri ja noh, kui tuleb hiljem völja, et tahaks ikkagi kõiki, siis läheb see lõppsumma niipidi lihtsalt nõks kallimaks. Aga samas, kui mäng ei meeldi, siis viie euro kulutamisest ilmselt väga kahju ei ole.

Ütlen aga nii palju, et just teise, kolmanda ja neljanda episoodi lõpp oli minu jaoks selline “I NEED TO SEE WHAT HAPPENS NEXT!!!” nagu sarjadelgi. :D Esimese episoodi lõpp nii väga hull ei olnud, seega kui edasi ei mängi, siis te ei saa iial teada, millest te ilma jäite. :D

Kellel huvi, saab ostmise kohta uurida lähemalt SELLELT leheküljelt või siis “hästivarustatud poodidest, kus mänge müüakse.”

Kaasahaarav ja mõtlemapanev
Võin öelda, et kui sa oled mõne episoodiga lõpule jõudnud või koguni terve mänguga, nagu mina eile õhtul, siis ega sa päris rahulikult mõnda aega olla ei saa. Selles mängus on NII palju “WHAAAAAAT THE HELL, MIS JUST JUHTUS?” momente, et mängu käigus ei jõua sa neid kohe ära hõlmata ja lihtsalt lähed ähinal asjaga kaasa. Ja kui sa lõpuks saad aega aduda, mis siis just juhtus, toimub su peas miljon protsessi ja 1+1 ühendamist, et “elust” sotti saada.

Nagu mõni kaasahaarav sari või film, on ka sellel mängul võime panna sind tundma lihtsalt kõiki emotsioone. Ühel hetkel leiad sa end paaniliselt hingeldamas, sest adrenaliin on nii kõrgele kruvitud. Teisel hetkel leiad sa end reaalselt pisaraid pühkimas, sest noh, KURB on. Kolmandal hetkel tunned sa, et sa EI SUUDA edasi mängida, sest see kõik on lihtsalt nii intensiivne ja sa tahad pausinuppu vajutada, aga siis sa jällegi tunned, et  “fakk, elus ei ole pausinuppu ja ma pean edasi minema.”

Ma ei tea, kui palju ma tohin sellest mängust rääkida nii, et see tunduks teile ka reaalselt huvitav või nii, et ma huvilistele selle sisu täiesti ära ei spoiliks, seega vabandust, kui mu jutt tundub selline. Kummaline. Vaadake parem treilerit. Mul piisas selle nägemisest, et ma seda mängu mängida ihkaksin. :D

Lisaboonusena pean kiitma seda, et minu jaoks oli/on täielik nauding selle mängu väljanägemine ja graafika. See pole küll midagi päris eepilist ja viimase peal, aga selle kaadrid on siiski tihti nii ilusad ja võimsad ja hästi välja joonistatud.

Ja olles fotograafiaõpilane, on sul ilmselgelt võimalik oma polaroidkaameraga ka siin ja seal klõpse ja selfisid teha, et oma päevikusse pilte lisada, sest jah, sa pead ühtlasi ka päevikut kõige kohta, mis toimub ja mida on vahepeal nii hea mängu juurde, kui raamatut, juurde lugeda, sest sealt saab alati uut infot ja veel rohkem teada selle kohta, mismoodi sa (khmm, Max) mõtled ja asju näed.

A-ma-zing! Minge mängima!

PS!
Ma läksin eile õhtul magama ja ketrasin oma peas veel vähemalt tunnikese “Aga mis siis oleks saanud kui…” mõtteid. Kui tegemist oleks päris eluga, saaks öelda, et “Guess we’ll never know,” aga õnneks on mul võimalik mängu jälle otsast peale mängima hakata ja ikkagi teada saada, mis SIIS olnud oleks. :D
Time well spent.