Väiksed ja suured soovid
Umbes nii nädala aja pärast, täpsemalt järgmisel neljapäeval, on niisugune päev, kus ma kunagi siia ilma sündisin. Kakskümmend neli aastat tagasi. Kui minult küsitakse, mida ma sünnipäevaks soovin, hakkan ma ikka mökutama. Ei, muidugi mõista on palju asju, mida mul veel ei ole ja mida ma endale tahaks, aga paraku on need asjad ka piisavalt kallid ja seega ebasobilikud kingiks lunida. Ja sellises väärtuses asjad, mida tavaliselt kingitakse.. selliseid jaksan ma endale ise osta, kui vaja on või siis on neid lihtsalt niisama kentsakas paluda. Nõnda ongi parem, kui kingitakse hoopis raha või siis mõni üllatuskingitus, ehk siis midagi mida ma ise ei oska soovida ja mis võiks kellegi äranägemise järgi mulle kuuluda.
Näited asjadest, millest ma viimasel ajal unistan. Alustades soodsamast siis näiteks tahan ma endale ükskord ometi mineraalpuudri osta. Selle jaoks on vaja teada, mis toon minu nahaga sobib. Tellisin Lucy Mineralsi e-poest värvitestrid (sest ainult 3 euri koos postikuluga), sain need juba järgmisel päeval kätte ja avastasin, et mul pole ühtegi sobilikku pintslit, millega neid näkku möksida. Seega on mul vaja ka mineraalpuudripintslit, aga mul on natuke kahju oma rahast pea 20 euri ühe pintslikese eest maksta.
Sellisesse pudipadi kategooriasse, mille jaoks ma kunagi raha leida üritan, kuulub ka ihaldatud theBalmi särapuuder, millesse ma seda poes proovides armusin.
Keio arvas aga, et ma võiksin kingiks tahta midagi praktilist, mitte niisama nänni ja iluasju, mida annab ka igapäevaste tegevuste käigus osta. Olin temaga nõus, aga ikkagi ei osanud talt midagi nagu kingiks küsida. Epilaatorit tahaks endale näiteks, sest imekombel mul ei ole seda. Kunagi oli, aga kuna ma pidasin selle kasutamist valusaks, jäi ta kuskile seisma ja nüüd on ta kadunud. Nii et oleks aeg uue jaoks ja epilleerimisele ka uus võimalus anda. :D
Kuna mul on tihti päris mitme arvuti vahel tegelemist (lauaarvuti, minu läpakas, ema käes olev läpakas, Keio arvuti), siis olen mõelnud, et peaks oma piltidekogu jaoks muretsema välise kõvaketta ja kõike sellele talletama. Näiteks praegu olen uue läpakaga Viljandis ja kõik pildid, mida tahaks kellelegi näidata või blogisse lisada, on hoopis Tallinnas olevas lauaarvutis. Kui kõik vajalikud asjad saaks välisel kõvakettal hoida, siis ei peakski teinekord isegi arvutit kaasas tassima, vaid piisaks väikese ketta kotti toppimisest ja saan oma vajalikele failidele kõikjal kergelt ligi. :)
Nagu ennegi maininud olen, siis tahaks kaamerale ka statiivi. Nende valik aga on nii suur ja keeruline, et ma ei oska sealt midagi välja valida, seega ei anna sellist asja kelleltki ka kingiks paluda. Teine inimene teab ju veel vähem, millist ma tahan või milline mu kaamerale sobib? Samas on see statiiv ka selline asi, et.. saab ka ilma selleta. Asi, mida tahaks, aga mida nii ilmtingimata vaja pole.
Sama asi on ka objektiiviga. Tahaks midagi sellist, aga vaadates hinda, siis jääb selle endale saamine vist kuhugi väga kaugesse tulevikku ja kindlasti mitte sünnipäevakingiks, vaid aastatepikkuse rahakogumise korraga ärakulutamiseks. :D Canon Speedlite 430 välklamp teeks mind ka mõne võrra õnnelikumaks inimeseks, aga seni kuni ma sedagi endale saanud pole, väldin lihtsalt hämaras pildistamist.
Ühesõnaga ma olen vist liiga leplik? Unistan asjadest, ent olen nõus ka nukralt ilma nendeta elama. :D Rohkem ma siin nimetatutest ei oskagi midagi endale tahta ja nii on alati olnud. Kuigi mul ei ole sugugi kõike, mida ma tahan, tunnen ma tihti ikkagi, et asju, mida ma tahan, pole nii ilmtingimata VAJA ja seega jäävadki need praegusel hetkel saamata ja lisanduvad lihtsalt unistuste nimekirja, mille jaoks pean ma ise ka mingit vaeva nägema.
Seepärast sünnipäevad imevadki. Vähemalt ihaldatud kingituste osas. Kuidas teil on? Kas oskate sünnipäevakingiks alati midagi konkreetset (ja teisele poolele parajas hinnaklassis) tahta või on soovide nimekirjas ka midagi sellist, mille saamiseks peate ise panustama?
8 kommentaari
Eveliis
Nohh, et kuna sünnipäeva wishlist, siis ma ei nori. Ma tahtsin hoopis öelda, et see on naljakas, kuidas ma ajaga (vanusega?) muutunud olen. Kui ma olin 18, tahtsin ma kingiks alati midagi väga glämmi. Gucci prille, kuldkette, Iceberg teksasid… Kui ma sain natuke vanemaks, nii umbes 20-25 ootasin ma lihtsamaid kinke, no ma ei tea lõhnaõlid, kreemid, riided. Kink oli nii oluline.
Ja nüüd, mida vanemaks ma saan, seda vähem ma kinke ootan. Ma ootan küll ALATI lilli ja neid ei saa kunagi liiga palju olla. Aina rohkem väärtustan ma tillukesi ja südamega tehtud asju, head õhtusööki, kontserti… Kui midagi asjadest, siis midagi kodule. Näiteks oleks ma kõige õnnelikum naine kui pulma-aastapäevaks saaks ma värvitud maja koos kõikide puuduolevate liistudega ja tänavakividega kaetud tee. Suurematest soovidest tahaks ma valget lippaeda, uut aiamööblit… Koristajat tahaks ka. Kahjuks liiga suured soovid, et isegi vihjata. Rahakott on liiga kleenuke.
Asju kui selliseid on niikuinii liiga palju. Ja naisena ma niikuinii soetan aegajalt ikka, isegi siis kui võimalusi pole, endale mõne liiga kalli koti või ebavajaliku kulmupliiatsi (sest ma ei oska seda niikuinii kasutada. 23 euri maha visatud raha;))
See muidugi ei tähenda, et kingitused mind ei rõõmustaks. Mis naine ma oleks kui ma ei rõõmustaks.
Katre
Ma tahaks ka maja ja aeda ja basseini ja saunamaja ja fotostuudiot ja helistuudiot ja väga paljusid asju, mida ei tasu väga mainidagi, sest nende saamise nimel töötan ilmselt surmani. :D
Lilledega aga mul selline lugu, et.. ilusad on nad küll, aga eriti ei vaimusta. Kodus vaasipandud lilled on mul tavaliselt juba järgmiseks päevaks nukralt longu vajunud, seega ilmselt ei meeldi lilledele mina ka. :(
Eveliis
Mul on nii, et väikesed asjad on sellised, milleta saan hakkama või kui enam ei saa, siis ostan (nagu telefon. Kui keegi oleks eelmisel nädalal 5s-i kinkinud, oleksin õnnelik olnud ikka küll). Aga suurte asjade poole püüdlen, kasvõi surmani ja olen nõus pingutama, et isegi kui feilin, siis olen vähemalt proovinud.
Ja olgem ausad, nats toimib ka see suhtumine. Sest nii viis aastat tagasi ma vaid unistasin, et ohhh oleks mul ka oma restoran;)
Jessika
Kas te ei ole mõelnud, et mis imelik asi see on, et inimene koguaeg ihkab midagi saada? Näiteks tahad kaamerat.. lõpuks saad, tunned rõõmu ja siis tekib nimekirja uus asi asemele, mida jälle nagu tahaks :D see on ju tegelikult üks lõputu õudus. Aga oleks siis nii palju raha ka, et koguaeg midagi osta, mida hing ihaldab :D
E.
Olen ka selline, et väiksemad ja vajalikud asjad ostan ise ära (tavaliselt puhtalt sellepärast, et ei kannata oodata, eriti mingite meigiasjadega) ja suuri on kuidagi tobe küsida. Kuna ma ei pea sünnipäevi üldiselt, siis kingitused tulevadki rohkem täiesti ootamatutelt inimestelt(saadetakse tavaliselt kellegi kaudu) ja pigem üllatuskingina. Keegi ei saada kontole raha, et läheks ise ostaks. :D Peresiseselt on üldiselt nii, et sünnipäeval lähme poodi ja kui juhtub midagi mis vaja on, siis ostetakse. Täiesti tavalised asjad on mu sünnipäevakingitudte nimekirjas juuksevärvid, šampoonid, ripsemtuššid(??????) ja muu taoline igapäevane pudipadi :D
Sigrid
Ma alles murdsin oma sünnipäeva kingi pärast pead. Mul kuu lõpus tulemas aga osad sõbrannad hakkasid juba juuli keskel küsima, et miiiiida sulllleee kinkida. Alguses polnud plaanis pidadagi aga mul sellised toredad sõbrannad, keda see ei huvita. Ehk nemad tuleksid kohale nagunii. Ja kuna 25. juubel tulemas, mõtlesin et oleks aeg oma viimase aja väike unistus täita. Ehk siis tahvelarvuti. Liigun palju ringi ja telefoni aku selle pärast kogu aeg tühi, et ikka vaja netist jälle midagi otsida või vaadata. Rääkimata sellest, et oleks mugav e-raamatuid lugeda. Vahepeal mõtlesin E-lugeri peale aga kuna see on vaid natuke odavam mu soovitud tahvlist, mõtlesin ümber. Seega ongi külalistele teada antud, et kingitust ootan ümbrikus. :)
Minu arust on ka raha kõige parem kingitus, sest siis saab muretseda just seda, millest ammu unistanud aga raha hetkel napib. Ja see on kasulikum, kui magusahunnikud või kujukesed riiulil nt. Üks aasta lasin mitme peale vesipiibu kinkida. Oli ka ammu mõttes mõlkunud ja vähemalt selline kingitus, mis teeb tõesti rõõmsaks ja mis ei jää seisma. :)
Mariann
Mul on ka sünnipäev tulemas, saan 19, kingiks saan koerakutsika. Kutsa enda saame tasuta, aga raha läheb kuudi ehitamisele ja muudele koeratarvetele. Natuke raha saan ka oma arvuti ostmise fondi jaoks, sest eelmine on kaasastassimiseks liiga raske ja veidi ära lagunenud. Eelmine aasta, kui 18 sain, siis sain rula. Muidu väiksemana oli alati nii, et ootasin midagi suurt, nagu nukumaja või suurem mänguasjakomplekt. Nüüd meeldivad raamatud, lauamängud. Tihti kingitakse komme, aga neid ma väga ei armasta. Söön küll, aga mulle ei meeldi, kui kommihunnik kodus on, sest siis ikka kipub järjest põske pistma neid.
Hästi armas on minu meelest, kui tuuakse ise küpsetatud kook või õhupalle :)
Johanna
Mina ei oska viimastel aastatel enam üldse midagi kingiks tahta. Asju, mida tahaks, kindlasti oleks, aga siis on need ka liiga kallid, et julgeks kingiks paluda. Eelistan endale selle asemel ise kingituse teha, sest siis tean täpselt, mida tahan või siis üllatuskingitust.
Paar aastat tagasi, kui 20 sain, ütlesin kõigile, kes küsisid, mida kinkida, et tahaks jubedalt endale ilusat linnajalgratast. Ise mõtlesin seda naljaga, sest kes see ikka hakkab nii suurt raha kulutama, et mulle ratas osta. Aga võta näpust :P Sõbrad panid rahad kokku ja kinkisid mulle täitsa arvestatava summa, millele panin ise natuke juurde ja sain osta kasutatud, aga korraliku ratta. See on kindlasti üks meeldejäävamaid kingitusi olnud.