Väike roosa preili roosiaias

Annabeli igapäevaelu on üsna mõnda aega olnud juba parajalt stabiilne ja mingeid muutusi pole ma tema oskustes või käitumises märganud. Seepärast ka pole osanud temast palju kirjutada. Nüüd on aga täitsa hea meel tulla ja temast rääkida, sest viimasel ajal olen temas ikka mõningaid muutusi märganud.

Esiteks on ta otsustanud hakata memmekaks. Kui muidu polnud tal suurt vahet, kes teda hoidis või kellega ta oli ja kui mind nägi, oli tal minust suva, siis nüüd tõttab ta ikka rõõmuga minu suunas, kui ma nii 15 minutitki orbiidilt kadunud olen. Kui keegi teine teda mõnda aega sületab ja mina ligidal olen, siis ühel hetkel ta lausa kätega üritab minu poole haarata, et minu sülle saada. Vahel ta isegi käputab mul absoluutselt igal pool järel, ükskõik kuhu ma ka ei läheks. Kindlasti peab ta alti minuga vetsu kaasa tulla saama ja kui ma vetsu ukse tema eest kinni panen, hakkab ta selle taga ikka VÄGA pettunult kaeblema. No umbes nii pettunult, nagu oleks see maailma kõige õudsem asi, mis juhtuda saab. :D

Öise söömisega on nii, et ma otsustasin, et tema esimese ärkamise peale ma talle rinda suhu ei topi. Esimene ärkamine toimub alati kella pealt 1-2 ajal ja varem võtsin ma ta kaissu ja andsin tissi, aga ajapikku mõistsin, et tema ärkamise põhjus ei ole kindlasti mitte nälg, seega võiks selle toidukorra tegelikult vabalt ära jätta. Nüüd ma siis olengi jätnud ja pole juba oma nädal aega talle kell 1-2 öösel süüa andnud. Paraku ärkab ta ikkagi, aga õnneks tundub siingi, et tegu on lihtsalt öise lähedusevajadusega, sest piisab sellest, kui ma ta lihtsalt enda kaissu võtan. Kohe magab ilusasti edasi, kui minu naha vastas olles minu südamelööke tunneb. See on niii armas, et ta mind nii palju vajab ja oma tundeid välja näitab! :D Järgmine äratus on umbes kella 5-6 paiku ja siis ma olen talle üldiselt juba rinda andnud. Pärast seda jääb jälle magama ja päris äratus on umbes kell 9 hommikul. Aga sellest olen ma vist rääkinud.

Veel on temas toimunud niisugune muutus, et ta nutab kohati sellepärast, et midagi saada. Näiteks jõin pakist ananassimahla ja ta jäi ainuüksi seda kollast pakikest jõllitama. Andsin siis korraks katsuda – nägu läks eriti särama. Siis mõtlesin, et pooltäis mahlapakk ei ole just eriti andekas ja õige mänguasi lapsele, võtsin selle käest ja panin kapi peale. Oh jummel, mis te arvate, mis juhtus? Loomulikult oli see üks kohutavalt õudne tegu minu poolt, sest Annabeli tegi see ikka jõhkralt kurvaks. Õnneks aga kestab selline mänguasja-mitte-saamise jonn ainult paar hetke (mitte minutitki), siis lepib olukorraga justkui solvudes, et “Aga ega ma ei tahagi siis seda asja” ja läheb mängib millegi muuga edasi. Siiski ilmutab ta juba seda arusaama, et kui midagi ei saa, on kurb ja jonnib, ja kui siis saab, on kõik maailm ilus.

Tema viimase aja kõige lemmikum tegevus? PLAKSUTAMINE. Ma eriti konkreetselt talle plaksutamist ei õpetanud, aga mõned korrad ikka lõin temaga plaksu või patsu ja näitasin, et mina teen.. ja siis ühel hetkel avastaski ta, et ka tema on selliseks asjaks võimeline ja nüüd kui tal ikka hea tuju, siis aina plaksutab. :)

Eile aga käisime me Annabeli ja tema vanaemadega (minu ema ja Keio ema) Kadrioru pargis jalutamas ja mul õnnestus ühel hetkel Annabelist nii palju imearmsaid pilte tabada, et kohe raske oli siia mõned välja valida. Ühel hetkel ta lihtsalt tundis end pargipingil lausa nii mugavalt, et otsustas täitsa modelli kombel poseerima hakata. Seega saab neid siia imetlemiseks päris mõnus seeria. Ise vaatan pilte ja ei suuda ära imestada ja ohata, kuidas ma küll millegi nii imelise valmistamisega hakkama sain. Lapsetegemisega, ma mõtlen. Küll ta on ikka kaunis ja aina kaunimaks läheb. :’)