igapäev

Vahel see maailm hirmutab mind

Ma olen ennast mõnes mõttes meediast mõjutada lasknud, sest päris tihti leian end mõtlemast, et maailm on päris hirmus. Lihtne on elada oma mullis, ümbritsetuna usaldusväärsetest inimestest ja tuttavatest teeradadest, mõeldes argimurede üle ja mitte muretsedes millegi suurema pärast. Lihtne on lihtsalt kulgeda. Aga tegelikult ju ei ole maailm niisugune paik?

Tegelikult kaovad teadmata inimesed, kes halvimal juhul leitakse pika aja pärast mitte enam elusana. Tegelikult vägistatakse naisi ja veel hullem, väikeseid lapsi. Röövitakse lapsi. Pekstakse inimesi, LAPSI. Ma varem olen pigem arvanud, et peksa saab see, kes ise kuskil tüli norib, aga igalt poolt saab lugeda, kus keegi lihtsalt ilma asjata vaeseomaks klobiti. Ainuüksi Tartus on viimase 2-nädala jooksul juba kaks juhtumit, kus kaks erinevat tüdrukut vägivalla ohvriks langesid. Mingid kambad liiguvad ringi, kes valimatult lihtsalt… – miks? Tulistamised, päris lähedal, Rootsis, aga ka juba siinsamas, Eestis. Koolikiusamised. Õnnetused, peamiselt lastega. Mingi nolk, kes Rakveres sotiga politsei eest ära kihutab, väike laps autos. Väike laps, kes kukub 3-nda korruse aknast alla ja väike laps, kellele auto otsa tagurdab. See jada ilmselt võiks jätkuda, aga mõtlemises tuli piir ette. Ei taha enam loetleda.

Mõned väidavad, et õnnetusi ja kuritegusid on alati olnud sama palju, aga 20 aastat tagasi ei olnud info nende kohta nii kättesaadav kui praegu. Võib-olla. Mõnes mõttes võib küll nii olla. Kõlab loogiliselt, sest kunagi tõesti igast õnnetusest paberlehes ei kirjutatud, nüüd aga veebis kirjutatakse iga asja kohta artikkel. Seepärast ongi, et inimesed on meedia poolt hirmu tundma pandud. Vähemalt mina küll tunnen hirmu vahel. Ma kardan teistest inimestest tingitud halba. Halbu kavatsusi, mida me ei oska ealeski ette aimata. Ettevaatamatust, mis lõppeb halvasti.

Seoses kõige sellega, mõtlen ma päris tihti sellele, kui TÄNULIK ma olen, et mul siiani on läinud selliste asjade osas muretult. Et minuga ei ole juhtunud midagi sellist, mille pärast oleksid vanemad pidanud kohutavalt muretsema. Ei ole tervisega midagi halvasti olnud, ei olnud kohutavat koolikiusamist. Ei juhtunud midagi halba vanemana, kui sai alkoholi joodud ja suvaliste inimestega koos pidutsetud. Mitte midagi sellist, mis jätaks mulle igaveseks mingid sügavad haavad hinge. Mitte midagi niisugust halba. Kui oleks minu võimuses, siis ma tahaks, et kõigil oleks nii. Tahaks, et kõik jääksid puutumata eelkõige kurjusest ja julmusest. Et kellegi lähedastega mitte midagi halba ei juhtuks.

“Ma pääsesin Estonia katastroofist” esimeses saates oli üks mees, Raivo vist oli nimi, kes ütles väga armsa lause: “Ärge sülitage üle õla, vaid tehke pai.” Eestlastele on kombeks üle õla sülitamine, kui millestki halvast rääkida, et mitte ära sõnuda. Minu arust on tõesti palju parem mõte teha oma õlale pai ja tänada saatust, et tal oleks edaspidi ka motivatsiooni meid hoida. Tehke teie ka. : )

2 kommentaari

  • Sabine

    Soovitan lugeda Hans Rosling – Factfulness – toob igasuguseid näiteid kuidas maailm on parem, ilusam, turvalisem, rikkam jpm kui kunagi varem puhtalt statistika põhjal :). Väga silmiavav (ja positiivne) lugemine.

    • Katre

      Muidugi on maailmas head ja väga palju. Rohkem kui halba. Siiski tilk tõrva meepotis rikub selle pildi ära ja tegelikult ei tea kunagi, mis võib juhtuda meie või meie lähedastega. Ükskõik kui palju head maailmas näha. : )
      Tänan muidu selle soovituse eest. Kõlab huvitavalt igatahes. : )

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga