Üleloomulik maailm?
Vahel ma mõtlen, et ma olen ikka imelik, sest mul on uskumused ja tõekspidamised, millele ma ise ka täpsemalt aru ei oska anda või mida õieti seletada. Näiteks keeldun ma uskumast, et inimene on.. lihtsalt inimene ehk siis robot, keda-mida hoiab elus verd pumpav süda – tuim tükk. Ma olen alati olnud arvamusel, et igal inimesel on oma hing ja aura, mis neid elama paneb. Kust muidu see meie iseloom ja käitumine oma alguse saab? Miski peab meid kõiki ju teineteisest eristama, sest kui me tõesti oleksime lihtsalt organismid, oleksime me kõik ühtemoodi.
Väga palju on aga ilmas realiste ja skeptikuid, kes selliseid asju absoluutselt ei usu. Ei saa ju olemas olla midagi sellist, mida silmaga näha ei ole, käega katsuda ei saa ja teaduslikult tõestada. Näiteks ükskord kui üks selline inimene mult küsis, et kuidas inimese sisse see hing saab ja kas loomadel on ka hing, jooksin ma omadega samamoodi kokku kui jumalausklik siis kui talt küsitakse “A kus see jumal siis on?” :D Mõtlesin pikemalt järele ja leidsin, et.. imetajatel on hing, aga näiteks putukad-mutukad on küll robotorganismid, haha. :D
A noh, selle spirituaalse jutuga tahtsin ma tegelikult selleni jõuda, et minu arust kõige sellega seostub ka sisetunne. Olen täheldanud, et mõned inimesed elavadki lihtsalt nõnda nagu keha elada laseb, aga teised tunnetavad miskeid nähtamatuid võnkeid ka. Mõnel inimesel puudub sisetunne või siis nad ei oska seda lihtsalt kuulata ja järgida. Minul aga vist on sisetunne täitsa olemas, kuigi ma tunnen ka, et ma vahel ei tunne seda ära ja pean seda lihtsalt suvaliseks mõttekäiguks või ülemõtlemiseks.
Siiski pole enamik kordi elus sisetunne mind alt vedanud kui see puudutab näiteks inimestest arvamuse kujundamist. Kui ma mõnd inimest näen, kasvõi pildilt, siis tekib ikka mingi tunne sisse, et mis sorti inimene on – kas halb või hea vms ja sellega pole ma iial mööda pannud. Kui isegi algul olen pimestatud, siis lõpuks on ikka nii välja tulnud nagu esiti arvasin.
Kogu see sisetunde asi avaldus tugevamalt siis kui ma Keioga tutvusin. Varem ma nagu ei märganud seda nii väga. Ühesõnaga alati kui Keioga mingi minevikujamps oli, siis tunnetasin ma seda justkui ette. Vahel mõtlen, et ehk selle tunnetusega hoopis ise lasin saatusel mingi tüli ette kirjutada vms, aga samas teinekord olid asjad teistmoodi. Näiteks oli Keio peol ja mina kodus.. ja ei saanud terve öö magada. No miski segas. Järgmisel päeval selguski, et tüüp oli mingi jamaga hakkama saanud. Samas oli ka öid, kus magasin rahulikult. Nendele järgnes päev, mil ta oli end korralikult üleval pidanud. Jah, naeruväärne, aga nii ta oli. :D
Ka oma sõprade tuleviku ennustamisega olen ma tihti sisetunde järgi täppi pannud. Aiman midagi ja mõne aja pärast on endalegi hirmus täheldada, et just nõnda asjad läksidki. Talk about creepy.
Mis mind sellel teemal aga kirjutama ajendas oli selline asi, et ma viimased kaks nädalat pole ühtki postipakki nagu oodanud. Pole midagi tellinud ja mingit uut koostööd ka pole kellegagi loonud. Siiski tsekkisin ikka ja jälle postkasti, sest miski tunnetas, et sinna peaks postipakiteade tekkima. Ei tekkinud.
Eile käisin Mustikas ja tuli ka kummaline mõte pähe, et käiks Eesti Postist läbi ja küsikas, kas minu nimele on mõnda pakki. Matsin selle mõte aga kiiresti maha. Mis ma ikka lähen sinna lolli mängima – mis pakist ma ometi mõtlen ja mida ma ootan. Pakiteadet ju ei ole. :D
Tulin koju ja mõni tund hiljem oli facebooki postkastis kirjake tuttavalt, kes Eesti Postis töötab, sisuga, et mind oootab kontoris pakk juba 28.aprillist alates ja et tähtaeg on möödunud. Armas inimene muidugi pikendas tähtaega, et ma sellele ikka järele saaksin minna ja mina olin jälle positiivselt üllatunud, et mu sisetunne, mida lõpuks lampmõtteks pidasin, ei valetanud mulle taas. :D
Ühesõnaga jah.. mitte, et ma end üleloomulikkude võimetega inimeseks peaksin, aga tekitab siiski teatavat rahulolu see, et saan sisetundele kindel olla ja et see mind nii vähe alt veab. Teiste inimeste puhul panen paremini täppi, aga kui asi puudutab mu enda elu, siis tekib vahel lihtsalt see asi, et ei saa aru, kas see on sisetunne, ülemõtlemine või mingi kinnisidee.
Muidugi pole sellise jutu peale ka eriti üllatav, et ma usun nõidadesse, sensitiividesse ja selgeltnägijatesse, aga nendega mul lähemat kogemust ei ole olnud, et selles uskumuses pettuda. Samas arvan ma ka, et eks see nõidade ennustamine kohati üks suvaline huupipakkumise-täppipanemise loterii ole. A samas äkki mõni lihtsalt polegi õige tegelane ja seepärast lahmib niisama oletusi? Who knows.
Uskuda tahaks ka sellesse, et olemas on haldjad ja võlurid ja et mõttevõngete abil on võimalik asju liigutada. Noh, et lösutan ise diivanil, aga riided kapis korrastavad end näiteks iseenesest, kui ma sellele lihtsalt mõtlen. Paraku sellist üleloomulikku võimet vist pole kellelgi. :( Siinkohal muidugi saaks edasi rääkida lucid dreamingust, mille kohta ma kunagi kuskilt lugesin, et kui selles eriti advanced olla, siis saab näiteks lülitist tuld põlema vajutada, kui ise voodis lamad, aga kuna ma ise pole viitsinud seda praktiseerida, siis ei tea, kas sellele alust on. Pigem ajan ise jalad alla ja jalutan lülitini. :D
Kuidas teil selliste kummaliste asjadega lood on? Usute sellesse või olete pigem skeptik ja arvate, et see kõik on üks paras ajupesu? Tunnetate sisetunnet? Kas olete täppi ka pannud jne?
ma olen veel kirjutanud
Sääsekaitse lastele
Annabel Meria 2. (üllatus)sünnipäev
16 kommentaari
Anette
Ma olen ise ka paras pilvedel hõljuja ja olen hingeteemast väga kaua juba huvitunud. Ei saaks öelda, et ma midagi või millesegi usun, ma pigem nagu tean. See on minu jaoks reaalsus ja ma ei pane neid asju küsimärgi alla. Olen kindel, et on olemas paralleelmaailmad, hiiglased, haldjad, tulnukad. Kõigil elusolenditel on hinged ja hinged sünnivad uuesti. Mina olin ühes eelmises elus näiteks indiaani naine. On olemas noored ja vanad hinged. On olemas hingegrupid ja need hinged tavaliselt on maapealses elus väga lähedased – kas siis pereliikmed või head sõbrad või armastajad. Ja seda erinevates eludes. Olen üsnagi veendunud, et mu tütar on mul vana tuttav juba. Elu on energia ja energia ei saa otsa ega lõppe järsku ära vaid muundub ühest energiast teise. Energia jäävuse seadus.
Ma olen ette näinud mingeid pisikesi asju, juba väiksena. Ma tean ette asjade kulgu, kui ma teatud liigutuse teen. See on selline katsetamise värk olnud ja paljudele ei pruugi see üldse mingi ettenägemisena tunduda aga mina tean, et see ei olnud päris tavaline, psühholoogiliselt seletatav olukord. Samuti on mul põhjust uskuda telepaatiasse, see on lihtsalt nii võimas. Ükskord, kui ma väga nukras meeleolus olin, tundsin järsku nii suurt õnne, et süda oleks tahtnud rinnust välja tulla. Hetkeks oli terve maailm nii ilus ja helge. Ma saatsin kohe ühele oma sõbrannale sõnumi ja küsisin, et mis juhtus. Ta ütles, et ta saatis mulle head energiat just. Sellest hetkest olen ma veel rohkem avanema hakanud.
Katre
See eneriga asi on väga huvitav sul. Ma energia teemale pole nii palju keskendunud või mõelnud, aga seda, et hinged ringlevad, noh.. seda usun. Eelmised elud jms.
Vaimudest, lõksujäänud hingedest ja paralleelmaailmast rääkimata. See osa aga on nii creepy, et üritan mitte surkida ja kokku puutuda. :D
Arra
Mina olen ka selline, kes usub silmale nähtamatutesse ja teadusele poolt veel seletamata asjadesse. Eriti meedlivad mulle unenäod. Kui mul aega on rohkem, siis kirjutan neid alati üles ja samuti katsetan seda teadliku unenägemise asja. Aga minu meelest ei ole hing ainult imetajatel, vaid hing on ka puudel ja vahel on midagi hinge laadset ka vanadel asjadel (sellisel juhul on see küll pigem ilmselt mingit tüüpi energia).
Vahel mulle tundub, et eestlased on ikka suuresti pigem maausku ja nö paganad nagu vanasti, mitte ateistid. Miks meil muidu nii palju sensitiive ja nõidu on :P
PS: Mulle meeldib Su blogi nüüd palju rohkem, kui kunagi varem, sest sa kirjutad rohkem endast ka :) See arvutimängude jutt oli ka vahva :D (Mulle meeldivad need ka, aga mitte püssi- ja sõjamängud, vaid sellised keskaegsed või müstilise hõnguga rpgd nagu Skyrim jms. Mängul peab hea lugu olema, et ma seda mängida tahaks ja rohkem valikuvõimalusi, kui et käi katakomb läbi ja tapa kõik zombied vms :D).
Carla
Olen paar korda käinud ennustaja juures, kes tõesti pani täppi, seega nad näevad siiski midagi, sest võõrast inimest ei saa niimoodi tunda ju.
Meeldivad ka selgeltnägija saated :)
Ise olen selline lihtne, mõnikord ka aiman ette, aga lähtun ka vägapalju sellest, et mida mõtled, seda saad.
Eneli
Mina usun ka selliseid asju, kõiksugu aurad ja hinged on kohe kindlasti olemas. Mina näiteks just nö auraga tunnen inimesi ära, et kas on hea või halb. Ning mõningate inimeste aurad lihtsalt ei sobi omavahel, kas absoluutselt või mingil perioodil. Näiteks mingil perioodil ma väga tahtsin ühe sõbrannaga suhelda, kuid temaga kokku saades oli lihtsalt väga ebamugav tunne, eriti kui liiga lähestikku sattusime, kohe oli selline tunne, et pistaks plehku :)
Mina olen mõelnud just eelmiste elude peale, näiteks loe seda – http://perejalaps.delfi.ee/lasteaialaps/10-hammastavat-asja-mida-vaikesed-lapsed-on-oma-eelmiste-elude-kohta-oelnud.d?id=68104161
Nüüd tahaks lugeda põnevusega raamatut “Laste eelmised elud” Carol Bowman´ilt.
Katre
Ma tahaks ka seda raamatut lugeda, aga pidi ikka suuuht ulme olema. :D Noh, et suht skeeri kohati, mida laps rääkida võib. Mõtle kui enda oma hakkaks justkui transis mingit pläma järsku ajama mingi “kujuteldava” elu kohta. :D
lihtsaltmelon
Ma olin juba ülikoolis teisel kursusel kui ma tegin suure avastuse – on inimesi, kes ei usu, et hing on olemas! Minu jaoks on olnud see teadmine (või noh, usk siis tegelikult) elementaarne lapsest peale ja ma ei teadnudki, et teistmoodi üldse võikski olla.
Katre
Ma olen alati teadnud, et selliseid on, kes ei usu, sest ma olen pea alati sellel teema tekkides pidanud vastama küsimustele, et kus on tõestus ja miks ma nii arvan ja usun jms ja siis polegi nagu osanud midagi öelda, sest seda ei anna ju tõestada. :D
Aga jah, pähe see mulle ei mahu, mismoodi need inimesed niimoodi elada saavad. Et mida nad endast arvavad ja mõtlevad. Mina sõnastangi sellist inimest robotiks, kui ta ei oska tunnetada tundemaailma.
lihtsaltmelon
Tõesti “robot” on selle jaoks hea termin. Mul on siiralt kahju sellistest inimestest, tundub nii kurb elada mõeldes, et sa ei olegi midagi muud kui organite kogum..
Printsess
Mina ka varem sellistesse asjadesse väga ei uskunud, samuti ei saa ma öelda, et ma endiselt seda 100 protsenti usuksin, aga pärast seda, kui ma hakkasin “Jututoa” saatejuhiks (see on siis selline saade, kus selgeltnägijad-tervendajad-ravitsejad saates käivad ja inimesed neile helistada saavad), siis nüüd olen ma arvamusel, et võib-olla siiski midagi sellist on olemas, mida me täielikult mõista ei saa. Et üleloomulikud võimed eksisteerivad mingil määral.
Üks sensitiiv, kes meil saates käis, aga kes kahjuks nüüd surnud on, pani alati nii täppi, et lausa jube. Inimesed ka alati ütlesid, et täiesti uskumatu, kuidas ta alati kõike nii täpselt nägi. Üks kord ta pakkus mulle, et ta võib mulle ka kaarte panna, aga ma ei julgenud, sest ma ei tea, kas tahaksin teada, mida tulevik täpselt toob :D
Ma leian, et kui inimene nagunii uskuda ei taha, siis tal polegi seda ennustust vms vaja. Sest kui ollakse veendunud, et see on nagunii jama, siis seda mõtlemist muuta ei saa.
Katre
Ma olen seda meelt, et inimene ei tohi ise oma tulevikku teada vms. No kui ma näiteks oma sõprade kohta midagi tunnen oma sisetunde järgi, siis pole neile õige öelda, et “hei, sa saad ülehomme ametikõrgendust” vms. :D Sest siis hakkab inimene sellele sündmusele ise nii rängalt mõtlema, et võib pimestatult ja enesekindlalt hoopis säärase võimaluse käest lasta ja tahtmatult tulevikku muuta. Võinoh, ma arvan, et tulevik on lihtsalt nõnda suhteline. Ta on küll etteaimatav, aga ainult siis kui inimene ise seda surkima ei hakka. Kui saad aru, mida mõtlen. :D
Iga pisemgi nüanss võib asju lihtsalt muuta ja kui su tulevik praegu on mõeldud näiteks, et sa homme murrad küünekese, siis seda teades on sul võimalik seda konkreetset juhtumit küll vältida, aga selle arvelt saad hiljem midagi muud siis kaela vms. Balanss.
Anette
Mmm, jaa! Loodusel on täiesti oma vägi ja seinadel on mälu. Asjad salvestavad informatsiooni ja see mõjutab meid.
Ma hoian Carol Bowmani foorumil silma peal, see on väga huvitav ja õpetlik. Eriti meeldib mulle seda teemat jälgida: http://www.childpastlives.org/vBulletin/showthread.php?t=21536
Huvitav, kas ma enda laste suust võin ka midagi kummalist kuulda… :)
Caro
Mina osasid asju usun ja osasid üldsegi mitte. Näiteks need sensitiivid eksole, minu arvates on umbes tuhandest ühel need võimed ning need, kellel on (eriti näiteks teispoolsusega suhtlemine), need ei kuuluta seda avalikult, rääkimata kuskile saatesse ronimisest. Eriti ei tohi selliste võimetega endale raha teenida, sest karma is a bitch. Kui kõigil oleksid sellised võimed, siis miks ei leita üles kadunud inimesi, väikese Varvaara tapjat jne? Ma tean, et neid ei saa kasutada ametlikus politseiuurimises, aga mõne kadunud inimese võiksid nad ju siis ikka leida?! Üleloomulikesse asjadesse usun küll, aga kuna olen ülielava fantaasiaga, siis mõnikord tuleb suisa hirmgi peale. :-D
Krissumissu
ega ei ronigi kuskile saatesse, selles on sul õigus. Aga kui lähed suure shamaani juurde siis ei lähe kunagi nii, et andi ja tasu ei jäta, sest rattaid peab ju õlitama, et rattad ringi käiks. shamaanidel on see and ja nende töö ja elatusallikas tihti, vaatamine võtab palju aega ja jõudu ja tõelistel shamaanidel pole aega veel riigitööd teha. Isegi nõid ei ela ära õhust ja armastusest. Veel tänapäeval on selliseid suuri shamaane, Eestis näiteks Sass veel täitsa olemas. Ei tea, endal oleks vähe imelik abi nõutamas käia kui ei anna tasu !
Katre
Ma olen sellest asjast seda kuulnud, et õige nõid jah, ei küsigi raha ja talle iialgi raha kätte anda ei tohigi. See aga ei tähenda, et talle tema töö eest midagi maksma ei peaks. Mõni laseb endale südametunnistuse järgi näiteks laudlina alla panna raha vms. Eks siis iga üks ise teab, palju annab.
Krissumissu
Ma olen shamanismiga tegelenud 20 aastat, nõiaks end ei pea aga ühteteist tean, tunnen ja tajun. Kui inimene abi küsima tuleb küsima siis kuulan alati ära ja aitan kui saan.