Üle lahe Soome poole

Ega ma ära pole kadunud, laev põhja ei läinud ja laevast ma maha ka ei jäänud. Kõik läks ülimalt kenasti. Laupäeval läksin siis trollile ja sõitsin kesklinna. Nagu loodetud, jäi piiga vankris magama ja selle võrra oli mu süda natuke rahul, et ehk ta ei kipu terve päev jorisema. Kaubamaja juurest jalutasin sadama poole ja jõudsin veidi tormates isegi hulga varem kohale. Käisin tiiru Norde Centrumi Rimis ja ostsin paar saiakest ja juua kaasa, kuigi algne plaan oli laevas kuskile sööma minna. Hea idee, sest laevas ma ei viitsinud kuskile kohvikusse end pressida. :D

Sadamas tuli kõigepealt minna teisele korrusele, et piletid välja trükkida ja ma ei viitsinud liftiga minna. Üsna tihti ei viitsi ma kaubanduskeskustes jne liftiga sõita, isegi kui olen vankriga, vaid saan ikka eskalaatoriga ka mindud. Pole ju tegelikult raske vankrist kinni hoida ja see sinna treppidele ära sättida. Seekord aga jätsin ma kaamerakoti vankrikookoni peale, kus ma ikka armastan asju hoida ja kui siis eskalaatoriga üles sõites vanker kaldu läks ja kott maha libisema hakkas, haarasin ma ühe käega koti poole ja teine käsi unustas vankri ära, läks nõrgemaks vms ja nii ma sinna uperkuuti potsatasin, mis oli eriti.. koba. Kuidas ma küll sain nii? Õnneks tagant tulevad inimesed abistasid mind siis püsti tagasi. Haiget sain natuke vaid pöidlale, mis jäi vist vankrisanga alla ja niisama oli kerge šokk sellest kukkumisest. Kuna vanker aga läks täiesti püstisesse asendisse, siis Annabel vajus kookoni alla ossa käkra, aga jumalale tänu, paistis, et tema väga šokis ei olnud ja tema seega kuskile aia ei saanud.

Kui piletid käes, tuli edasi minna kolmandale korrusele, kust siis laevale minek toimus. Sinna otsustasin ma igaks juhuks ikka liftiga minna. Jõudsin üsna parajal ajal, sest ruum ei olnud laevalesuruvaid inimesi veel täiesti täis pressitud ja sain hetkeks ka pingile maha istuda. Võtsin Annabeli sülle ja kohe olid lähedalolevad Soome tädikesed temast vaimustuses. Eks vanadele inimestele meeldib ikka ju lastele rõõmsaid nägusid teha ja nende vastu üleüldse huvi tunda. Nii palju ma aru sain ja vastata oskasin, et nad küsisid lapse vanust ja nime ja heietasid midagi omaenda lastelastest või sugulastest.  Annabel naeratas rõõmsalt kõigile vastu, ega võõristanud kedagi. :)

Kui kord laevale saime, siis suundusin ma kohe kaheksandale korrusele (ajaa, Tallink Superstariga sõitsime) ja läksin laste mänguplatsile, sest see tundus selline mõnus koht, kuhu maanduda. Seal oli vaip maas ja Annabelil hea roomata. Muidugi lootsin ma, et ehk on seal läheduses siis ka ruum mähkimiseks või mingi variant imetamiseks, aga seda ma ei leidnud. Otsustasin, et kuni Annabel midagi ei kaeba, siis üritame olukorra üle elada.

Mänguplatsil oli ta igati tubli, käputas ringi ja peale selle, et temal silma peal pidin hoidma, pidin jälgima ka teiste lapsi, sest nagu ikka on mõni eriline jõhkard ja tormab ringi nii, et absoluutselt ei vaata kelle või mille otsa ta jookseb. Teised lapsed seal tundsid ka beebi vastu huvi. Oli nii soomlasi kui eestlasi. Tulid ja tahtsid Annabelile pai teha, üks ~aastane tüdruk isegi tahtis aina musitada, õigemini talle keelt suhu toppida.. ee.. jah.. tänan, ei. Igatahes oli Annabel heatujuline ja sõbralik. Ajas oma asja ja kui keegi lähedale tuli, siis proovis otsas turnida.

Lõpuks aga hakkas Annabel siiski kurtma ja tahtsin tal mähet vaheteda. Selle kaheksanda korruse invavets polnud midagi erilist ja seal ei olnud mähkimiseks mingisugust lauda, seega selle välistasin ma ära. Terve laeva invavetse ma läbi käia ei viitsinud, sest ei osanud loota, et sealgi olukord parem oleks ja lõpuks vahetasin selle mähkme kiiruga lihtsalt vankris ära. Ei olnudki midagi hullu. Siis aga tuli Annabelile süüa anda ja igal pool oli rahvast. Mitte, et ma ei oleks julgenud kuskil tissi paljaks võtta ja talle süüa anda, aga see tundus lihtsalt natuke kohatu. Peale selle on Annabel jube kehv sööja kui ümberringi on sagimine, sest siis ta aina tahab ringi vaadata ja igavene maadlus on teda sööma saada.

Läksin siis kuuendale korrusele infoleti juurde ja küsisin, kas neil on mingit ideed või võimalust, et saaks imetada kuskil, et noh.. laev nii rahvast täis ja kuskil ei ole nagu eriti sünnis seda teha. Noormees sealt ütles, et otseselt ei ole neil selleks spets kohta, aga eks tuleb midagi välja mõelda: “Ega last ju nälga ei saa jätta.” Siis sehkendas ta natuke arvuti kallal, kuni andis mulle kajutikaardi, ütles kajuti numbri ja et võin seal oma asjad ära ajada. Tänasin ja suundusin korrus üles poole oma privaatsust otsima.

Seal selgus, et selle kaardiga see kajuti uks lihtsalt EI AVANE. Ma proovisin oma miljon korda ja igate pidi seda kaarti (rohkem ikka õiget pidi), aga kajutisse ma ei saanud. Samas aga tundus see kajuti esine koridor olevat inimtühjem kui kogu muu laev. Suvalisi inimesi seal ringi ei tatsanud ja seega istusin ma lihtsalt nukralt nagu vaeslaps kajuti ette maha ja andsin seal samas siis Annabelile rinda. Noh, endal oli lihtsalt kuidagi väga kodutu tunne seal ukse taga niimoodi olla, aga ma ei viitsinud uuesti liftiga korrus alla poole nutma ka minna, et ust lahti ei saa ja siis ilmselt jälle kuskile kajutisse uuesti proovima minna jne.

Sain Annabeli söödetud kui juba kõlaski teadaanne, et 10-minuti pärast oleme Helsingis ja panin siis meie kodinad kokku ja viisin kajutikaardi tagasi infosse. Kahjuks polnud sel hetkel enam see sama teenindaja seal, muidu oleks talle ikka maininud, et ma sisse ei saanud, aga uut inimest ei viitsinud teemasse sisse juhatada. Hiljem märkasin muidu ka, et seal samas infoleti kõrval on üks invavets/mähkimisruum (nii oli uksel kirjas) ja et võtit peaks saama siis letist küsida. Siis läksime laeva ukse juurde ootama, et saaks eesotsas välja enne suuremat sagimist. Nii oli. Sadamas ootas meid juba Keio ja siis tulime Kivenlahti ja kohanesime niisama. Õhtul saime Annabeli kenasti magama ka ja ühesõnaga oli ta päev otsa suurepärane, nii et kannatab temaga trippida küll. :)

Kehv lugu on nüüd see, et ma ei saa siia hetkel õiget pilti lisada, sest Keio arvutil ei ole mälukaardilugejat ja ma ei võtnud kaamera juhet ka kaasa, kuna ma ei ole seda eluilmaski kasutama pidanud. Nii et ma ei saa kaamerast pilte kätte ja oi kui kurb ma selle pärast olen. Aga ehk mõtlen mingi aeg midagi välja. Hetkel lähen söön hommikust ja loodan, et ilm ilusamaks läheks, et lähiümbrust vankriga uudistama minna. :)