igapäev

Üksik ei ole, aga ema küll olen

Küsisin enda instagrami storys millalgi, millest ma võiks kirjutada ja mille kohta tahaksite lugeda. Oli üks küsimus, mille esitamist ma mingil määral kartsin, aga samas ka ette aimasin – “Kuidas on elu üksikvanemana?” Aimasin sellepärast, et see pole ju mingi otsene saladus ja keda siis ei huvitaks, kuidas teine inimene elab, eriti kui ta elab nagu veits teistmoodi? Kui ma poleks mina, siis mind ka huvitaks. Kartsin sellepärast, et kuigi see on teema, millest ma tegelikult ise ka rääkida tahan, ei tea ma, KUIDAS sellest täpselt rääkida võiks. Ühest küljest oleks justkui nii palju öelda, teisest küljest polegi nagu midagi öelda. Elu nagu iga teinegi ju.

Esimene mõte või vastus, mis mul pähe tekib, kui keegi küsib midagi sellist nagu “Kuidas on üksi last kasvatada?” – IT’S FREAKING AWESOME! Ausalt! Mulle NII MEELDIB ja ma olen nii rahul! Kui ma tiksun täiesti omas mullis, kulgen omi radu, teen oma toimetusi ja mõtlen omi mõtteid, siis esimese raksuga ei tule mul pähe ühtegi põhjust, miks ma ei peaks sellega rahul olema. See elu, mida ma koos Annabeliga elan, on kõige harmoonilisem kooselu, mida ma kellegagi eales elanud olen (võrdluseks siis elu vanematega, korterikaaslastega, mehega vms). Kõik on paigas. Kõik on timm. Jumalast chill on!

Muidugi on ka raskeid hetki nagu need, millest ma eelmises postituseski kirjutasin, aga need hetked on ka peredes, kus on terve kollektiiv kohal. Need on osa lapse kasvatamisest ja mina isiklikult tunnen, et meil kahekesi ongi kergem selliste olukordadega hakkama saada. Siinkohal on minu peas muidugi võrdluseks stsenaarium, kus pere on koos, aga lapsekasvatamisega tegeleb nagunii peamiselt üks vanem. See on pooli peresid vaadates üsna tüüpiline vaatepilt. Või stsenaarium, kus kõik üritavad küll pereelus osaleda, aga vanemate kasvatuspõhimõtted erinevad ja nad ei suuda ühist meelt saavutada. Üks lubab, teine keelab. Üks keelab, teine tänitab, et mis sa keelad jne. Ma ei tea. Ma ei oska seletada, aga ma üritan mõista anda seda, et kahekesi lahenevad sellised rasked hetked meil kuidagi kergelt. Keegi ei sega nagu asjaajamist. Nii on üleüldse igasuguseid plaane ja käike ka maru lihtne teha minu arust. :D

Vahel mõtlen, et äkki olen ma ise süüdi olnud, et pole suutnud kellegagi edukat paarisuhet hoida, sest eks olen ka mina halvasti käitunud, nähvanud, rahulolematu olnud. Siis aga vaatan, kuidas mul on Annabeliga ja mõtlen, et kui ma temaga suudan olla täpselt selline, nagu ühes heas suhtes peaks olema, siis järelikult on mul ju kõik eeldused selleks olemas? Ju siis olen sattunud kokku inimestega, kes on toonud minus minu halvad küljed esile ja kelles olen mina sama teinud. Ma pole üheski suhtes olnud omadega nii rahul, kui ma praegu olen. Ühesõnaga, kui vaadata üleüldist vaimset pilti, siis tunnen ma end vabama ja õnnelikumana kui kunagi varem. Ma olen selles mõttes nii nii õnnelik! Nagu esimest korda elus oleks õnnelik ja jõudnud mingise heasse vaimsesse tasakaalu. :D 

Paar negatiivset külge on kõige selle juures muidugi ka. Peamiselt see surve, mida ma ühiskonna poolt väga tihti tunnen või siis pigem ise ette kujutan vist. Vaatan õnnelikke paare ja peresid ja mõtlen, et see on see ühiskonna norm, mis peab olema. Kui seda ei ole, siis on katki. Muidugi on natuke nukker minna mingile lasteaia isadepäevaüritusele ja mõtlen, et küllap mõni vaatab ja juurdleb, et mis ja miks. Tunnen häbi teiste ees. Sellest häbitundest vabanemiseks olen järjest rohkem hakanud tähele panema, kui palju tegelikult uudistes, sarjades ja isegi suurtes filmides kajastatakse lahkuläinud peresid. Nii kurb kui see ka ei ole, on tänapäeval tegelikult juba päris tavaline, et keegi kuskil üksikvanem on ja sellepärast ei peaks vähimatki häbi tundma.

Paaril korral kui keegi on tahtnud mulle halvasti öelda, siis on ta ikka lauale löönud selle “üksikema” kaardi. Umbes, et nii hale olen ja keegi mind ei taha või ma ei tea, mida sellega vihjata üritatud on? Kuidas mind teeb kellestki kehvemaks see, et ma end hästi tunnen ja eluga toime tulen? Ütlejaks on paraku olnud inimesed, kes hoopis iseenda eluga rahul ei ole. Äkki on osad inimesed, kes üksikemale halvasti vaatavad ise sellisest kodust pärit? Mulle on jäänud kogemuslugude lugemise põhjal mulje, et osad, kes on kasvanud üles ühe vanemaga, ei meenuta seda just eriti hästi. Ikka virisevad millegi üle. Nemad samas teavad ju omast kogemusest. Minu kogemus on kõigest mõne aasta pikkune ja kui praegu on hea ja lihtne, siis ega ma ei oska aimata, millised raskused meid näiteks 8 aasta pärast ees ootavad. 

Teine negatiivne aspekt on paratamatult sissetulekuid puudutav. On ju levinud arvamus, et üksikemad on ots-otsaga kokkutulevad inimesed. Mõneti on see ka loogiline. Kaks ülalpidajat peres on paratamatult kaks ja kuna meeste teenistused on teadupärast kõrgemad, siis tähendab see, et sellises peres, kus on naine JA MEES, on keskeltläbi ka 2-3 korda suurem sissetulek. Kui mul oleks praegu selline teine sissetulek kõrval, oleksin ma vast praegusel hetkel pigem oma unistusi täitmas, kui nende poole püüdlemas – oma kodu soetamas. Hetkel on see siht veel mõnevõrra kaugel. Ma tahaks nii väga meile meie OMA kodu ja ma usun, et see on ka üksi täiesti teostatav, ühel päeval, loodetavasti. Praegu loeb see, et millestki muust peale oma kodu unistuse, pole meist kumbki loobuma pidanud või ilma jäänud. Vahel ma tunnengi, et tahaks kedagi kõrvale ainuüksi sellepärast, et rahaliselt rohkem lubada saaks, aga ainult sellepärast kedagi kõrvale tahta tähendab ju, et ideepoolest ma kedagi ei tahagi?

Jõuame üksinduseni. Olen suhelnud nii mõnegi inimesega, kellel ei ole ei kaaslast ega last ja kes elavad üksi. Nad kurdavad üksinduse üle. Ikka tahaks kellegagi rääkida, koos kuskil käia ja noh, et kodus oleks KEEGI. Ma olen neile alati naljaga soovitanud, et “Go and have a kid.” Mitte, et ma õhutaks nüüd kedagi üksikvanemaks olema, aga mina näiteks ei tea, mis asi on üksindus. Vähemalt hetkel. Üksinduse tunnet soodustab vast inimese loomuses peituv vajadus kellegi eest hoolitseda ja ise kellegi hoolt tunda. Kuidas ma saaksingi üksindust tunda, kui mul on keegi? Mul on raske leida momenti, mil mu toas oleks täielik vaikus. Ma ei ole pea kunagi kodus üksi. Mul on olemas keegi, kellele ma saan iga päev öelda, kui väga ma teda armastan ja kui õnnelik ma olen, et ta olemas on. Mul on keegi, kes ütleb mulle, et ta vajab mind. Keegi, kelle jaoks olemas olla. Mul on olemas sõbrad ja pere. Ei ole üksindust!

Pisuke üksindustunne ja igatsus kipub minusse harva pugema – näiteks siis kui ma olen kuskil seltskonnas, kus on paarid. Sellistel üritustel tavaliselt Anni kaasas ei ole ja siis tekib automaatselt see tunne, et omggg keegi võiks kõrval olla. Ainult nendel juhtudel! :D Nii kui ma koju Anni juurde jõuan, mõtlen ma vaid, et nii hea on, et pole kedagi veel, sest temast piisab.

Mulle meeldib see, kuidas Annabeli kasvatamine kasvatab hoopis mind. Ma ei pea enda iseloomu ega käitumist maailma parimaks ja ma teen inimestega suhtlemisel tohhuijaa vigu, aga ma olen tõsiselt rahul sellega, kuidas ma temaga käitun ja toime tulen. Ma olen päriselt uhke selle üle. Kui ma kuulen kelleltki, kui tore ta on, kui tubli ta on, kui hästi ta käitub, siis järelikult olen midagi ka õigesti teinud ja tean, et olen andnud oma parima. Tahan uskuda, et meil on kodus õhkkond, mis soodustab head arengut ja probleemidest kerge vaevaga võitu saamist, nagu meil siiani õnnestunud on. Mina igatahes tunnen end õnnelikuna ja minu arust on tema ka õnnelik. : )

Ükskord, kui meie tee kahekesi alles algas, oli olukord, kus lambipirn põles läbi ja Annabel läks endast välja, et “Appi-appi, mis nüüd saab? Me peame vanaisa kutsuma.” Naersin ja lohutasin, et kuule ole nüüd – sellega saan ju mina ka hakkama, ei ole vaja kedagi kutsuda! Hiljaaegu sai ka kapiukse hingele uued kruvid sisse keeratud, sest vanad andsid alla. Ükskord jalutasime koos Tööriistamarketisse, et osta rattasadula kõrguse mudimiseks sobilik mutrivõti. Ostsin igaks juhuks kaks erinevat suurust, aga ikkagi osutusid mõlemad valeks ja pood pandi juba kinni. Saab nalja ja saab hakkama ka. Ja õnneks suuremate hädade korral saavad ikka ka vanaisad abikäe ulatada. :D

14 kommentaari

  • tom

    Kõik kostab tore aga üks asi mis minu arust üksi olles võib problemaatiliseks osutuda on seks. Tegu privaatse teemaga, mida muidugi maailmale avama ei pea. Tean, et lahendusi on mitu, aga mulle siiski sobivaim paarisuhe. Natuke nagu mugavuse asi ka nagu jäätise või õllega: kui isu peale tuleb on külmkapis käepärast võtta, ei pea sellepärast poodi jooksma ;) Mis muidugi ei tähenda, et selle jaoks peaks diivanikaunistusest troppi kodus üleval pidama :P

    • Katre

      Haha 😀
      Kindlasti on kõigi elus perioode, kus seda tegu on vähem või rohkem. Ka paarisuhetes! Õnneks ei ole surmava või elu nautida segava puudusega. 😉

      • tom

        Siis ongi ju kõik hästi ;) Tore kui lumehelbekestele vahelduseks kasvab ka neidiseid, kes lambipirni ja rattakummi vahetamisega hakkama saavad. Mul vahel hirm, et sihuke tõug kipub välja surema, vähemalt oma tütred olen suutnud ise hakkama saamise lainele häälestada. Ainus piinlik probleem, et enamus noormehi oskab vähem kui nemad :P

        • Katre

          Ma arvan, et kõik saaksid hakkama, kui tahaksid, aga kui kodus on keegi olemas, kellel lasta teha, siis tuleb võimalust kasutada. :D Oskuste osas üleüldiselt oleneb huvidest ja võimalustest ka. Kui isal on kodus tööriistu ja ta kodus nendega ka midagi teeb, siis õpib ka laps. Kui isa on programmeerija, kes kodus kruvikeerajat kätte ei võta, siis pole ka kelleltki õppida. Mulle ka tööriistad võõrad ei ole, sest isa oli ehitaja, aga kui ta oleks olnud näiteks rekkajuht, oleks lood jällegi teisiti.

  • Mari

    Tubli naine ja tütrel on raudselt su üle uhkus, kui ta suuremaks kasvab! Kasvasin ise üksikemaga, kel samuti mingeid voodisoojendajaid iial polnud. Ma tunnen nii suurt austust, et ta mu esikohale pani ja meil oli kahekesi samuti väga mõnus. Mul oli teda vaid 11eluaastani, kuid pärast ta surma kasvatas mind üksik tädi. Tädil olid küll mõned peikad ja ma ausalt vihkasin neid kõiki :D Eelmine kommenteerija on küll natukene kohatu ja kitsarinnaline. On piisavalt ka paarissuhtes inimesi, kes pidevalt nagu nugised ei ole. Inimesed on selles suhtes nii erinevad.

    • Katre

      Mul on see esikoha asi vist vanematest kaasa tulnud. Mu vanemad läksid ka lahku, kui olin väike, aga tundsin ja teadsin alati, et olen nende prutadest ja peikadest olulisem ja küsiti ka minu arvamust nendest. Õnneks neil olid nad normaalsed ka, ei mäleta et poleks kedagi sallinud. Eks nad valisid ka ilmselt selle järgi, kuidas nad minusse suhtusid. Vaatan ise samamoodi inimesi. Keegi peab ju ikkagi meiega sobima, mitte ainult minuga. Kui sa tädi peikasid vihkasid, siis tekib kohe see arvamus, et eks ta valis neid endale ja ei arvestanudki sinuga. Samas.. tädina ta nagu ei peagi vast…

      • Katrin

        Ega sõna üksikema või üksikvanem saagi sõna sõnalt võtta. Kui kasvatad last siis sa ei ole kunagi üksi. Olles paarisuhtes võid aga iga jumala päev tunda ängistavat üksildust. Ometi ei ole sa üksi ja su kõrval, su kodus on kogu aeg keegi veel.
        Üksi olemine ja üksildus on nii erineva tähendusega sõnad, et on kahju, et meie keeles nad kõlavad justkui oleks ühe ja sama tähendusega sõnast alguse saanud.
        Mina leian, et inimene saab tõeliselt õnnelik ollagi ainult siis, kui ta on üksi. Ma ei mõtle selle all seda kas ta elab üksi või on kellegagi suhtes. Kui inimene üksi olles õnnelik olla ei oska, siis kellegagi koos õnnelik olemisest ei tule ka midagi välja. Kõik saab alguse ikkagi indiviidist.
        Kõige hullem mida üksikvanem teha saab on otsida kaaslast. See on umbes nagu täringumängu mängides, kui sul on vaja, et tuleks kuus ja sa meeleheitlikult seda soovid, siis kuus ei tule. Kui aga rahumeelselt mängid oma mängu ja mõtled, et tuleb mis tuleb, on kohe kuus õigel ajal platsis.
        Elu on liiga lühike selleks, et otsida ja oodata õiget inimest või kellegi heakskiitu millegi tegemiseks. Kui oled valmis leiab õige inimene ise tee sinuni ja kui ei leia, ega siis sellest ka maailma lõpp ei tule. Sinu elu aga ei jää elamata, mis juhtuks juhul kui sa muudkui ootad.
        Samas olles ainult üksikvanem on alati vähemalt üks oht. Ühel päeval läheb laps sinu juurest elamast ära. Sellega koos lahkuks nagu ka elu keskpunkt. Kui sa kasvatad last koos kaaslasega, jääb kaaslane ikka sinu juurde. Sul on keegi kellega koos iga päev meenutada, kuidas laps läks kooli, tõi koju esimese peigmehe jne. Eks asja ajaks ära ka õde, naabrinaine või sõber. Mina ei kujuta ette kuidas ma ilma oma meheta selle perioodi elus üle elaksin.
        Ma arvan, et paarisuhe ei ole ühiskonna norm, vaid inimese loomus. Me ei ole loodud eksisteerima üksi. Inimene on mõtlev olend kellel on vaja oma mõtteid kellegagi jagada, et saada tagasisidet.
        Samamoodi nagu paarisuhtes on õnnelikke ja mitte õnnelikke paare on ka üksikvanemate seas õnnelikke ja mitte õnnelikke. See mis teeb meid õnnelikuks ei tohiks kindlasti olla teine inimene meie kõrval.

        • Katre

          Just. Ma usun, et üksi olema õppimine on ka kasulik oskus. Mõni meeleheitlikult otsib ja vajab kedagi, aga iseendaga tegeleda, ennast armastama ei jõuagi hakata. Ei ole õige loota, et keegi tuleb ja kõik korda teeb. Oma hinge saame ikkagi ainult ise ravida. Kõige muu kohta aga, et inimesed on nii erinevad. Mõtete jagamise vajaduse, sotsialiseerumise, lähedusevajaduse ja kõige osas. Mõni vajab rohkem lähedust, teine vajab just rohkem üksi olemist.
          Ja ega ma ei arva küll, et ma nüüd elu lõpuni üksi jään. Üle poole elust on veel ees ja liiga vara nii negatiivselt mõelda. Hetkel olen rahul nii ja kui millalgi enam ei ole, siis küll jõuab asju veel muuta ka. :D

    • tom

      Mari jätsin kommentaari sobilikkuse üle otsustamise blogi autori otsustada. Paistab et ta võttis seda eluterve huumoriga, vastasel juhul võib ju kommentaari alati kustutada. Eks inimesi on erinevaid, mis teha kui mõned nugise moodi mõtlevad ;)

  • Rents

    Ei taha kedagi diskrimineerida, aga mul on selline tunne, et naistel üldiselt ei ole seksi leidmisega probleemi, kui see neile endale oluline on. Nii et selle jaoks pole ilmtingimata paarisuhet vaja ja mina ausalt öeldes sitta paarisuhet ainult seksi pärast ei kannataks. Küll on olnud olukord, kus mõtlen, et kas muidu head suhet hoolimata kehvast seksist kannatan – ei kannatanud, sest arvan ka, et kui tüüp on voodis egoistlik, on ta ühel hetkel egoistlik ka muudes valdkondades.

    Aga mina olen just viimases suhtes varasemast rohkem märganud seda, kuidas ma näen nüüd paremini iseenda negatiivseid mustreid, muuhulgas ka kaaslaste valikul, ma ei valiks elus enam selliseid kaaslasi, nagu nooruses valitud sai, sest standardid on hoopis teised – ja kuna juba kohtama jõudsin ainult tüüpidega, kes tõesti olid VÄGA ägedad, mitte “sellele võiks ehk võimaluse anda”, siis on ka endal rohkem motivatsiooni kompromissidele minna jne. Ma olen muidu natuke kontrollifriik, praeguses suhtes olen ise seda hästi otsustavalt tagasi tõmmanud, kuigi vahel esineb probleeme ikka (pigem minu endaga, mitte temaga, näiteks proovisime mõni aeg tagasi sukeldumist, aga sellise süsteemiga, et spetsialist hoolitses kogu varustuse eest ja hoidis meil silma peal – sellises olukorras pean ma alati vaeva nägema, et mitte paanikahäiret saada, sest sõna otseses mõttes on minu elu kellegi teise kätes, ma pigem teen ise ja ise vastutan, aga end kellegi teise kätesse usaldada on raske). Nii et ma usun pigem seda, et suhted tahavad tööd küll, aga kui on parem suhe, on rohkem motivatsiooni seda tööd teha. Samas oleme me muidugi hetkel ainult natuke üle kahe aasta koos olnud, siis ongi selline aeg, et enamasti hoiad õrnalt käest ja naeratad, näis, mis juttu ma viie aasta pärast räägin.

    Ahjaa, pärast lahutust elasin aasta aega üksi. Ja tüdinesin sellest nii ära, et pärast seda elasin mõnda aega korterikaaslastega, mis sellest, et “ise veel täiskasvanud inimene”. Ma lihtsalt tahtsin, et oleks teisi inimesi ümber, kellega rääkida. Ja enne seda tahtsin rahu ja üksindust, sest vahel on see ka täielik luksus. Ja see ongi kõik normaalne, inimese elu ongi tsükliline.

    • Katre

      Just, ma usun ka, et asja leidmisega probleemi ei ole, aga kas seda ka igaühega tegema peaks, jääb igaühe enda otsustada. Kui kaks aastat ja õrnalt naeratate, siis väga tublid! Minul saab selline periood suhetes alati paari kuuga mööda. :D

      Aga tõsi on, et elu tsükliline on. Ega minagi arva, et ma nüüd IGAVESTI tahangi üksi olla. Vahel on ikka soov, et oleks keegi, aga tunnen, et ise ei jaksa ennast lihtsalt hetkel ära anda, sest kogu jaks ja aeg kulub mujale.

  • K

    Ma jäin ka mingi aeg tagasi lapsega kahekesi, selles mõttes mul küll olukord selline, et laps võrdselt minu ja eksi juures, aga no ma olin siis ikkagi ju kohe vallaline üle pika aja ja lisaks veel lapsega. Ja minul käis küll paar korda mõte peast läbi, et issand, äkki ma ei leiagi enda kõrvale kedagi, keda ma armastaks, kes mind armastaks ja kes mu lapsega ka klapiks (sest ma ei oleks elu sees koos mehega, kes mu last ei aksepteeri või keda mu laps ei salli) lisaks oli ka mure raha pärast korraks, et kas ikka saan üksi hakkama. Aga saan, raha tundub isegi kuidagi rohkem kätte jäävat-olen isegi lapsega ja ka üksi reisida saanud. Aga elu kulgeski samamoodi kuidagi chillilt, need päevad kui laps minuga oli, on mul ka töölt vabad ja me lihtsalt hängime, käime jalutamas, kinos, tiksume kodus. Sööme, mis tahame, pesu on poole vähem, mida pesta-elu on lill 😀 Need päevad kui laps isaga on, käin trennis (selleks on ka kohe kuidagi palju rohkem aega :D), saan sõpradega kokku (see vajus armukadeda eksi pärast aastateks ära) ja käin ka pidudel, sest ütlen ausalt-sain üsna noorelt lapse ja pühendusin täielikult talle, nüüd kui ta suurem ja mul nö vabadust rohkem, siis vahel ikka lähengi välja lihtsalt. Ühesõnaga kõik oli super, mingit meest enda kõrvale ei otsinud (kuigi vastupidiselt mu algsetele kartustele puudust neist ei olnud :D) ja nii see kestis mõnda aega kuni sain tuttavaks oma praeguse mehega, kes on lihtsalt kõik, mida ma oskaks mehest tahta ja rohkemgi, nüüd ma muidugi valin kaaslase ka teadlikumalt kui seda enne tegin, aga ma pole vist kunagi oma elus nii õnnelik olnud- laps on tark ja tubli ja lahe, mees ka, rahaliselt on kõik hästi, olen veel piisavalt noor, et elus asju saavutada ja teha ja ühesõnaga pole see üksikemadus midagi kõige hullem asi, mis juhtuda saab 😀

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga