beebiblogi,  igapäev

Üks uskumatu lugu

Lugu sellest, kuidas ühest lootusetust pidutsejast isa sai ja kuidas ta seetõttu oma naise ja lapse juurest Soome ära põgenes.* Mõne arvates vist vähemalt. Üks ütlemata uskumatu lugu paistab mõne jaoks aga olevat hoopis see, et tegelikult on meil kõik kontrolli all ja kokkuvõttes igati hästi. Ma küll ei soovi siin blogis nii väga Keiost ja meist rääkida, kuid ühe korra vist ikka peab, lootes vältida edasisi arusaamatusi. :D

Mõnda aega tagasi jäi kellelegi pinnuks silma see, et Keio kunagi palju pidutses. Esiteks ei saanud ma absoluutselt aru, miks seda oli vaja mainida. Teiseks ei saanud ma aru, mis selles üldse imelikku või taunimisväärset oli, sest minu arvates on noore inimese pidutsemine tänapäeval nii tavaline nähtus, et see ei pane küll absoluutselt imestama. Kolmandaks, mis on uskumatut selles, et pidutsejast ühel hetkel korralik mees ja isa saab? See on ju igati loomulik elu käik ja paratamatult peab igaüks meist kunagi suureks saama. Kui sa inimest paar aastat näinud ei ole või temast midagi ei tea, siis mis siin imestada, et temagi vahel muutuste rajal tammunud?

Kui ma ise näeks, et mingist kunagisest möllumehest on saanud hoolitsev mees ja töötav pereisa, ei tuleks mulle pähegi tema elukaaslasele midagi targutama minna. Kui ma üldse tunneks, et ma kindlasti pean midagi ütlema, siis ma ütleks vaid kui hea meel mul näha on, et inimesest lõpuks asja sai. Sellise minevikus soperdamisega jätad sa vaid veidi kadeda inimese mulje, kui aus olla.

Soomes töötab Keio juba pikemat aega. Seega oli enne minu rasedust meil niiöelda kaugsuhe. Mulle meeldis, talle meeldis. No mis nii viga elada siis. Jutt, et mina ka Soome kunagi lähen, oli meil samuti aeg-ajalt teemaks. Kui ma ükskord teatasin, et ma lapseootel olen, ütles Keio kohe, et nüüd oleks viimane aeg mul sinna kolida, sest kui me hakkame kodu mängima, siis enam nii ei saa. MINA keeldusin.

Eelkõige sellepärast, et mu vanemad elavad Eestis ja nad ei jõua mulle Tallinnassegi eriti tihti külla. Seega ei tahtnud ma last nendest kohe veelgi kaugemale ka ära viia. Teadagi teevad beebid ju just alguses suure spurdi ja arengu läbi. Niisiis panin ma paika fakti, et lapse esimese eluaasta olen ma ilmtingimata siin, et ka tema vanavanemad saaksid temast paremini osa (nii et ema-isa, tulge ikka tihedamini!). Teiseks pidin ma ju nagunii dekreedini veel siin tööl käima ja Keio pidi sõjaväkke minema. Nii et see plaan, et ma kohe rasedana sinna oleksin läinud, ei töötanud kohe mitte kuidagi.

Küll aga olen ma oma vanemaid juba hoiatanud selle eest, et ühel päeval see ilmselt siiski juhtub, sest teadagi ei ole tõesti niisugusel perel ja kaugsuhtel pikka pidu ja lillelist tulevikku. Kahju on küll vanematest kaugemale minna, aga hetkel on kõige tähtsam ikka see, et minu lapsel oleksid olemas tema ema ja isa ja et me kõik saaksime koos olla. Kogu see kolimine ja asjaajamine ei käi ka muidugi nipsulüües, läheb veidike aega.

Miks aga just Soome? Miks mitte vastupidi? Sellele ma midagi väga tarka vastata ei oska. Ma lihtsalt tunnen, et tahaksin sealset elu ka proovida vahelduseks. Pealegi on minu jaoks see, et Keio soomes töötab sama normaalne ja iseenesest mõistetav kui hommikuti tõusta või õhtuti uinuda. Kui ta peaks näiteks ütlema, et kolib siia, siis ma puikleks ikkagi vastu ja ütleks, et eiei, lähme ikka sinna. Kunagi soovime siia muidugi tagasi ka tulla, et jätkata ideaalis kooliteed ja Keio niisama ka räägib muudkui, kuidas ikka Eestis olla sooviks, aga hetkel oleme me mõlemad seda meelt, et Soome on ühise meie jaoks praegu parim variant.

Sellega, et ma esialgu siia üksi toimetama jään, olin ma arvestanud. Teadsin, et see ei ole tegelikult mitte midagi, mis käiks mul üle jõu. Vahel ikka on raske, aga see on loogiline. Omad raskused seoses lapsega on kindlasti ka neil, kes on paarina koos. Ma ei usu, et keegi sellest pääsenud on.

Ja ega temalgi seal pool ei ole tore meist lahus olla. Ta räägib mulle iga jumala päev, kuidas tahaks töölt koju tulla pere juurde, mitte minna koju ja mõelda, et me oleme kuskil kaugel.. ja tema on kuskil seal. Kuidas ta tunneb end nii halvasti, et asjad praegu nii on ja et me võiks tegelikult juba varem sinna minna. Nii et kallid meie elu pärast muretsejad, ärge muretsege, me teame, milline on õige tee ja me üritame sinna ühisesse punkti peagi ka jõuda. :)

Ma loodan, et mõned vastuseta küsimused said kellegi küsimustele nüüd vastatud ja enam mingeid nonsense jaburdusi mu silmad siin nägema ei pea, kuid noh.. jah.. loota ju võib. Lihtsalt mõelge enne, mida te kuskile mõtlematult kirjutate. Eriti asjadest, millest teil aimugi pole – mis puudutavad inimeste eraelu või kauget minevikku. :)

* – sarkasm
img_8499

21 kommentaari

    • Katre

      Ma ütleks, et vaid mõni aasta on see plaan.. aga samas lubada ei julge midagi, sest nii mõnedki on sinna tõesti jäänud. :D
      Aga peaasi, et me ise rahul ja õnnelikud ju.. ja kõik ikka koos. :)

  • Katrin

    Vot minujaoks tuleb küll üllatusena, et Keio suur pidutseja oleks olnud. Minuarust on ta alati väga hoolitsev olnud ja tema silmist oli kohe näha siirast rõõmu kui ta teatas, et saab isaks. Ei kahelnud hetkekski, et ta sellega hakkama ei saaks. Ja minuarust on täiesti normaalne, et inimene ennast vahetevahel lõdvaks laseb, kui muidu on igapäevaselt töö inimene.
    Soome kohapealt niipalju, et tundub, et hetkel on see tee enamustel ees.

    • Katre

      Siinkohal mõistavadki inimesed vist pidutsemist erinevalt. Mõnele korralikumale inimesele tundub tema minevik võib-olla tõesti kohutav, aga minu arust ei ole ka mitte midagi hullu. :D
      Ja hoolitsev on ta tegelikult ka tõesti, kui ta seda olla tahab. Vahepeal lihtsalt jääb jänni selle väljanäitamisega ja ega igale suvalisele ei peagi ju seda näitama. ;D

  • Marelle

    Suht naljakas ikka, kuidas inimesed alati midagi kritiseerida jõuavad ja veel teiste inimeste perede eludes urgitseda :) Tubli oled, et oskad need kadedad inimesed viisakalt paika panna ja jõudu pisitütre ning blogiga :) Endal beebit pole ega vist lähiaastatel ei tule kahjuks ka, aga aga loen su blogi millegi pärast ikka ja suure huviga siit kaugelt Austraaliast :)

    • Katre

      Tuleb meeles pidada, et teised elavad mu enda elu alati paremini kui ma ise. Muidugi teavad nad alati minust ja mu lähedastest rohkem kui ma ise. :D

  • Maarja

    Ma olen nüüd see weird tüüp, kellel endal lapsi pole, aga planeerime vaikselt. Ning minu enda sõbrannad tegid üüratuma suured silmad selle peale, kui mainisin, et üritame beebit (mis muide ei õnnestu minu tõttu arstide sõnul). Nad on endiselt hästi skeptilised, sest minu elukaaslane on samuti kõva pidutseja. Muudkui küsivad et kuidas sa tahad sellist elunautijat omale lapse isaks, kuidas selline mölluvend kavatseb hakata vastutama lapse eest. No mis ma ikka öelda oskan – me mõlemad heal palgal, suur armastus juba aastaid meie vahel ja olen ka elukaaslaselt sõbrannade kahtluse tõttu uurinud tema vastutusvõime kohta, ta vastas ‘miks mitte nautida elu ja pidutseda praegu, kui see veel võimalik on. Ma ei ûtle, et peale last enam pidutseda ei saa, saab küll aga mõistlikkuse piirides, aga kui juba pere hakata looma, siis tuleb arvestada, et nii nagu praegu, ei saa ilmselt niipea, kui üldse enam ringi maurata’ . Ja tal on tegelikult õigus, see et inimene momendil elu naudib, ei tähenda, et ta oleks kehv isamaterjal või vastutustundetu. Temast võib otsevastupidi tulla parim isa, kuna ta on oma elu nautinud küll ja veel, temaga on palju väiksem võimalus, et kallale tuleb keskeakriis ja ta hakkab siis alles baaridest seiklusi otsima, kui pere juba olemas on .

    • Katre

      Just. Minu arust ka kummaline, et inimesed seda ei mõista ja pidutseja kõigi silmis terveks eluks möllama jääb. No halloo. :D
      Ja mina isiklikult tean näiteks väga palju näiteid, kuidas just niisugustest meestest saavad maailma parimad isad hiljem. Muidugi on erandeid ka, aga minu arust neid on vähem.
      Pealegi oleme me Keioga ju väga noored ka. Ma ise ka pidutsesin vahetult enne rasestumist, sest no mida ikka selle noorusega muud teha, kui seda nautida ja end vabaks lasta. Kui ikka kohustused peale tulevad nagu meil praegu, küll siis oskame sellele vastavalt ka käituda. :)

  • Aili

    Minul jääks ilmselt mõru maik nende sõbrannade suhtes, kes midagi negatiivset ütlevad. Või õigemini kes teevad maha midagi, mida enam nagunii muuta ei saa.
    Õnneks küll lapsesaamise ja mehe isaks olemise kohta kobinat ei tulnud, sest nad keegi ei olnud temaga väga kokku puutunudki, aga kui ma kuulen kelleltki kobisemist selle üle mis mu lapse nimi juba on (ehk ametlikult ka kirja pandud) – mis mõtet enam oleks negatiivset arvamust avaldada? Olgugi, et lõpuks “harjub ära” (jah, ma mõtlen ikka halvad asjad ette ära, et oskaks reageerida :D).

    • Katre

      Sa vist vastasid sellele ühele kommentaarile? Keio kohta ei ütle ühtegi halba sõna kindlasti tema sõbrannad, sest nad teavad ja tunnevad küll, milline inimene ta tegelikult ju on kui ta parasjagu EI pidutse. :D

      Aga jah. Tegelikult ma saan aru, et inimestele, eriti eestlastele, meeldib kobiseda, aga mingi inimese eraelu koha pealt on see lihtsalt idiootne. Nime valik samamoodi. Oma lapsele panen ju, mitte sinu lapsele. :D

      • Aili

        Mai tea isegi mida ma poole ajast oma baby-brainiga öelda tahan, aga mõtlesin nagu selle “sõbrannade” all üleüldiselt kõiki inimesi kes oma arvamust tulevad kellegi eraelu kohta avaldama. Ja eks enda situatsioonist vaadatuna, siis ainsad kes mind veel hetkel kritiseerida saavad ongi minul sõbrannad, anonüümsed kommentaatorid mind veel ei sõima. Veel.

        • Katre

          Haha, no sõimuna ma ka midagi võtnud ei ole. Üldiselt on ikka päris suva, mida keegi ütleb või arvab, kes asjast midagi ei tea, aga siis lähen ma küll leili kui räägitakse mustatakse mulle kallist inimest ilma täieliku põhjuseta. Küll ma ise riidlen temaga, kui põhjust oleks, aga teiste asi küll midagi öelda ei ole. :D

  • Ricardo

    Soome on õudne maa ja KÕIK soomlased on vaatamata haridusele ja välisele fassaadile primitiivsed kirvemõrvarid. Tõsiselt. Üks seik veel. Ülim emotsioon mille sa soomes elades saada võid, on siis, kui külastad kohalikku “lähikauppa”-t. Midagi muud seal ei juhtu. Elu ja suhted on hallid ja tasapaksud. Sinust ei sõltu midagi. Sa oled vaid mutrike mõttetus masinavärgis mille ainus mõte on olmeline mugavus. Lisaks jääd sa soomlaste jaoks alati lolliks eesti majandusmigrandiks ja õnneõngitsejaks. Ja eks neil ole omamoodi ka õigus.
    Mul on muide kohutavalt häbi nende kasmaalaste pärast, kes oma soomes elamisega nö kelgivad. Nad on soomlaste jaoks lihtsalt nii mõttetud mehed. Neil pole mingit osa soomlaste ühiskonnas ja maailmas. Lihtsalt migrandid.

    • Katre

      Eks selles Soome elust ole igasuguseis arvamusi ja jutustusi inimestel pajatada jah. Kõik aga ei ole kõigil alati päris nii nagu kellelgi kellegi silmade läbi oli või on.

  • B

    Minu mees oli ka enne last kõva pidutseja (ja enne mind veel kõvem) aga ma olen koguaeg teadnud, et temast saab suurepärane isa, mida ta ka on. Tööalaselt on tal ka alati hästi läinud. Nüüd on nii, et väljas käib ta keskmiselt kuus korra ja siis on ka kas mingi firmapidu või mõne sõbra sünnipäev vms. Samamoodi oli tema isa noorena hull möllumees, nüüd võtab mõnikord äiaga napsu ja ütles, et peale kella kümmet on hiljemalt alati kodus ja tegelt üldse ilma naiseta väljas käia ei taha :D Ning ka väga hea isa. Et ühe sõnaga inimesed muutuvadki, päris jama seis oleks kui need, kes noorena pidutsesid, kunagi lapse ei saaks ja nö. suureks ei kasvaks :)

  • B

    Jah, meiegi mõelnud Soome kolida, aga pikalt järele mõeldes ei oleks seal see elu nii rõõsa ka midagi. Pigem teenib mees veidi raha ja tuleb ikka paari aasta pärast Eesti tagasi, selline on meie plaan vähemalt. Korteriüürid on juba meeletult kallid + muud maksud ja elu üldiselt ka. Selle palga juures, mis eestlastele makstakse, pole eriti roosilist elu seal ka oodata. Pere on koos küll, aga tean ise inimesi, kes on selle valiku teinud ning hätta jäänud. Paberimajandus võtab ka seal meeletult aega. Seni kuni sa ise ei tööta pole ilmselt sealne elu ka eriline meelakkumine.
    Aga see on ainult minu arvamus asjast :)

  • K.

    Kui Helsingisse peaksite kolima ning kohvikaaslast vajad, võin abiks olla. Lapsi mul küll pole kuid ehk ajab ka nendeta asja ära :D Tegelikult olen tahtnud juba ammu küsida, et kui vana sa oled? :)

  • Kaia Kersti

    Täpselt, igale suvalisele ei peagi välja näitama oma tegelikku mina.
    Minu elukaaslane paistab ka paljudele kõrvaltvaatajatele tõelise naistemehena, kes paneb kõike mis liigub ja nende arvates peaks iga endast lugupidav naine sellisest kaarega mööda kõndima. Tegelikult on ta kõige suurema südamega inimene keda ma tean ja selles, et ta mind armastab, ei ole ma kahelnud mitte sekundit ka.
    Edu teile, las koerad hauguvad… :)

  • roosasidrun

    Ah Soome siis :) Mõtlesingi ükspäev, et huvitav, kuhu plaan vaatab, kui mu blogis kommenteerisid.
    Ricardo kommentaari peale niipalju, et Soome on tegelikult tore ja soomlased sõbralikud. Aga seda ainult siis, kui püüda nendega ühte sulanduda, mitte jääda “eestlaste kommuuni”, milliseid on paraku sinna lugematul arvul tekkinud. Inimesed kolivad olude sunnil üle lahe ja esimene asi, mida teevad, on see, et otsivad kiiresti mingi eksisteeriva eestlaste pundi ning terve elu hakkabki käima edasi “ülelahe Eestis”, mitte Soomes. Loogiline, et soomlased näevad seda kohe, et inimestel pole huvi ega tahtmistki nendega kokku puutuda ning miks nad siis peaksidki omalt poolt selleks midagi ära tegema?!
    Kui aga minna teiste inimeste keskele elama, et näha uut maad ja uut kultuuri, tutvuda sealse rahvaga ja püüda nendest aru saada, on nad vägagi külalislahked ja võtavad teised rahvused äärmise sõbralikkusega vastu. Ja ma usun, et see viimane moodus ongi ainuõige, kuidas võõral maal elada, sest vaid sedasi saad kätte selle kogemuse ja tunde, millepärast mujale üldse minna tasub. See on silmaringile ja elukogemusele ikka väga suur asi, kui on võimalus mõnda aega mujal olla.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga