Tripp lastehaiglasse
Sain oma perearstilt siit saatekirja Mustamäe Lastehaiglasse, Tervise 28 aadressil ja läksin eile lõunapaiku uurima, mis mu tütrekesest siis saab. Külastasin esimest korda niisugust asutust ja juba kaugelt nägin, et oo seal on ka vastsündinute ja imikute osakond. Mõtlesin hetkeks, et huvitav, kuhu ma kõigepealt pöörduma peaksin. Loogiliselt võttes nagu sinna, samas teine loogita siiski ütles, et võiks sisse minna ikka Lastehaigla peauksest. Nii ma läksin.
Sees oli seal kohe üks väike putkake sildiga INFO, milles istuvalt, raamatut lugevalt, tädikeselt ma siis viisakalt küsisin, kuhu ma selle saatekirjaga pöörduma peaksin. Naine ei viitsinud minuga väga tegeleda ja ütles, et tema ei tea midagi ja tahtis kiirelt raamatut edasi lugeda. Tõrelesin siis natuke, et tema kohustus mulle ehk seda infot siiski jagada, kui mul saatekiri siia majja on niisugune ja kui ta selle INFO sildi all ometi istub. Juhatas ta mind siis, et väljas ümber nurga läheksin hoopis Laste Polikliinikusse, registratuuri.
Läksin. Ja sealnegi registratuuri sildi all istuv tädike ei osanud mind aidata. Uuris ja puuris seda saatekirja ega saanud mõhkugi aru. Ka ei teadnud ta, mis asi on bilirubiin või üleüldsegi fototeraapia.. või et kas nende majas üldse sellist asja teostatakse. Saatis tema mind siis edasi jälle väljast ümber nurga ikkagi sinna imikute osakonda, kus samamoodi registratuuri/info boksis istuv tädike suurt midagi öelda ei osanud. Küll aga oli tema lõpuks ometi nii armas inimene, et viitsis ligi pool tundi mööda haiglamaja ringi joosta ja uurida, kuhu ma ometi minema peaksin. Saatis tema mind siis lõpuks ümber nurga EMOsse.
Läksin. Võtsin järjekorranumbri ja sealne tädike ütles mulle, et “Oi, aga meie nii pisikeste patsientidega küll kahjuks ei tegele. Minge ikka lastehaigla peauksest sisse ja uurige sealt,” mis peale ma üsnagi hüsteeriliselt juba üle terve saali kõvasti ütlesin: “Mitte kuskil ei taheta mind ja mu last. Mind on juba igast võimalikust uksest välja aetud ja keegi mind aidata ei oska.”
Läksin siis nördinult siiski taaskord Lastehaigla uksest sisse ja ignoreerisin infotädikest, sest ta ju nagunii mingit infot jagada ei viitsinud ja jalutasin mööda koridore, kuni leidsin kellegi, kes VIITSIS ometi midagi jälle teha. Esimesena muidugi ahhetati, et oh see 239 bilirubiini näit ei ole ometi nii kõrge, et ma seal taidlema peaks, aga nii igaks juhuks sooviti, et me uue vereproovi teeks ja kontrolliks, kas see number on tõusnud või langenud. Nii sai siis teisele korrusele mindud ja jälle väikest Annabeli sõrmeotsast torgitud, mille ta taaskord vapralt vastu pidas ja edasi uneles. Seejärel kraaditi teda ja mõõdeti pulssi, kuni ma testi tulemust ootasin. Siis pidime veel ühe lastearsti juurde minema, kes ta paljaks kiskus ja hingamist kuulas ja niisama üle kere üle vaatas ja leidis, et laps on igati okei ja normaalne. Ka oli bilirubiini tase langenud alla 200 ja seega fototeraapiat ei vajanud. Ilmselt ikkagi siis füsioloogiline ja hääbub ise ära.
Minu süda rahul. :)
ma olen veel kirjutanud
Lollused jäävad ikka paremini külge
Miniminipuhkust planeerides
28 kommentaari
Haldjapiiga
See on vist selle Mustamäe polikliiniku üldine poliitika.
Olen minagi seal saatekirjaga ühest registratuurist teise jooksnud ja siis igalt poolt on öeldud: “Väga tore, et sul arsti saatekiri on, aga meie ei saa kahjuks mitte midagi teha! Sa pead minema hoopis teise registratuuri!” Kus selgub, et nemad ei saa ka mitte midagi teha ja kellelgi pole asja sellega, et ma olen selle sitase kirjaga 200 km kauguselt kohale vuranud! Oma asi!
Katre
Päris huvvitav, et ma ainuke sellise kogemuse osaline ei ole sellisel juhul. :D Oleks ma pidanud nii kaugelt minema, oleks kindlasti veel rohkem närvi ajanud.
Kats
Oi kui tuttavat olukorda sa kirjeldasid. Meid saadeti otse keskhaiglast mustamäele ja öeldi et ei ole mingit koju minekut. Ja kui mustamäele jõudsime siis jooksime ka ühest uksest sisse teisest välja. Lõpuks EMOs võeti meid vastu aga seal küsiti saate kirja mida meil endal ei olnud. Sest ITKst helistati ja öeldi et saadavad meie pisikese sinna. Aga nad nõudsid korduvalt saatekirja meie käest isa oma vahel rääkides et ITKst peaks üks laps tulema. Me üritasime siis selgeks teha et meie olemegi need kes ITKst saadeti. See oli ikka tõeline tsirkus ma ütleks. Ma olin lõpuks juba päris tige. Haiglas ikka peaks töötama inimesed kes valdavad nii eesti kui vene keelt mitte ainult vene keelt. Ja meil oli bilirubiini tase veidi üle 400 :( Aga tore et teil kõi ilusasti lõpuks laabus. Ja muideks preilil on väga ilus vanker…minu lemmik firma :)
Katre
Eesti keelt nad paistisd normaalselt valdavat, aga lihtsalt ei viitsinud keegi väga tegeleda ja midagi ei teadnud. No kuidas saab, et sa ei tea oma tööasutusest mitte mõhkugi. Eriti veel sellist asja, et kas teil fototeraapia üldse on. :D
Ja on teil nüüd see tase ikka ka korda saanud, ma loodan. :)
Ja kuidas selle pildi järgi vankri firmat tead? :D Noh, mina näiteks küll vankritest midagi ei tea tegelikult. :D
Kats
Kui ma ei eks siis see on Teutonia vanker. Mul kahel esimesel lapsel oli selle firma vanker ja neil on seal vankri sanga juures selline värviline vahe :) Hea kerge ja väga vastupidav :)
Katre
Teutonia jah. :D Kergust ja vastupidavust mullegi lubatud, aga ju ma ise nii väeti, et kergeks ma küll ühtki vankrit pidada ei suuda. :D
lipsuke
Oh, nii tore, et ei pea teda rohkem torkima! Ma kujutan su paanikat juba ette. See kindlasti jube rõve tunne…. :S
Katre
Mul endal juba mõnikord tõmbab natuke nõrgaks olemise, kui verd pean andma. Mis siis tõesti veel nii väikese organismiga võib toimuda, eriti kui kaks päeva järjest torgiti. Ja verd tuleb ju ikka võtta piisavas koguses, et saaks mingit analüüsi teha. See kogus väga ei olene sellest kui suur sa oled, vaid sellest, et mingi uuringumasina jaoks piisavalt oleks. :/
lipsuke
Õudne jah…paljud on rääkinud kuidas nad ise ka nutavad kui laps arsti käes nutab…
Katre
Mul kahju ainult vaadata kui torgatakse ja ta nutma hakkab.. aga ta nutab nii korraks ja tal läheb nii kähku see valu meelest ära, et saab ainult uhkust tunda ja naeratada ikkagi. :D
lipsuke
Siis on hea jah kui ainult korraks…
Svea
Nad seal infos on jah eriti totud. Ükskord läksime lastehaiglasse siis, kui mul laps oli palju oksendanud.. esiteks, infotädi ei saanud meiega enne rääkida, kuni tal artikkel polnud lõpuni loetud.. siis teiseks ta nähvas meile, et kas me ei näe, et seal on nii palju inimesi emo järjekorras juba. Et me võime järjekorda võtta aga last haiglasse ei saa sisse kirjutada, seal on kohad täis. Nagu mis mõttes? Läksime siis nakkushaiglasse ja saime väga hea teeninduse osaliseks ning haiglas veedetud aeg möödus super toredate arstidega koos.
Katre
Keegi just eelmise mu postituse alla mu mäletamistmööda kommenteeris, et Mustamäe Lastehaigla on tore koht ja nüüd räägitakse siin vaid samasuguseid lugusid minuomale. :D Igatahes loodan, et ma ei pea sinna enam küll minema, sest ilmselt jookseks samamoodi end lolliks. :D
Haldjapiiga
Kui Sa lõpuks kabinetis sees oled siis ongi suurepärane! Aga enne tuleb sinna saada…
Katre
Challenge accepted! :D Äkki nad lihtsalt mängivadki meiega sellist mängu.
Haldjapiiga
Kuni midagi hullu pole, on tõesti “challenge accepted”.
Ma nüüd räägin sellest saatelehesaagast ligemalt:
Esiti, kui ma olin 200 km kauguselt kohale roomanud ja kõik mind selle saatekirjaga p**** saatsid siis läksin ma KOJU! Saatsin arstile meili ja sain aja.
Kui ma selle meiliga, mul oli oidu see välja printida, sinna õigel päeval läksin selgus, et arst on väljamaale end täiendama läinud. Sain mingi teise arsti juurde, kes pani arstile noodi, et ma olin käinud ja saatis mu koju.
Selline asi ei ole ju normaalne? Mina sõidan teisest Eesti otsast kohale. Sina lähed imikuga ja inimesed kes on andnud vande hakkavad blokkima?!?!?
Katre
See tõesti ei ole normaalne, eriti kui aeg sai kirja ju pandud. Lõpuks ikka said oma soovitud teenuse kätte ka või pidid kolmandat korda uuesti siis tagasi tulema kui arst puhkamast tagasi? :O
Haldjapiiga
Nad peaksid teoorias ühendust võtma ja saab veel minna.
ailialber
Sa suutsid veel rahulikuks jääda, ma läksin seda lugedes juba pühaviha täis. Ma olen haiglas lausa möirgama pistnud nende lolluste peale mis minuga tehtud on, muu neid seal ellu ei ärata.
Tore, et kõik ikkagi neiukesel korras on. Hirmutab ikka ära kui väikesel lapsel kohe pärast sündi mingi “viga” leitakse.
Katre
See rahulikkus on pigem viitsimatus nendega mitte jageleda. :D Ühele tädile ütlesin küll pahaselt juba, et “ahh, andke see leht tagasi, eks ma lähen uurin edasi siis kui te nii saamatu olete.” Sest noh, mis mõte on nende peale närvata, ega nad selle peale ka ometi targemad ei ole ja lillegi ei liiguta.
Aga see bilirubiin pole otsene viga vist.. või noh nii palju kui ma ikka kuulnud, siis see tänapäeval nii levinud asi, et tundub, et iga viies laps vajab seda fototeraapiat. Aga tore muidugi, et korras. Süda valutas siiski, et nüüd järsku tahetakse ta kuskile lambi alla pista ja mu käest ära võtta. :(
Kats
Oh tegelikult sellest lastehaigla teenindusest võiks lausa pika jutu kirjutada. Olin seal oma pisikesega poolteist nädalat. Arstide kohta ma ei ütle ühtegi halba sõna aga need õed kes seal töötavad. Ma ei tea ootaks natuke rohkem vastutustunnet neilt. Kuna seal palju enneaegseid kes oma elude eest võitlevad siis päris tavaline pilt oli see et seal kus peaks õde istuma ja jälgima kui mõni monitor või aparaat piiksuma hakkab , ei olnud kedagi vaid õed istusid puhkeruumis ja laterdasid. Muidugi ei saa üldistada et kõik selised on. Seal oli ka ikka tõeliselt tublisi ja toredaid õdesi ka kellest oli kohe kaugele näha et nad naudivad oma tööd ja teevad seda hingega. Aga mõni käis küll seal ainult selle pärast et oma töötunnid kirja saada :(
Katre
Need arstid, kellega ma kokku puutusin. See, kes verd nt võttis ja need, kes teda seal uurisid ja puurisid, nende kohta pole mul samuti midagi paha öelda. Olid normaalselt jutukad ja viisakad ja toredad. Viitsisid lapsega tegeleda ilusasti ja minu küsimustele ka vastata jms.
Aga need info ja registratuuri tädid olid küll täielikud tumbad. :)
3 lapse ema
Huvitav, mul kahe lapsega seal hoopis teine teema olnud. Billirubiiniga helistati lastehaiglasse ette ja seal siis EMO-s täpselt teati ja juhatati. Teisega läksin ise palavikus 18 päevasega EMOsse, kus tegeleti ja kohe haiglasse sisse kirjutati, kuigi öeldi ka, et kohti ei ole, neil ikka miskid varu kohad on. Mõlemaga käinud hilisemas kontrollis korduvalt ja päevastatsionaaris, igalpool väga hea suhtumine ja toredad arstid olnud. Mõni õde jätab soovida kuna peale vene keele tõesti midagi ei valda.
Siis ju tore, et tase ise alaneb ja pole liialt kõrge, nüüd kõvasti lapsele piima juua ja vankriga iga ilmaga õue jalutama. Oluline näit muretsemiseks on kui lapsel lisaks naha kollasusele on ka silmavalged kollased, meil nii oli. Ma numbrilisi näite enam ei mäleta.
Katre
Silmavalged on ka ikka tsipake, aga eks seda ravi ju teostatakse selle põhjal kui kõrge see tase ikkagi numbrites on. Üldiselt sain ma aru, et alles siis kui üle 300 või sinna kanti, tehakse tõsisemat ravi. Praegu ka pigem soovitati õues käia ja päikest natuke lasta.. aga noh, päikest väga ei ole praegu. Ja piima muidugi ka, jah. :)
Ja ilmselt need kogemused olenevad ka päevadest ja sellest, kes parasjagu tööl või mis tujus nad parasjagu on, aga mul seekord ei vedanud küll. :P
Krissumissu
Tore uudis, et kõik siiski korras. See billurubiin võib olla äärmiselt ohtlik, et hea, et sa niisama käega ei löönud.
Katre
No ma nüüd loodan ikka siiralt, et tal seda ohtlikku laadi tõesti ei ole. Et hiljem ei tule välja, et arstid lihtsalt ei viitsinud tegeleda ja saatsid tuimalt koju vms. :)
Krissumissu
seda vist hiljem enam kuidagi välja ei löö, täitsa beebide värk aga ma pole miski arst vms. Eks naha järgi ja silmade järgi on näha.
Tuuli
Appi.. Kui nõme ikka niimoodi jooksutatakse. Inimesed peaksid armastama oma tööd, aga selline tunne tundub küll et selles haiglas seda ei ole.
Mul endal oli selline juhus, küll teises linnas ja ka siis haiglas. Läksin oma esimest loengut kuulama, küsisin naistenõuandlast, et kas loeng toimub siin (Internetis oli teade, et on), küsisin sealt olevalt tädilt kas on ta vastas et jah. Aga kuna ma ei vaadanud mis kabinetis see loeng on siis hakkasin ma kahtlema, sest kell oli juba nii palju, et peaks see loeng peale hakkama.
Läksin küsisin infost, sealt öeldi, et hoopis teises ehk uues korpuses on, läksin sinna ja küsisin sealt tuli välja, et ikkagi ennem olin õiges kohas. Muidugi selle eest ka vabandati, et mind niimoodi jooksutati.
Järgmine päev hommikul äratas mind telefonikõne, õnneks olin juba ärkvel, kus helistati siis haiglast ja vabandati veelkord, et nad mind niimoodi jooksutasid ja loomulikult kutsusid tagasi ka teisi loenguid kuulama. :)