Tantsutrenn lastele Soomes
Kaks nädalat tagasi nägin ma facebookis FinEst grupist sellist teadaannet, et eestlaste tantsutrenn Dancest (link) alustab laste tantsutrennidega, kuhu oodatud lapsed alates käimahakkamisest kuni 10-aastaseni. Kuna ma Annuga nagunii kodune ja ta väga teisi lapsi ei näe, siis pakkus see asi mulle kohe huvi ja panin paika, et saab mindud ja ära proovitud. Sai.
Ma pean ütlema, et tegu on minu arust täiiiiiiiega ägeda tantsutrenniga ja inimestega ja pärast esimest käiku olid minus vaid positiivsed emotsioonid. Hästi tore koht on ja väga mõnusad treenerid. Suuremate laste emadel on seal ka selline võimalus, et samal ajal kui laps oma tantsutrennis on, saab ema olla oma trennis. Mingid piloxingud ja bodypumpid või ma ei tea neid nimetusi. :D
Eile enne Annu trenni oli kõrvalsaalis mingi latiinotantsu teema ja vot see pakkus mulle küll näiteks huvi. Äge oli vaadata, kuidas inimesed oma puusasid ja õlgu pööritavad ja hööritavad ja kuna ma ma olen omast arust selline üsna jäik inimene (kehalise nõtkuse ja painduvuse poolest), siis oleks tore küll neid puusakesi paremini käima panna. :D Eeeeks näis.
Aga, ma peaks vist alustama ikka täitsa algusest ehk siis sellest esimesest Annu tantsutrennist, mis toimus eelmisel-eelmisel pühapäeval. Kuna see laste tantsutrenn oli Dancest’ile uus lüke, siis kutsuti kohale kõik huvilised. Kuigi facebookis oli näha küll, et huvi on suur, ei olnud ju ikka päris hästi teada, palju neid lapsi kohale võib tulla. Lõpuks oli neid lapsi kohal mingi 60-70. Alates siis 1,5-aastastest kuni 10-aastasteni. Päris jõhker arv.
Kõik olid üsna ehmunud ja seega oli esimene trenn suhteliselt lipa-lopa. Kuna millalgi varsti tahetakse teha Dancesti jõulupidu, siis tehakse sinna lastele ka üks kava Frozeni teemal ja seega alustatigi kohe vaikselt kava õpetamise ja õppimisega. Suured lapsed läksid asjaga ilusasti kaasa, sest nad ju saavad aru, mida tähendab “tõsta käed üles ja nüüd kükita” ja suudavad muusikaga tempos püsida, aga need pisemad, nagu Annabel.. noh.. jah.
Annabel muidugi tegi natukene suurte järgi seda kava kaasa küll, aga enamiku ajast jooksis ta lihtsalt pea laiali ringi, kilkas ja rõõmustas ja tegi oma asju. Oli lihtsalt rõõmus, et nii palju lapsi on ja nautis ja ei tahtnud “korraldustele alluda.” Samas oli see mu arust arusaadav ka, sest ega me kodus mingeid tantsukavasid ei tee ja tema kehaline koordinatsioon ei ole veel päris NII arenenud, et nii tempokalt midagi teha. Aga teiste järgi midagi ta järgi tegi.
Panen postituse lõppu ühe väikse videoklipi ka sellest. :)
Selgemast selgem oli, et nii suure hunniku lastega trenni ikka teha ei saa ja lapsed tuleks jagada vanusegruppidesse ja nii sai ka tehtud. Alles jäeti ka mudilaste trenn, kuhu pandi 1,5-3-aastased ja eile me siis käisime selles meie vanusegrupi trennis, mis oli juba tunduvalt paremini organiseeritud.
Mulle meeldis, et treener Marta alustas seda tundi lastele kehaosade õpetamisega ja nende katsumisega. No, et kus on pea ja õlad ja käed ja varbad jne, sest nende kõikide asjade liigutamine ongi ju tantsimine ja ilma kehaosasid tundmata eriti midagi teha ei saagi grupis. Siis tehti 3 muusikalist tantsumängu, mis olid tegelikult üsna jõukohased sellele vanusegrupile ja 30-minutiline trenn lõpetati kergete venitusharjutustega, mis ei olnud samuti pisikestele koormavad.
Mina aga, kui aus olla, tundsin terve eilse trenni vältel natukene piinlikkust Annabeli ees, sest ta oli ainuke mugulane, kes lihtsalt rapsis ja jooksis ja toimetas omi asju. Kui kõik teised lapsed on kenasti oma emade lähedal, istuvad palumise korral neil ilusti süles või läheduses ja on innukad asju kaasa tegema, siis Annabel seda ei olnud. Kui ma üritasin teda selleks suunata, väljendas ta oma pahameelt nutukisaga.
Ühesõnaga jah, ma olin kurb. Ja mu peas käis läbi sadakond tulevikumõtet sellest, kuidas minu lapsest saab see laps, kelle kohta öeldakse avalikes kohtades “issand kui kasvatamatu jõmpsikas” ja mida iganes, sest ma lihtsalt ei saaaaaaaa teda taltsutada. Ta ei lase. Ma kodus olen küll temaga kuri kui ta jaurab ja ei tolereeri seda, aga kui me oleme kuskil sellises kohas, siis ma ju ei saa teda voodisse rahunema viia või mis iganes. Mul on valida, kas ta saab teha seda, mida ta tahab või hoida teda kinni hüsteerilise nutu saatel.
Aga eile, noh, mis seal ikka. Ma mõistsin lihtsalt ka seda, et ta on alles 2-aastane ja ilmselt ei ole ta veel lihtsalt mingiteks tantsutrennideks valmis. Oli näha, et näiteks 3-aastased olid juba veidi adekvaatsemad kaasa tegema ja huviga kuulasid. Seega lasingi ma Annabelil nii palju kui normaalsuse piirides oli, omi asju teha ja pea ühtki asja ta “kaasa” ei teinud. Vahel korraks kükitas, kui KÕIK kükitasid, aga siis pani oma teemat edasi. :D
Igatahes ma arvan, et tantsutrenni ma temaga mõnda aega ei lähe ja ootan, kuni ta paremini sellistele korraldustele allub ja kuulekam on, samas aga tahaks temaga kuskil sotsialiseerumas käia ikka. Ehk otsida mõni muusikaline rütmipilliring või ma ei teagi. Vaatab seda asja.
Siiiiiski aga kellel need 3+ vanuses lapsed, siis ma kahe käe näpud püsti soovitan teil võimaluse korral Dancestis käima hakata. Lihtsalt niiii vahva värk! :)
Pildike Annabeli vingumisest ja maas vingerdamisest ka. :D
Ja video esimesest tantsutrennist Frozeni kavast:
28 kommentaari
Kelli
Mina arvan, et just käi temaga seal edasi. Nii ta ikkagi õpibki ja hakkab ka kaasa tegema mingilt maalt. Et arvan, et see oligi tema jaoks liiga uus situatsioon. Küll ta rahuneb :)
Katre
:(
Kelli
Isver, ma ei mõelnud midagi halvasti
Katre
Ei, ma ei arvanudki üldse seda. :D Ma tõesti väga tahaks edasi käia küll jah. :)
Kelli
Ehmusin juba :D Arvan, et Annugi tahaks :)
Mann
Ma tean, et sa ei taha seda nüüd kuulda ja ilmselt leiad veel mitu vabandust, aga.. sul tegelikult pole kaks varianti: kas lasta teha mida laps tahab või teda nuttes kinni hoida. Nii õpibki su laps, et kui ta nutab, siis sa lubad tal teha mida iganes ta tahab.. ja lasedki ju (tantsutrenni näitel) ja ta ongi juba seda õppinud. Kui laps ei taha rahulikult paigal istuda, siis on sinu asi talle selgeks teha, et praegu ei tohi joosta, karjuda jne. Sa oled ise hiljem veel rohkem hädas. Kui laps nutab, siis rahustad. Kui sa annad talle järele, siis saab laps sellest innustust, iga korraga järjest rohkem. Oma last sa ju oskad rahustada, või ei? Ma eeldaks, et oskad. Mulle tundub see veidi sellisena, et: las laps teeb, mis tahab- peaasi, et ei karju! Vabandan, kui see nii pole, aga seda lugedes jäi küll selline mulje.
2-aastasega tuleb palju rääkida. Ta saab aru juba päris paljudest asjadest. Endale tuleb lihtsalt kindlaks jääda. Tantsutrennis käimist ma sinu asemel jätkaks, et laps õpiks toime tulema ja arvestama ka teiste lastega. Et kõik lapsed on seal koos selleks, et koos midagi teha, mitte sihitult ringi joosta. Küll ta lõpuks õpib, lihtsalt sa pead ise tegema väga palju tööd temaga ja pidevalt seletama, suunama ja aitama. Pideva pildistamise ja videode tegemise asemel võiksid hoopis lapsega tegeleda, et tal kergem oleks kohaneda uue olukorraga (kui soovid jäädvustada, siis haara kolmas inimene kaasa).
Katre
Mis mõttes ei taha kuulda? Jumalast okei kommentaar oli, ainult et arvan, et see on meil veel harjutamise asi jep.
Mis puutub aga viimasesse lausesse, mis mind veits itsitama ajas, siis, hihi… sa ei teagi, et lapse vanaema oligi meil eile KA kaasas. Ma polekski muidu ilmselgelt pilte klõpsutanud, kui ma oleks temaga kahekesi olnud. :’)))) Mida sa must õige arvad. :D
Mann
No sellisel juhul my bad, aga ma lihtsalt ei lugenud seda kusagilt välja :D
Katre
No päris kõike ei jaksa ka kirja panna ja päris kõike ei tasu ka oletada. Easy. :D
Kelli
Pisut õel oled. Ta ju kirjutas, et nad pole enne käinud nii. Seega peaksid ju aru saama, et laps pole harjunud selliste situatsioonidega. Siin polegi vaja Katrel midagi vabandada. Vaevalt, et ta vait oli. Usun, et ta suunas oma last nagu vaja. Täiesti tavaline 2a käitumine. Seega ära üle pinguta. Jutt on 2a, mitte nt 7 :)
Katre
Ma arvan ka, et see on okei lapse puhul, kes pole veel rääkimagi hakanud. Täidab koduseid korraldusi vaikuses küll, aga lihtsalt suures seltskonnas ei tea veel, kuidas käituda ja on veidi ülemeelik ja õnnelik ja tahab ennast vabalt tunda. Küllap lasteaias käies või rohkem mingites trennides, harjub rahvamassiga ka. :)
Mann
Arusaadav, et esimest korda sellises situatsioonis, aga just esimesest korrast alates tuleks lapsele seletada õiget käitumist. Ja hüsteeriliselt süles karjumine pole ju seda. Samuti mitte järeleandmine, vaid just nimelt lapse rahustamine ja temaga rääkimine. See, et laps ei räägi, ei tähenda, et ta aru ei saaks. Ja kahene on just selline, et mida intensiivsemalt sa talle räägid, seda rohkem tulemusi see annab. Ja seda tuleb teha igas uues olukorras, vastasel juhul õpibki laps, et kui ei saa, siis karjun ja ikka saan.
Katre
Mind häirib ainult see, et sa arvad, et ma seisin seina ääres käed rüpes, klõpsutasin pilte ja lasin lapsel suvalt ringi joosta ega öelnud sõnagi. Miks sa arvad, et ma ei rääkinud rahulikult, korduvalt? Et ma ei üritanud, korduvalt, teda suunata? Lihtsalt kui ta, korduvalt, ei näidanud huvi kaasategemise vastu, siis teda EI SAA sundida. Ta ei ole hetkel päris selles eas, kus teda sundida saab. Minu töö ongi rahulikult rääkida, mida peab tegema. Seda ma tegin. Ja loota, et ta saab aru ka ühel hetkel. :) Aga mitte seekord paraku. :)
Mann
Ma ei ole mitte kusagil väitnud, et sa MITTE MIDAGI ei teinud, aga lihtsalt sinu see väide, et: las karjub või teeb mis tahab.. no see oli peamine põhjus, miks ma üldse kommenteerisin. Last ei peagi (ega tohigi) sundima, aga just järjepidavus on see, mis nii väikse lapse puhul aitab asjadest paremini aru saada. Saan aru, et sa proovisid, aga praegu loen ma välja siit seda, et sa ei proovinud lõpuni, vaid ühel hetkel lihtsalt loobusid, kui nägid, et ta ei kuula. Poolik asi ei toimi ega saagi toimima.
Katre
Ma proovisin ikka lõpuni välja, aga oli hetki, kus ma andsin talle võimaluse omal käel olla, et EHK hakkab kaasa tegema, kui teisi lapsi jälgib jne, aga ta ei tahtnudki neid üldse jälgida ja siis ma jälle püüdsin ta kinni ja seletasin, aga ta röökis ja ma seletasin ja siis ta nagu oli korraks tasa ja siis ma lasin lahti ja lootsin jälle jnejnejnejne.
Lihtsalt see, et see terve 30 minti kestis, tekitas sellise taltsutamatuse tunde, sest tegin seda korduvalt ja lõpuni välja, aga edusamme polnud.
Samas võib-olla oli tal lihtsalt kehv olemine ka. Ta juba enne sinna minemist viskus väljas asfaldile lumeingli asendisse pikali, täitsa niisama. Otse lõunaunest läksime sinna ja ju siis talle ei meeldinud niimoodi lihtsalt. :D Lastel on ju ka samas omad emotsioonid ja tunded ja erinevad päevad. :)
Sille
Mul saab väikeõde novembris kaheseks. Me käime kord nädalas beebikoolis. Kas Teil pole seal sellist asja? :) Enamus lapsed on mu õe vanused ning nooremad. Tegevus kestab pool tundi ja hiljem saavad lapsed ringi hullata nii kaua kui soovi on.
Mina näiteks küll halvasti ei vaata, kui nii pisike ringi jookseb ega allu n-ö korraldustele. Väikeõde nt oli esimene kord ka selline, kes istus minu või emme juures ega pannud kohe plehku, kuid järgmisel korral oli juba julgem ja pidi paar korda teda suunama, et tule ikka ja istume nüüd siia padjale või teeme seda ja teist. :D Kuigi saan aru, mida Sa tunned.
Liis
Väga äge, huvitav, et ma ise selle sedasi maha magasin :/
Igatahes mul omal kodus 1,8 aastane ja ma üsna tihti hoian lihtsalt kahe käega peast kinni ja mõtlen, et kust see kangus tuleb. Ma võin talle 10xjärjest seletada mingit olukorda, et nii ei tohi ja miks ei tohi jne. No ei saa aru noh :D
Ilmselgelt on Mann mingi superema, et sedasi teisi õpetab.
Minu 1,8 aastane plika jookseks ka ilmselt seal pea laiali otsas, sest tal oleks seal nii huvitav ja igasugune kuulamine jääks ära :)
Minu SOE soovitus on, et käige ikka edasi :) Pean isegi seda trenni lähemalt uurima ;)
Mann
Ma EI ole superema, aga mul on kodus endal parasjagu üks kahene ja minu eriala hõlmab ühe osana ka väikelaste psüühikat ning käitumist, seega ei võta ma seda juttu päris laest.
Katre
Eino muidugi, aga lapsed on erinevad nii või naa. Väga paljudes asjades on Annabel minu arust jälle väga viks ja viisakas ja tore ja lahke ja hea ja kuulekas ja armas laps, võrreldes võib-olla mõne teisega. Trenni koha pealt aga näitab iseloomu. Igal lapsel omad head ja vead. :)
Erinevas vanuses avalduvad erinevad asjad ja hetkel tal ongi see periood, kus ta näitab enda jõudu välja. Seda vahel koduski näha, lihtsalt siin, nagu olen öelnud, viin ma ta teise tuppa rahunema ja üksina vaikusesse kisama. :D
Mann
Jah, üldises pildis on sul selle koha pealt õigus. Mind lihtsalt pani muretsema see aspekt, kui sa kirjutasid, et sa ei saa teda taltsutada, sest ta lihtsalt ei lase. See pani kukalt kratsima küll ja ma tahtsin öelda lihtsalt, et tegelikult ikka saab küll.
Eks seda teemat võiks lahata küll ja veel, aga ma arvan, et nüüdseks sai nii mulle kui sulle juba selgeks, mida me mõlemad sellega tegelikult öelda tahtsime :).
Mann
Aga kindlasti käi edasi, sest ega kodus ta ei õpi sul sellise olukorraga paremini toime tulema :)
Ä
Soovitan samuti edasi käia:) kirjutasid, et ei käi temaga kusagil mujal sotsialiseerumas, siis ütleks, et seal ongi see “kala” peidus. Anna talle aega:) Mul 1.5 kuud noorem preili ning harjutame lasteaiaga. Oh õudu mis kisa ja nutu see endaga kaasa on toonud. Kuu jooksul on olnud 3x haige ja olukord tundus lootusetu, nii kui harjuma hakkas jäi uuesti haigeks. Ja oh imet, 2 viimast päeva pole laps nutnud. Kui lasteaeda näeb on kui soolasammas, aga ei nuta. Loodan, et meil läks õnneks. Kannatlikku meelt :)
Laura
Video järgi tundub küll et väga hästi sai just hakkama! Teda vist ajas lihtsalt segadusse et nii palju inimesi, aga kui keskendus sellele ühele tüdrukule siis tegi ju tema järgi :).
Katre
Seal essas jah, aga eile ei pöörand üldse teistele väga tähelepanu. Ja ega ta pikalt ei jaksanud. 2x tegi kaasa ja rohkem ei viitsind sama asja teha :D
Piia
Tead, avastasin et Soomes on sellised ülilahedad asjad nagu ‘lahtised’ lasteaiad (avoin päiväkoti). Sinna minnaksegi lapsega koos, ja üldiselt hoiad ise enda lapsel silma peal. Seal on tihti ka tegevusi organiseeritud, aga ka lihtsalt niisama on seal lapsel väga vahva teistega sotsialiseeruda. + see kõik on tasuta, võib suvalt kohale ilmuda ja tihti on seal teisigi välismaalaseid. Sarnased asjad on ka perhekahvilat ja asukaspuisto tapahtumat. Ma oma allameetrisega igatahes käin iga päev kuskil, valikut on palju :D
k
Minu lapse beebiringi õpetaja, kes on seda tööd ca 20 aastat teinud, ütleb jälle, et lapsele tuleb selline blokk, kui teda vägisi kuskil kinni katsuda hoida ja et rahmeldagu aga laps ringi. Kui ta on niimoodi rõõmus, siis näeb ja kuuleb ka, miis ümber toimub ja kokkuvõttes omandab asju paremini, kui kohustuslikus korras paigal istudes. Kui lapsele aega anda, hakkab ise kaasa ka tegema. Ühelt poolt on see tema pikaajaline kogemus, teisalt tundub täiesti loogiline ju :) Mul endal on aastane laps, kes ei püsi ka paigal ja tahab palju, palju ümbrust uurida ja teiste põnnidega suhelda.
Heleri
Tere,
Olen tükk aega Sinu tegemisi jälginud ja kuna tunnen, et see teema on midagi millest oskan kaasa rääkida, siis otsustasin lõpuks kommenteerida ka.
Nimelt endal küll lapsi ei ole, aga olin 4 aastat tantsutreener ning aasta sellest juhendasin ka mudilaste gruppi, kus lapsed vanuses 1,5-5. Soovitan Sul kindlasti seal edasi käia, ka minul oli seal lapsi, kes tunnist tundi sõna ei kuulanud ja ka teisi oma viguritega üles kruttisid, kuid max pool aastat ja lapsed kõik tundsid huvi, sest neil tekkis harjumus ja mängud olid nende jaoks siiski põnevad. See on loomulik, et lapsed kohe ei oska ja teevad asju mida nad tahavad, aga vaadates seda videot siis Sinu laps on asjast huvitatud ja teeb siiski üsna huviga kaasa :)
See on uskumatu kui andekad on lapsed ning kui kiiresti nad tegelikult õpivad ja neil niiöelda trenni distsipliin tekib, seega edu kui otsustate jätkata ja kindlasti jaga edaspidiseid kogemusi! :)
S
Kindlasti käi edasi seal trennis! Lapsele on vaja lihtsalt anda aega harjumiseks. Selline ringijooksmine ja peataolek on tavalise 2-aastase käitumine ja minu arust oleks ka mõttetu last süles hoida ja kisada lasta või üldse ruumist välja minna temaga selle peale vms. Kui sa rahulikult mitu korda lapsele seletad, siis see on minu arust piisav :)