Tänavused jõulud

Kõigil ümberringi on jõuluvaib sees juba detsembri algusest saati ja õige on vist kah. Ega ma ise ka sellest ära ei ütleks, et detsembris kodu ära kaunistada, kinke varuda ja ootusärevalt jõule ootama jääda.

Paraku aga läks meil sel aastal nii, et 2.detsembril saime me teada, et meil on võimalik perena kokku kolida ja nabasime sellest kohe kinni. Kuna aga päeva pealt päris kolida ei saa, siis tuli siiski ära maksta üür Tallinna korteris ja Keio soome korteris ja noh.. uue üürika tarvis ka ühe kuu üür + 2-kuu varu tagatisraha. Ma ei hakka summadest rääkima, aga vist on ilmselge, et kulutus on sel kuul olnud, eemn, üüratu võinii. Sinna juurde veel ka laevapiletid, mida on Keio sel kuul kolimise tõttu mitmeid ostma pidanud jne.

Ühesõnaga, kuna miljon üüri sai makstud ja sealhulgas ka uue kodu peale ropult raha pandud, mõtlesime, et võiks enne jõule siia ära ka kolida, sest kes ikka jõulude-aastavahetuse paiku sagima viitsib hakata. Siis tahaks just nagu rahulikult võtta ja aasta lõpus korraks kergemalt hingata, et uus vastu võtta. Polnudki nagu mõtet neid jõuluehteid Tallinnas voodi alt välja kraapida, et nädalaks üles riputada ja nii selle kodu ehtimise ja jõulutundega läks. Null tunnet!

Hirmutav on mõelda, et jõulud on õõõ, ma ei tea, millalgi paari päeva pärast juba. Selline sundmasendus tuleb peale, et peaks nagu ikka kuuse millalgi tuppa tooma? Võiks tuua? Jõulutunnet ju ei ole terve kuu olnud. Samas äkki ongi tagumine aeg see kuuse näol kuidagi luua, et aasta lõpp nii nukker ei oleks? Samas mis sellest kuusest ikka tühjas elutoas hoida, kus veel hetkel eriti mööblit ei ole ja samas.. kuusk maksab raha ja kõik asjad maksavad raha ja rahaga ei ole läbisaamine üldse hea. Tegelikult muidugi ei ole midagi väga hullu ja näljas muidugi olema ei pea, aga noh.. kuu või paar üritame muidugi minimaalselt kulutada ja mitte teha oste, mida tingimata teha pole vaja.

Ja siis kingitused. Oh, kõik räägivad aina kingitustest. Mina, nagu ikka, ei oska kunagi kelleltki midagi tahta, kuigi asju, mida ma tahan, on palju. Nad on lihtsalt natuke liiga kallid. Enne detsembrikuud näiteks andis Keio mulle lootust, et ma võiksin endale tema poolt näiteks uue, normaalse, telefoni saada, millega kannataks aktiivsemalt instagrami avada, sest mu praegune jookseb piltide instagrami laadimisel omadega lihtsalt kooma. Aga noh.. tulles tagasi postituse teise lõigu juurde, siis noh, ma arvan, et telefoni ma siiski ei saa ja tegelikult tundub mulle üleüldse, et mul on temalt kohatu midagi veel pealekauba nõuda. Sain ju uue kodu ja selle, et me saame kõik lõpuks kolmekesi koos olla! Seega sellel aastal on meie peres kingitustega siis sellised lood, et igaüks spetsiaalselt ja tingimata midagi ei saa, vaid väärtustame teineteist. :D

Selle kõigega seoses on asjal üks kurb pool ka. Nimelt kui muidu oleks Keio jõulude paiku tiba puhkust võtnud ja selle Eestis veetnud, siis nüüd tundub selline tegu lihtsalt aja ja raha raiskamisena. Seega tahab ta igal võimalikul päeval pühade vahel ikka tööl käia, et kulutatud rahad kiiremini tagasi teenida. Mis on täiesti arusaadav.

Mis aga omakorda tähendab seda, et ka mina ei jõua vist selle aastaste pühade ajal Viljandisse oma vanemate ja vanavanemate juurde, nagu ma väga tahaks või nagu ma varem plaaninud olin. Sest noh, ilma autota on, ma kardan, et jube tüütu trippida laevaga paar tundi ja siis veel omakorda paar tundi bussis loksuda. KUIGII see ei ole ilmtingimata VÕIMATU ettevõtmine, siis kindlasti oleks see lihtsalt väga väsitav ja stressirohke, sest isegi laevas, kus on laste mängutuba, hakkab Annabelil pärast tunnikest igav, seega ma ei kujuta ette, kuidas ta veel bussis koha peal olles olla viitsiks. Ja nii ja naa ja niu ja viu. Jah, ma olen mugav inimene ja süda valutab selle pärast siinkohal endalgi, sest nii ju tahaks koju. Noh, vanematekoju. :(

Vot selline jõulutundetu, kingitusteta, kaunistusteta ja peretrippideta jõulud on meil sellel aastal. Kurat, telekat meil ka veel Soomes ei ole, et jõuluõhtul näiteks mingeid filme vaadata. Eriiitii masendav ju! :D

Igatahes, sain end nüüd välja elada jälle ja eks näis paari päeva jooksul siis lähemalt, mis saab ja mismoodi saab. Suurem mure on hetkel parajasti selle üle, et saaks täna mingi raha kokku kraabitud ja selle eest mopi ostetud, et põrandad ära pesta. Kolisime eile siis finally uude kohta täitsa sisse ja jäime ööseks ka, a noh, põrandad on nii mustad, et jube… :D

Pildid eelmisest aastast: