Tallinn-Tartu-Viljandi-Tallinn

Olen mina ka lõpuks tagasi Tallinna jõudnud ja arvuti taha end seadnud. Täiesti imekombel ei olnud tripile kaasavõetud läpakast seal üldse tolku ja arvuti isu ega õieti aegagi seal olla ei tekkinud eriti palju. Päevad olid päris tihedalt sisustatud ja muidugi mõista oli väga hea meel ka üle pika aja näha lähedasi. Nüüd tagasitulles ei jõuagi kohe silma peale visata kõigele, mis toimunud mujal maailmas, sest seda on ikka meeletult palju. Alustades sellest, et bloglovinis on lugemata blogipostitusi saja ringis. Kõnelen parem lühidalt, kuidas meil läks ja mis meie tegime.

Neljapäeval hakkasime me pealelõunat Tartu poole liikuma ja läksime Keio vanemate juurde. Istusime veidike seal ja siis läksime me Keioga tema sõprade juurde last näitama, kus samuti niisama vaikselt väikese rahvaga juttu ajasime. Hiljem läksime tagasi vanemate juurde, vaatasime filmi ja mässasime pea poole ööni Annabeliga, kes ei tahtnud reisivoodis väga magada ja üleüldse keeldus magama jäämast. Lõpuks uinus ta vaid kaissuvõttes rinna otsas umbes kell kaks öösel. Reedel käisid mõned Keio sugulased meid vaatamas. Hiljem käisime meie kõik viiekesi (Keio vanemad ja meie) nende maja ehitust vaatamas ja õhtul vedelesime niisama. Annabel suigus ööunne juba kell 23.

Laupäeva lõuna ajal hakkasime Viljandi poole end sättima ja läksime mu ema juurde. Siis tuli mulle emapoolne vanaema külla. Hiljem viisime vanaema maale ära ja käisime veel mu onu juurest läbi. Õhtul istusime mu ema juures. Mu kasuõde mängis Annabeliga ja eriti meeldis talle Annabeli riietada. Lõpuks pani ta Annabeli juba kell 22-paiku magama ka. Äkki mingi laste connection?

Reedel läksime mu isapoolsele vanaemale natukeseks külla ja lõpuks minu isa juurde, mis oligi meie viimane peatuspaik. Seal läksime me Keioga sauna ja seniks andsin isale väsinud lapse hoida, kelle ta suurepäraselt magama pani. Samal ajal said mu isa kassid muidugi armukadedaks, nähes, et mu isal uus lemmik käes oli ja põgenesid ära õue. See järgnev öö oli ühtlasi ka kogu tripi üks hullemaid või tegurohkemaid, sest Annabel ei tahtnud absoluutselt magama jääda. Kui tal tavaliselt pikast ülevalolemisest ikka silmad pahupidi lähevad, siis tol õhtul küll mitte. Und lihtsalt ei olnud ja muudkui vigises. Alles pool neli öösel sain ta magama ja jällegi ainult rinna otsas.

Kuna ta viimastel päevadel hästi palju ilastanud on, siis kahtlustame mõne hamba peatset lõikumist. Ta muudkui topib endale sõrmi suhu ja mõnuleb siis neid seal liigutades. Ila jookseb nagu kraanist jne. Olen ta igemeid uurinud küll, aga samas midagi ei paista küll kuskilt ja igemed on tal sellised heledapoolsed algusest saati olnud.

Samuti hakkas ta eile öösel järsult end keerama. Selili olemisest kõhuli. Ja muudkui keeras ja keerles. Ma juba tegelikult muretsesin natuke selle keeramahakkamise pärast, sest ma ei ole üldse viitsinud talle keeramist õpetada või sellega tegeleda, aga paistab, et laps on ise piisavalt taibukas ja avastab ise oma võimeid. Ka hommikul ärgates oli ta lõpuks end voodis x-asendisse suutnud ajada. Ahjaa, lõpuks ometi sai ta mõne tunnikese und selles imeilusas hällis teha. :)

Kokkuvõttes oli väga mõnus ja jäin väga rahule. Olgugi, et Annabeliga kaks ööd natuke jagelemist oli, oli ta ülejäänud aja siiski super tubli. Vist tänu sellele, et autosõite oli ka päris palju ja sõidu ajal sai ta hästi magada. Miljoni erineva inimese sülest käis ta läbi ja püsis igati rõõmsatujuline. Minul aga oli niiii hea kodus olla ja niiii kahju igalt poolt lahkuda. Paha on näha lähedaste silmis seda kurba tunnet, et nad tahaksid ju tegelikult minu ja Annabeliga kauem koos olla ja tihedamini näha, aga üritavad südame tugevaks teha ja ikkagi naeratusega näol meid ära saata. Armastan oma pere ja peagi kui Annabel suurem ja temaga kergem reisida, siis kindlasti saame pikemalt koos olla! :)