Tahaks hullult koera!
Mina ei tea, mis minuga lahti on, aga ma mõtlen viimasel ajal täiega palju lihtsalt koera omamisest ja tänan mõttes isegi natukene “jumalat,” et mu elu hetkel ligadi logadi Eesti ja Soome vahet on ja päris kindlat, paikset kohta elamiseks olemas ei ole.
Kuigi ma pean ennast rohkem kassiinimeseks, sest kass on ideaalne laisa inimese lemmikloom ja temaga ei kaasne nii suuri kohustusi kui koeraga, olen ma juba väikesest saati mõelnud, et tahaks kunagi koera ka. Võib-olla sellepärast, et ma ise kasvasin koeraga üles. Ja võib-olla selle pärast, et mu vanemad on alati öelnud, et lapsel peab mingi loom olema ja noh, selle looma all mõtlevad nad üldiselt pigem koera.
Samas olen ma ka alati olnud mõtlemisega, et koera võtmiseks võiks olla oma maja ja koera korteris pidamine on natukene looma piinamine. Iseenda piinamine ka, sest pead ju ennast toast välja ajama, et koeraga jalutama minna, selle asemel et ta lihtsalt välisuksest välja, aeda hädale lasta ja siis tagasi tuppa oodata. Muidugi oma maja puhul tuleb ka koeraga ikka korralikel jalutuskäikudel käia, aga see pole absoluutselt iga häda korral lihtsalt kohustuslik. Võib-olla mõtlen ma jälle lihtsalt laisa inimese kombel. :D
Eks asi selles ka, et ma olen alati nagu mõelnud, et kui mina kord oma majas elan ja kui mina kord koera võtma hakkan, siis selleks saab muidugi mõista üks suur koer olema. Mul endal oli väiksena Saksa lambakoer ja see tõug meeldib mulle tänini. Veel meeldivad mulle huskyd. Meile mõlemale Keioga meeldivad ka malamuudid. Kindlasti on veel mõningaid tõuge, kes mulle meeldiks, aga ega ma väga nende koeratõugudega kursis ei ole. Aga kokkuvõtvalt meeldivad mulle sellised keskmise pika karvaga, pehmed, suured koerad. Üks õige koer peab ikka suur olema, eks?
Kui kunagi see väikeste koerte trend siia Eestisse jõudis ja mu naabritel ka need pisikesed klähvivad olevused olid, siis neile ma vaatasin ikka natuke.. teise pilguga. ET MILLEKS selline kassisuurune koer kellelegi. NO MILLEKS!? Et kotis kaasas kanda? Milline show-off! Võtku parem siis kass.
Nüüd ma jõuangi selleni, et seoses selle viimasel ajal oleva rämeda koeraisuga, on mul endal tekkinud hoopis väikeste koerade kiindumus ja soov. Nad on ju nii nunnud ja pisikesed. Kassisuurused, ent siiski koerad! IDEAALNE!
Ehk et KUI ma vaid tunneks, et ma olen nüüd paikselt mingi 10 aastat samas üürikorteris või ostaks endale oma korteri või omaksin, noh, saate juba aru küll.. et kui ma omaksin pikaajalist kodu, kus ma teaksin, et ma PIKEMAT aega peatuma jään, siis oleks selline oht, et ma lihtsalt vist ei suudaks ennast enam tagasi hoida ja võtaksingi endale ühe pisikese koera.
Vaatasin välja juba isegi, et millist ma tahaks. Vot sellist. Papillon on vist tõunimi, aga ega ma iseenesest suurt sellest ei hooli, kas koer on puhtatõuline või mingisugune krants. Aga vot sellise väljanägemusega loomakest, olgu ta siis tõuga või mitte, ma tahaks.
Muidugi ma vaatan ümberringseid inimesi, kellel pisike koer on ja kes ka temaga mööda ilma ringi rändavad ja miljon korda kolivad, aga ma ise lihtsalt annan endale aru, et ma ei jaksaks nii. Mul niigi on praegu kass, kellega on aeg-ajalt see ringi rändamine paras peavalu ja kui enda ja Annabeli asjad kord pakitud saan, siis meenub, et ahjaa, kassiasjad tuleb KA veel kokku panna. Prr, seega ei suuda ma mõeldagi, et mul oleks üks väike tegelane veel, kelle reisiasjadele või kolitamisele pidevalt mõelda.
Aga oh, kus ma tahaks koera.
Nii et “jumal tänatud,” et mul hetkel niivõrd palju aru peas on, et ma saan aru, et mul ei ole loomale paikset elupaika pakkuda ja ma puhtalt sellel põhjusel endale koera võtta ei söanda. Sest ausalt ka, nii suur isu on peal, et ma muidu vist võtaks kohemaid. :D
Rääkige, kas teil on koer? Väike või suur? Peate teda korteris või on teil oma maja? Kolite/reisite temaga palju? :D
PS. Ärge unustage osa võtta ka Roomscape kinkekaardi loosist, mis asub SIIN.
ma olen veel kirjutanud
Mineraalsete filtritega päikesekaitsekreem lastele
Päikeseloojangut vaatamas
19 kommentaari
L
Ma olen ka alati suure koera inimene olnud. Või noh olen siiamaani, labrador on mul. Nende välimus, iseloom, sõbralikkus meeldis ja energia. Kuigi seda energiat on vahepeal liiiiga palju, eriti kutsikaeas. Alguses mõtlesin küll, et millesse ma end mässisin. Laiskuse koha pealt oleks mulle sobinud ilmselt mõni väiksem diivanikoer või kass :D Aga eks ma olengi arenenud :D Kohusetunnet on piisavalt, et laiskusest üle olla ja end koeraga ikka välja vedada. Kuigi elan majas, siis ikka kolm korda päevas lähme vähemalt aiast välja. 3-4 korda nädalas kõnnin vast koeraga 8-9 km. Ülejäänud päevadel 4-5 km kanti. Palli tuleb ka loopida ikka aias :D Vahepeal tahaks küll ikka lebotada niisama päev otsa :D Elu on ka ikkagi niivõrd kinni, et ei saa rohkem kui päevaks kuskil käia, pole kedagi, kes valvaks/hoolitseks. Aga ei, ilma koerata ei kujutaks elu enam ette, tunduks kuidagi… tühi.
Katre
Mina ise kui koeravõhik, kohe küsiks, et kuidas koera kõrvalt üldse tööl käia? Kus ta siis hädal käib päeva jooksul, kui kedagi kodus ei ole? See vist ka üks suurimaid muresid mul koera puhul. Ei saa ju järgmised 10+ aastat töötu ka olla ja koeraga kodune. :D
L
Eks ta ikka kannatab :D Ega nad tuppa ei tee, kui juba treenitud väljas käima, isegi kui häda suur. Kui pikad tööpäevad, siis vahetult enne tööleminekut ja kohe pärast töölt tulekut peab ikka ära käima. Kutsika puhul peaks regulaarsemalt käima. Ma võtsin 2-kuusena ja terve esimene kuu, kui meie juures oli juhtus tuppa ikka päris tihti, sest graafik oli suht segane. Niipea, kui hakkasin regulaarselt välja laskma teatud vahemikus või siis pärast sööki, magamist jne kohe, siis sai kohe selgeks. Eemaldasin Urine Offiga lõhnad ka toast muidugi.
Teine asi on muidugi üksindusahistus, mis võib tekkida. Ega nad üksi ei taha väga olla. Vaikselt võiks harjutada.
Aga eks tööl ikka käiakse ja tehakse kõike muud, oma elu seisma ei jää :D Peaasi, et koera jaoks ka aega jääb ja saab oma päevase tähelepanuvajaduse kätte, kuigi minu koer jaoks tähendaks see ilmselt 24/7 katkematut tähelepanu :D
Aili
Viimasel ajal mulle lihtsalt jäävad igasugused koerateemad ette. Allan ainult rõõmustaks selle peale, sest see käib nagu väike laps iga päev ringi, et tahab koera ja saadab mulle kutsikate pilte. Ta teab, et ma armastan koeri, aga noooo ma ei ole valmis nii väikese lapse kõrvalt koeraga tegelema. Sest kes muu selle koeraga peaks tegelema kui ta ise on päeval tööl. Väidab küll, et pole midagi, aga jajaaaah :D Nii ma siis püüan vastu pidada ikka selle suve (sest koera võtaks kevadel/suvel) ja ilmselt järgmisel aastal on meil kutsikas majas.
Elia
Minul on kodus husky ja sakslase segu koer, kellel üks silm on helesinine ehk husky silm ja teine on pruun ehk sakslase silm :)
Ma olen olnud terve elu koerainimene ja üks hetk ülikooli ajal otsustasin, et olen piisavalt kohusetundlik täiskasvanud inimene küll, et endale koer võtta ja nii läkski. Kusjuures esialgu elasime koos elukaaslasega 1-toalises korteris, kus oli kuskil 35 ruutmeetrit, aga me käisime koeraga iga päev pikemalt ka õues ja ta sai joosta kõvasti. Ja toas ma koguaeg pidin teda kiusama ja temaga mängima ja mürama, ja nii koguaeg, mitte ainult siis kui ta väike oli. Nüüd elame 2toalises korteris ja koer juba 6 aastane, aga endiselt on ta nii armas ja nunnu ja ma ei ole hetkekski kahelnud, et ta meie perre tõin.
Kusjuures, kui olen kodus ema juures, kellel on maja, ja koer on enamus ajast õues ja inimesi ei näe, siis pühapäeval kui koju hakkame minema, siis on ta solvunud ja kuri… kuna ta on ju ikkagi enamus ajast üksi õues (sest ema leiab, et koer peab õues olema ja tal seal parem). Nii, et mina julgen igati vastu vaielda, et korterisse suurem koer ei sobi ja et majas on koeral parem. Ei ole, kui ta on inimestest eemal (no talvel ju ei ole ise hommikust õhtuni õues, Eestis on see aeg väga väga lühike), korteris sa tegeled temaga paratamatult rohkem, ta on sul lähemal, kas või niisama käib ja uudistab, mis sa teed; siis sa räägid temaga, suhtled pidevalt. Aga koer peab olema koolitatud, ka pisike koer! Sest pisike klähviv koer, keda ei ole õpetatud sõna kuulama (sest ta ju väike, mis ta ikka teeb), on väga ebameeldiv.
Ja päeval käime mõlemad tööl, koer magab terve see aeg, välja ei taha :) Kui kutsikas, siis peab käima iga 2h tagant kuni siis lõpuks peab pikemalt. Ja üldiselt koerad enamus ajast magavadki päeval, ükskõik siis kui palju neil pinda on või mitu neid on:)
Nii et edu koera valimisel ja ära karda teda võtta korterisse, kui temaga ikka iga päev õues müramas ja jooksmas käia. Suhe sinu ja koera vahel on kindlasti tugevam kui siis, kui ta üksi aias konutaks :)
Katri-Helena
Kohe kui koertest teema olen mina platsis!
Ma olen TOHUTU loomaarmastaja. On see siis koer, kass, lammas või jänes. Ma ei kujuta ette, et mul poleks kodus koera ja kassi. Vanemate kodus on Berni Alpi karjakoer. Tema on karvane, pehme ja keskmisest natuke suurem. Välimus on muidugi tähtis, aga veel tähtsam on iseloom. Näiteks ideaalis peaks saksalamba koeraga käima varrukatrennis jne. Tema tahab palju liikuda. Samas, kui labradorid, samojeedid, bernikad jne tahavad muidugi liikumist, aga mitte nii palju. Malamuudid on ulgujad, nad ei haugu üldse, aga uluvad nii jubedalt. Mul ümberkaudsetel on kaks tükki, hirmus. Huskydega vist sama.
Mina tahan ka ideaalis samasugust koera nagu sina. Kohe kui Talisega soetame pesa tahaks võtta koera. Tema unistus on pruun labrador. Minul on üsna ükskõik. Mulle meeldivad karvased ja suured koerad, kuid viimasel ajal olen visanud silma peale Beaglelitele ning Eesti hagijatele . Mu tuttaval on kaks papilloni, kui sul tõsisem huvi siis võin kokku viia. Mulle endale nad väga ei meeldi. Pigem juba valge pomerian. Minumeelest on koertega reisimine lihtsam kui kassiga. Koera saab kasvatada, käskudele kuuletuma jne. Kassil on…meeeh, räägi mis tahad, põgenen puu otsa. :D
Katre
Ma arvan, et kui Keio kord seda postitust näeb, siis ta vangutab pead ja mõtleb, et ma olen täitsa ära keeranud ja sellist väikest könni küll ei hakka võtma. :D Ta ka ikka suurte koerte fänn ja väikseid koeri koeraks nö ei pea.
Aga noh, sellisel juhul tuleb lihtsalt kaks koera võtta, eksole. Üks suur ja teine väike. :D
Ja noh, üleüldse, MA TAHAKS VÕTTA, aga ma saan aru, et ma peaks oma tahtmist ikka nats tagasi hoidma ja hetkel ma ei ole valmis ühe koera eest ka veel hoolitsema. :( Ootan natuke. :D
Merilyn
Ma olen lapsest saati nii koera inimene olnud kui olla yldse saab :) Novembris võtsime endale uue koera (labradori) . See siis on mul esimene esimese ringi koer, teised koerad on olnud teise ja kolmanda ringi koerad. Niiet kutsikast peale kasvatamine on minu jaoks täitsa uus :) Elame kyll korteris aga liigume igapäevaselt väga palju. Labrador sai valitud selle pärast, et ta on nii pere ja laste keskne koer. Ja kui igapäev näed, kuidas lastel silmad säräväd ja ka koeral endal silmad helgivad kui keegi töölt/koolist tuleb.. Ennem on mul olnud saksa lambakoer, krants, rotweiler ja pekingi palee oli viimane :)
B
Meil on kindel plaan nii kui üürikast minema saame endale koer võtta. Mees tahab taksikoera (tal on lapsepõlvekodus üks vanaprouast taks) ja mina Jack Russelli terjerit nii, et selles osas veel läbirääkimised käivad :D Majja me kolida ei taha, eelistame mõlemad korterit (soovitavalt siiski aiaga) nii, et suurt koera võtta ei saaks, aga ega me vist ei tahakski.
Ninel
Meil on koer ja nii pisike kui üldse vist vôimalik, just selle pärast et elame korteris ja ei pea tegema nii pikke jalutuskäike tegema kui suurtega. Saan toas oma koeraga mängitud kui õues torm. Ma sellest show offi asjast pole kunagi aru saanud, et kui võtan koera kuhugi kaasa siis automaatselt show off. Minu jaoks on koer nagu pere liige ja kuhu vôimalik tahan teda alati kaasa võtta, väikse koeraga on see nii mugav, keegi isegi ei märka, et ta on kotis. Tänaval ikka jalutab ise:) aga näiteks poes. Meie jaoks on see tähtis, et kuna me käime tööl siis vabal ajal saame koera vôimalikult paljudesse kohtadesse kaasa vôtta. Suure koeraga poleks see vôimalik olnud. Ja sama tark on ka kui suured koerad, koertekoolis kôigiga vôrdne kui kohato isegi mitte targem hehe. Et koer saab olema just nii kuulekas ja tubli kui palju tegeleda viitsid. A aega ja energiat vôtab palju.
Evelin Merisalu
Mul 1 koer, õues, suur hundikoer :) . kuut , piisavalt suur kett, ja pole muret :) . Ja elan oma pisiperega oma majas, väikeses külas. Lapse ja mehega siis :)
Kats
Endal koera veel pole, aga plaanime see aasta koera võtta. Kuna elame korteris ja reisime palju, siis tahamegi just sellist pisemat koera (prantsuse buldog). Ei jõua ära oodata, millal oma enda koera saan :D Väikese lapsega tuleb algul veidi raske, mõlemad traageldised siis, aga noh, iga asjaga harjub ära. :D
Sigrid
Minul on kuldne retriiver. Korteris. Olen temaga väga rahul! Meile soovitas loomaarst omal ajal hoida ajal, mil meid kodus ei ole, suures puuris, et ta igavusest lollusi ei teeks. Ei tea, kas koera iseloom on selline või tõesti aitas puur, aga koer on väga rahulik, mitte midagi ära lõhkunud ei ole, kõik vaibad, diivanid ja jalanõud jäid terveks! Kui me hakkasime kuskile minema, siis koer juba teadis, et tema peab puur minema, läks sinna suurima heameelega. Koera jaoks pidi olema vajalik selline koht, kus ta saaks omaette olla. Nüüd on ta 4-aastane ja ei ela enam puuris juba paar aastat ja on endiselt viks ja viisakas.
Väljas käimise kohta ütleks veel nii palju, et sellega harjud Sina kui kui ka koer. Koer kannatab üsna hästi pissihäda, KUI tõesti läheb nädalavahetus veidi pikemaks siis on ta valmis ootama vaikselt ja rahulikult nii kaua kui me tõuseme. Samas, koeri on erinevaid.
Samuti olen kuulnud ütlust, et üks väike koerake on mitme suure eest, sest ta siblib ja sabib, klähvib ja ühesõnaga teda jagub igale poole. :) Sellepärast arvangi, et nt kuldne retriiver sobib väga hästi korterisse (meil on 4-toaline), sest näiteks kui läheme kellelegi külla, kellel on aed, siis ega ta üksi aias olla ikka ei taha, kui ise lähme tuppa.
Niiet ei tasu suurt (keskmist kasvu nagu kuldne) karta. :)
liisi
Minul on kaks papilloni ja ühe teise väikese tõu ristandist koera. Lisaks sündis 5 kuud tagasi tütar. Koerad käivad nii palju kaasas kui võimalik igalpool. Autos on neil oma puur kus nad hea meelega on. Õues käimisega saavad hakkama ka vaid hommikul ja õhtul, sest elasime korteris ning imekombel on neil jõudu päris palju mistõttu ma lõpurasedana ja vastsündinu kõrvalt lihtsalt ei saanud nendega õues käiA. Arvan, et see tõug saaks suurepäraselt ka korteris hakkama, kuid eks oleks ikka tore kui saaks joosta vabalt :). Hetkel koertel head ajad, sest kolisin lapsega maale kuniks mees meie maja korda teeb, kus koertel saab olema aed kus joosta.
Merje
Ma tahaks itaalia väikehurta või prantsuse buldogi – mul on isegi koerte suhtes imelik maitse :D
Meie elustiiliga sobikski kompaktne koer, keda saaks igale poole kaasa võtta, väikest tõugu koer on ideaalne. Aga noh, koera võtmine jääb meil tuleviku, päris kohe see teoks ei saa.
karmen
Mina olen ka väga suur koerainimene. Hetkel on mul pisike 4kuune kutsikas. Energiapall on ta küll ja tahab palju väljaskäimist aga ma tunnen tegelikult et koera valik oli hea sest ma olen väga palju ise temaga hakanud kõndimas käima ja igapäev saab ikka 15km kõnnitud :D Minu koer on korteris ja kui ta niisama värsket õhku tahab siis lasen ta rõdule. Autosõit ka meeldib talle aga väga kaugel temaga reisimas veel käinud pole :d Muidu on täiega armas väike sõber :)
Karo888
Mul on must emane labrador, enne koeravôttu uurisin mitu aastat tôuge, lugesin ja vaatasin videosid. Kindel oli see, et pisikest koera ei vôta, sest klähvivad enamuse ajast, neil on palju tervisehädasid, lisaks on nad suht rumalad isendid( sry-väikeste koerte omanikud!:), lisaks meeletud ôgardid, vôivad sûûa oksendamiseni ja siis jälle süüa…mu sôbrannal on Papiloon, vaatamata koolitusele ei allu, ei saa aru, kui keelatakse, laseb tuppa ja pôgeneb igal vôimalusel…
Enda liikumise ja liikuma sundimise jaoks on koer mônus seltsiline, meil kûll oma maja, saab alati korraks vâlja lasta, aga kôik pereliikmed kôik käivad ikka temaga pikal ringil ka jalutamas…kui reisil oleme, siis hoiavad mu vanemad vôi läheb hoidu. Pâeval teeb mees kodus tööd, koer pole enamasti ûldse ûksi…
J
See koeravõtmise teema on mulle nii tuttav. Mul on koer olnud nüüd 1,5 aastat ja ma pole kordagi seda otsust kahetsenud. Siiski soovitan enne ikka kõik korralikult läbi mõelda, sest koera omamine on suur vastutus. Kui eelistad mingit kindlat tõugu, siis tuleks välimuse asemel keskenduda rohkem koera iseloomule, sest see on asi, mis määrab, kas sa hakkad oma koeraga kokku sobima. Mina olen koera soovinud terve elu, aga kunagi polnud õige aeg. Mul oli koju juba varutud igasugu raamatuid ja olin lugenud hunniku artikleid ning teadsin väga paljude koeratõugude iseloomustusi peast. Lõpuks leidsin endas julguse see asi teoks teha.
Kes siin espool mainis, et väikesed koerad klähvivad, siis sellega ma ei saa üldse nõus olla. On tõuge, kes armastavad haukuda, aga need ei ole alati väikesed. Meil on 9 kg kaaluv terjer, aga ta haugatab paar korda nädalas tavaliselt. Kui külalised tulevad, siis liputab saba, aga ei haugu. Koer vajab koolitust.
Meie koer reisib autos puuris, see on nii meile kui ka koerale kõige mugavam. Külla saab teda igale poole kaasa võtta, sest ta on harjunud olema vajadusel puuris ja ei ole seal õnnetu, sest see on tema pesa. Vaatamata sellele on koeraga reisime kindlasti veidi ebamugavam, kui ilma temata, sest alati peab mõtlema, et tal ei hakkaks palav ja oleks piisavalt juua ning ka kott tema asjadega tuleb igale poole kaasa pakkida.
Sai pikk jutt. Edu otsustamisel!
krk
Keegi ütles, et käib 4-kuusega iga päev 15 km jalutamas – loodan, et see oli liialdus, kuna kasvavatele liigestele võib see üsna kurnav olla, eriti suure koera puhul. See selleks…
Mul on sõprusringkonnas palju korteris üles kasvanud inimesi, kellel pole olnud ühtegi suuremat looma kui närilised või äärmisel juhul kass, ja nemad ka ei suuda ära imestada, kuidas ma viitsin koeraga iga päev jalutamas käia. Nendele tundub see kohustus, aga mulle meeldib seda teha. Koer on keskmise suurusega varjupaiga-krants ja lõunajalutuskäigud on kuskil 2 km kanti rahulikud ringid, nädalavahetusel käime maal, metsas, et ta saaks ilma rihmata joosta, või näiteks käisime ka Viljandi hansapäevadel, kus koer päev otsa vapralt kõrval matkas. Sellised asjad peavad meeldima koeraomanikule, muidu on nii raske.
Teine asi on tõesti see, et päev otsa toas kinni koera hoida on päris keeruline, mul näiteks vahel tööpäev venib 10-tunniseks, kuigi on tegu üsna traditsioonilise “kontoritööga”. Õnneks elukaaslasel on natukene vabam graafik ja saab töötada kodust või ära käia 4-5 tunniks. See on hea mitte ainult pissitamise mõttes, vaid 8-10 tundi on loomale ikka julmalt pikk aeg üksi olemiseks – peaaegu enamus tema ärkveloleku ajast! Olen küll mõelnud, et üksinda elades ei saaks ma vähemalt oma koeraga hakkama, sest kahe peale oleme talle harjunud pakkuma rohkem tähelepanu kui ühel inimesel on võimalik seda teha.
Aga julgustuseks ütlen, et kui oled asja läbi mõelnud, siis lase käia ja ära lase esimestel tagasilöökidel (koera koolitamine) ennast rivist välja lüüa, algus ongi raske. Eriti varjupaigakoera puhul. Esimese koerana on kindlasti parem sotsialiseeritud ilma traumadeta kodukoer.