Täna oli üpris väsitav päev. Sõitsime maha ~300km ehk siis käisin külas oma Kallil mehel, kes hetkel Viru jalaväepataljonis, Jõhvis, viibib. Kohtumine oli niisugune ametlik. No ei tohi seal territooriumil ju midagi teha õieti. Õnn missugune, et üldse kallistada sai ja pisikese musi värava juures teineteisega vahetada. Ja kuigi ma seal olles olin täitsa tubli tüdruk, siis ära minnes puhkesin ikkagi jälle nutma. Võin ju olla tugev ja saangi üksi olles ka siin kõigega hakkama, aga igatsus on ikka ja seda viimast suve kahekesi tahaks…