Viimased 10 kuud on mulle vahelduva eduga tundunud imelihtsad kui võrrelda palju hullemate laste variantidega. Ma olen enam-vähem öösiti ikka magada saanud, laps sööb enam-vähem valimatult kõike (ainult eilsed minu valmistatud banaanipannkoogid ei kõlvanud), hommikuti olen saanud 9-11ni magada samas kui ma kuulen, kuidas teised varahommikul peavad tõusma, laps ei jorise palju ja temaga kannatab pikalt väljas käia jne. Ma pole kunagi väga mõistnud, kuidas inimesel ei saa olla lapse kõrvalt aega enda või kodu korrashoidmisele, aga nüüd saan ma sellest väga hästi aru. Hiljuti…