• Esimene magamata öö lapsevanemana

    Jõudis meieni ka lõpuks see kurikuulus öö, mille eest juba enne lapse sündi hoiatati – magamata öö. Muidugi ennustati, et neid öid tuleb kuhjadena, aga siiani suutis Annabel meid nendest säästa. Samuti pole ta siiani kordagi haige olnud, mis on ka temast ikka väga tubli (või siis minust, et ma pole teda nakkustega kokku viinud). Eile öösel magasid Annabel ja Keio juba mitu tundi oma ööund, kui mina ka neile voodisse pugesin. Tõmbasin Annabeli kaissu ja jäin enda und ootama, mida aga ei tulnud. Vähkresin niisama. Lõpuks hakkas Annabel ka vähkrema. Siis taipasin, et mina vähkren selle pärast, et Annabel meeletult KUUM on. No tundus, et ta on tavaliselt ikka kõvasti…

  • Kuidas meie päevad mööduvad ehk miks ma ei kogu aeg ei blogi

    Viimasel ajal on päevad kulgenud üsna ühtemoodi ja siinkohal pean ka tõdema, et hetkel on küll üksinda üsna raske 1-kuuse lapsega kodus olla. Seda seepärast, et Annabelil paistab olevat hästi-hästi suur lähedusevajadus. Kui ta ärkvel on, siis ei ole ta väga meelsasti nõus üksinda maailma uurima või kuskil lebama, vaid hakkab ikka jonnima ja tahab, et ma temaga igasuguseid imetrikke teeks – peaasi, et ma temaga mängiksin või teda süles hoiaksin. Öösel teeb ta kaks 4-tunnist und, mis on ülimalt hästi minu jaoks, aga vot päeval on tal magamisega probleeme. Oletan, et ikka selle lähedusevajaduse pärast, sest magama ta ometi jääb ikka mitmeid kordi, kas siis rinna otsas või niisama…