• Kuidas meil koeraga tädi pärast nutikella vaja oli

    Septembrikuu alguses arutlesin ma selle üle, kas lasteaiaealist last võiks üksi kodust välja lubada ja kas seda saab üldse kuidagi turvaliselt teha. Ilusate suveilmadega tuli alatasa ette, kuidas Ann vaatas köögiaknast välja ja kilkas, et tema soovib õue naabritädi koeraga mängima minna. Mina aga olin just külmikust toiduasjad välja tõstnud ja tahtsin alustada hoopis söögitegemisega. Tundus patt sundida inimest ilusa ilmaga toas olema, aga samas ise ka parajasti kaasa minna ei viitsinud. Kujutasin ette, kuidas mina teen süüa, tema mängib õues ja siis ma mingi aeg hõikan aknalt: “Tuleee sööömaaaa!” Nii mugav oleks! Ütlesin, et olgu, mine siis… AGA oled ainult siin samas köögiakna ees muruplatsil, et ma kurki lõigates…

  • Lapsele nutikell või nutitelefon?

    Annabel ei ole mul siiani väga suur telefonikasutaja, kuid siiski olen mõelnud, et 1.klassi minejal vist peab mingisuguse Eesti normi järgi telefon olema. Kasvõi vanema enda südamerahuks. Tööinimesena pean ju paraku laskma tal raske südamega ise kooliteega hakkama saada. Nii tema kui enda kindlustunde tagamiseks oleks hea (lausa vajalik), kui saab teineteisega päeva jooksul ühendust. Alternatiiv nutitelefonile? Koolitee alguseni on meil hetkeseisuga veel vähemalt 1 aasta aega. Ikkagi ei ole ma päris heaks sõbraks saanud mõttega, et aasta pärast peaks talle telefoni ostma/andma. Tähendab et, see on just eelnimetatud teksti põhjal paratamatusena tundunud. Tänu sellele, et Mallukas oma Marile telefoni muretseda plaanib, komistasin ma tema sellekohase postituse kommentaariumis ühe alternatiivi…