• Häbi on, kui raha pole

    Ma pole kunagi elus väga tahtnud aru saada inimestest, kes vinguvad, et neil raha ei ole ja nad ei saa seda ja toda osta. Olen alati mõelnud, et küllap niisama koonrid ja kokkuhoidlikud, et tegelikult raha on, aga lihtsalt ei taha seda mingi konkreetse asja peale hästi kulutada. Olen teinud lihtsalt järelduse, et vinguvad tavaliselt need, kellel tegelikult on ja need, kellel päriselt ka kitsas käes ja raha ei ole, ei vingu, sest häbi on sellise asja üle vinguda ja kuidagi ääri-veeri tullakse ikka omadega toime. Nüüd aga olen ma jõudnud omadega olukorda, kus tõesti tunnen esimest korda elus, et rahadega on nii nadisti, et tahaks lausa nutma puhkeda. Seda…

  • Tere jälle, insomnia!

    Baah, jälle on uneprobleemid mind kimbutamas. Täiesti eikusagilt! Kaks viimast ööd olen lihtsalt tuimalt kella ~4ni üleval passinud ja end voodis hulluks vähernud, mõeldes “Peaks ometi magama jääma, sest kell 9 Ann äratab ja iga tunnike und on tähtis!” Kes pikemaajalisem lugeja on, see teab mäletada, et mul on kunagi veel sellest juttu olnud, aga minu arust viimati oli mul selline probleem ikka nii ammu, et ma ise ei mäletagi, et millal täpselt. Üle poole aasta tagasi kindlasti! Vahepeal oli mu unegraafik kergelt sassis nende arvutimängude striimimise tõttu, sest sain seda teha Annabeli ööune ajal ja seega ka enda ööune ajast. Siis ma olin tihti kella 3 või 4-ni üleval…

  • Oma keel võõral maal?

    Alates hetkest mil ma jäin rasedaks kuni siiani välja mõistan ma üha enam, et olen asju näinud alati ainult ühest küljest. Enda egoistlikust vaatenurgast. Alustades sellest, et mind kunagi häirisid ka poodides röökivad lapsed, avalik imetamine ja kasvatamatud jõmpsikad. Noh, kõik selline, millega ma kunagi ise kokku puutunud ei olnud. Nüüd on ilmselgelt teisiti ja mõistan siit poolt vaadates seda lapsevanema maailma teisiti. Jõuangi selleni, et hiljuti tegin ma järjekordse sarnase avastuse, et olen alati millelegi imelikult vaadanud, ent nüüd ise talitaks samamoodi. Nimelt kui ma Soomes olin ja sealses keskkonnas, hakkasin ma ühel õhtul mõtlema Annabeli tuleviku peale. Hetkel pole ta ju ühegi lasteaia nimekirjas, aga üsna tõenäoliselt tuleks…

  • Lapsega seonduvad asjad, millest ma midagi ei tea

    Kui asi puudutab mu lapse tervist, siis ausalt öelda ma ei oskagi nagu millegi üle ise muret tunda. Eriti kui laps ise kogu aeg rõõmsatujuline on ja perearsti sõnul ka kõik justkui tip-top. Alati on arst igal visiidil rääkinud järgmistest arenguetappidest, et millal lisatoiduga alustada või millal ta pead peaks hoidma või osanud suunata, mida lapse tervise puhul jälgida. Olles selline roheline ema, siis ei oskagi ma kunagi ise midagi lisaks küsida, sest oletan, et arst ikka räägib kõik ära, mis vaja. Olen sirvinud ka beebiraamatuid ja alati arvanud, et baasteadmised on olemas. Siiski aga on erinevate teooriatega arste nii palju ja paratamatult teinekord midagi uut kuuldes muretsen, kas kõik…

  • 35. nädala vaevused

    See on miskine vahepostitus, sest ma ei saa enam mõhkugi aru kalendrit vaadates, kuna mul nüüd see 7-s kuu lõpeb ja 8-s algab või kus maal ma üldse täpsemalt olen. Idee poolest nagu peaks algama nüüd neljapäeval 36-s nädal, aga kui nii, siis on mu tähtajal, 3.oktoobril täitunud kõigest 39 nädalat ja rasedus peaks ju kestma 40 nädalat.. ehk siis mul on üks nädal kuskilt puudu!? :D Kurdaks ka natuke. Raseduse lõpp paistab tõesti üha enam kurnavam olema nagu ka teised öelnud on. Jaksu ei ole enam. Isegi see kui pikalt sõbrannaga jutustada, võtab hingeldama. Rääkimata siis koristamisest eksole. Kõhust…kas ta üldse venib veel? Üha enam on mul tunne, et…