Otsused, mis murravad..
Ma kirjutasin eelmisel suvel sellest, et A sai lasteaia koha lasteaeda, mille suhtes ma olin veidi skeptiline (loe siin) või õigemini ehmatasin miskipärast ära selle kodukorra ja tegevuste peale. Tagantjärele mõeldes muidugi ülimalt narr, et ma selliseid hirmumõtteid üldse mõlgutasin, aga noh.. Aeg on see asi vist parandada. Olles nüüd 6 kuud seal lasteaias käinud, pean ma ütlema, et ma olen sellesse ja selle vaateväljadesse kohutavalt kiindunud. See on imeline lasteaed ja seal on imelised inimesed. Kõik maja töötajad on äärmiselt toredad inimesed nii palju…
Life update!?
Ega’s ei oskagi kuskilt alustada, kui jälle ei ole pikalt kirjutanud. Vahel mõtlen, et elu on kuidagi nii üksluine, et ei teki ju olukordi, millest pajatada, aga veelgi sügavama juurdlemise tulemusena olen jõudnud siiski selleni, et ilmselt on mul seljas laiutanud lihtsalt suur ja paks ja raske stress. Pisikesi ja märkimisväärseid olukordi juhtub tegelikult kohe kindlasti, aga muremõtete keskel ei suuda neid lihtsalt justkui tähele panna või noh.. märkimisväärseks pidada, nagu öeldud. Igatahes, tobe asi see stress. Kui ma muidu eriti peavalude küüsis ei vaevle, siis…
Kaitstud: Tere, minu nimi on Katre
Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Need neetud vabad lasteaiakohad
Täna on kohe selline kahtlane ja kripeldav pisik sees, et tahtsin blogilehe lahti teha ja siia midagi kirjutada. Aga mida kirjutada? Mida on mul, lihtsal tavainimesel, ometi öelda? Üsnagi… tühjus on nagu peas. Eluke siin seisab omadega kuidagi nii koha peal, et pole selle ühe kuu vältel mitte midagi uut, põnevat, hämmastavat, huvitavat, või mis iganes, juhtunud. Täitsa masendav, et ta selliselt kohe paigal seisab. AGA, ma võin öelda seda, et ma olen hetkel oma Tallinnakolimise plaaniga natukene maha rahunenud. Kui ma tolle postituse kirjutasin,…
