(13-16 nädal): Ootasin endiselt, et saabuksid iiveldused või mingid muud vaevused. Ainuke asi, mis painas, oli meeletu väsimus ja muidugi tühi kõht. Mitte, et mul isu oleks ka olnud. Olen terve elu rohkem niisugune toidu nokitseja olnud, aga lausa tüütus oli see, et ärkad ja sunnid end sööma lihtsalt selle pärast, et kõhus on imelik tunne, kui midagi ei söö. Muidugi lapse nimel ka – ei saanud teda ju nälga jätta. Tahtsin päris palju magada ja muidugi hormoonid olid ka veidi üle keeratud. Eks ma…