Meie esimesed jõulud
Nonii, saidki need pisikesed jõulud peetud. Üleeile tegime valmis kapsa-hakklihahautise ja eile meisterdasime kõik muud söögid. Laud oli rikkalik ja süüa jätkub mitmeks päevaks. Ühesõnaga sõime kõhud ääreni täis ja asusime kinkide kallale. Keiole kinkisin ma hommikumantli ja näokreemi, sest tal ei olnud kumbagi ja minu arvates kuluvad need väga ära. Uut rahakotti tal otseselt vaja ei olnud, aga mulle tema eelmine ei meeldinud ja seega otsustasin talle kinkida ka korraliku täisnahast rahakoti, mis pikemalt ehk vastu peab ja viisakas taskust välja võtta on. Mulle…
It’s beginning to look a lot like christmas
Kuigi lund ei ole, aga tuleb lihtsalt kardinad ees hoida ja mitte aknast välja piiluda. Igatahes enam ei pea ma kade olema teiste peale, kellel kuusk on, sest mul on ka! Eile oli meil üllas plaan minna metsa ja sealt omale jõulukuusk välja valida. Peas muidugi kõlas plaan veidi paremana, kui ta seda reaalselt oli ja teadsime, et Tallinnale lähim riigimets Harku kandis võib olla üsna rahvastatud või siis kuuskedest tühi, siis üsna nii vist oli ka. Kaugematesse metsadesse paraku ei viitsinud minna. Ilm oli uduvihmane…
Jõuluvana on päriselt olemas!?
Tänaselt vankritiirult koju tulles piilusin ka postkasti, lootuses et ehk on tulnud ära pakiteade mu kampsuni kohta. Ei olnud. Siiski ilutses postkastis mingisugune ümbrik. Kirja ma kelleltki oodata ju ei osanud. Loll lootus – muidugi mõista ei olnudki keegi mulle kirjutanud ja ümbrik oli hoopis Annabelile adresseeritud. Kes küll talle kirjutada võiks? Keerasin siis ümbriku teise poole, kus peaks olema saatja andmed ja seal oli trükitult kirjas “Jõuluvana postkontor.” Asi võttis ikka väga müstilise suuna. Oleks veel, et käsitsi kirjutatud ümbrik, aga et kohe nii…
Detsembrihullus ehk jõulurahu my ass
Praegu peaks olema kõige ilusam aeg aastas – see maagiline detsembrikuu. Ilusad tulukesed, rõõmsad inimesed, kel kõigil mõnus ja armas jõulurahu südames. Aeg, mil kõik võtavad ringis kätest kinni ja laulavad koos jõululaule või mis iganes, kuid minu jaoks on see ausalt öeldes kõige närvilisem ja märatsemisrohkem aeg, mis üldse olemas on. Mõtlesin täna astuda läbi Rocca al Marest, et endale ja Annabelile midagi ilusat selga vaadata. Vankriga trippides jälgin ma usinasti ikka madalapõhjaliste busside graafikut ja siit minu juurest sõidab otse Roccasse ainult üks…
