• Mu isa kuldsed käed

    Hommikul postkasti tsekates oli isa mulle minu renoveeritud hällist pildid saatnud ja oh, kus ma kurvastasin, et see nüüd ikka siin korteris ei asetse hetkel. Mitte, et ma oma isa meisterdamisoskuses kahelnud oleksin, aga midagi nii ilusat ei osanud ma ka oodata, et sellest vanast hällist saanud oleks. Asi on siis täitsa nullist peale mu isa tehtud, seal olen mina kunagi maganud ja.. loodetavasti jõuab tulevane printsess seal ka ikka mõned uinakud siis teha. Kahjuks mul “enne” pilti hetkel ei ole, aga kui kellelgi hea kujutlusvõime, siis eks ta oli selline täiesti tavalist lakitud kuldset puidu värvi häll kunagi ja enne seda “pärast” pilti nüüd oli ta niisugune kare, kulunud…

  • A kuhu ma oma lapse magama panen?

    Tegelikult on nüüd selle asjaga üsna tõsised lood, sest aega ju ei ole enam palju. Algne ideaalplaan pidi toimima niisuguse skeemi järgi, et mu laps uneleb oma esimesed elukuud selles samas hällis, kus minagi omal ajal. Minu isa enda kätega meisterdatud täispuidust hällis, mis nüüdseks 23 aastat pööningul on oodanud aega, mil kedagi magatada. Andsin siis isale käskluse häll pööningult välja võtta ja septembri keskpaigaks valmis seada. Täna aga helistas isa ja teatas, et selle renoveerimine polegi niivõrd kerge töö. Häll on aastatega tohutult vaiku ja muid mahlasid endast välja ajanud ning nüüd on seda raske tagasi ilusaks ja korralikuks töödelda. Viskasin ise ka kodus käies sellele asjale pilgu peale ja nõnda…