Emalik aju on vist kuidagi nii programmeeritud, et nii kui lapse nutt lakkab, on kõik need kehvad emotsioonid, mis just hetk tagasi kogu organismi valdasid, sekundi pealt meelest pühitud. Seepärast ma väga ei jõuagi siia sellest lapsekasvatamise pahupoolest rääkima. Unustan ära ja mäletan vaid, et oli kohutav. Pean tunnistama, et on hetki, kus ma tahaks karjuda, aknast alla hüpata või lihtsalt ära põgeneda, sest lapse lohutamatu nutt ajab hulluks. Üksi ON raske ja vahel tõesti tahaks lapse veidikeseks kellegi kätesse anda, et paar sõõmu rahulikult…