Jõudis meieni ka lõpuks see kurikuulus öö, mille eest juba enne lapse sündi hoiatati – magamata öö. Muidugi ennustati, et neid öid tuleb kuhjadena, aga siiani suutis Annabel meid nendest säästa. Samuti pole ta siiani kordagi haige olnud, mis on ka temast ikka väga tubli (või siis minust, et ma pole teda nakkustega kokku viinud). Eile öösel magasid Annabel ja Keio juba mitu tundi oma ööund, kui mina ka neile voodisse pugesin. Tõmbasin Annabeli kaissu ja jäin enda und ootama, mida aga ei tulnud. Vähkresin niisama.…