• Esimene nädal lasteaias

    Esimene nädal lasteaias möödus meil kokkuvõttes üsna edukalt, ma arvan, kuigi ega selle asjaga nüüd väga suuri samme astutud ei saadud. Kasvatajad oli vastutulelikud ja ei kupatanud mind kohe esimesel korral rühmast minema, sest “teistel lastel on siis imelik olla, et ühel lapsel on ema ja neil mitte” vms. Võisin rühmas kaasas olla ja istusin lihtsalt oma 3 tundi diivani peal ja lugesin “Pere ja Kodu” ajakirju, mängisin Candy Crushi ja noh, lihtsalt olin seal olemas, aga samas nagu üritasin ka mitte olla. Et Annabel näeks, et turvaline on, sest ma olen silmapiiril, aga ega mul ei olnudki seal ju midagi rohkemat samas asjatada. Sain aimu sellest, milline lasteaia eluolu…

  • Annabel Meria uued teod

    Kas ma olen juba öelnud, et umbes nii nädal tagasi juhtus selline imeasi, et Annabel magas kolm ööd järjest öö jooksul kordagi üles ärkamata? Jah? Ei? No igatahes nii juhtus ja mina arvan, et seda tänu sellele, et ma selle kella ühese söömise ära lõpetasin. Üldiselt sõi ta öö jooksul juba mitu kuud kaks korda (kirjutasin sellest siin). Umbes kell üks ja siis umbes kell viis. Otsustasin hakata seda kella ühest söömist ära jätma, sest sain aru, et ega ta tühja kõhu pärast tegelikult ei ärka. Pigem tundub nüüd, et asi oligi lihtsalt sisseharjunud kellaajalises söömises, sest sellega, et ta kell üks öösel süüa ei saa, nõustus ta tegelikult hästi.…

  • Natuke loodust peos

    Soojade ilmadega on ikka megalt kurb, et peab korteris aega veetma. Jalutamas õues muidugi saab käia, aga pean siinkohal silmas just seda, et last pole kuskil loodust avastama panna. Igal pool siin majade vahel on muru nii rõve ja hooldamata, pooleldi mullane või kui ka leida mõni tihedam muru kuskilt, siis on see muidugi igasugust solki ja prügi täis, kuhu last ikka eriti panna ei taha. Muidugi ei tasu rääkidagi sellest, et Annabelil jäävad sel suvel suuremad veemõnud vist nautimata. Pole ju kohta, kuhu talle beebibassein püsti panna ja kus ta palava ilmaga lädistada saaks. Oeh, jah. Oma aed on ikka üks hea asi. Siiski sain Annabelile natuke muru tutvustada…

  • Oh sa vaesekene..

    Ma arvan, et kõik, ka need, kellel last ei ole, teavad, et last ei tohi jätta diivani ega voodiäärele järelvalveta, sest ta  võib sealt end ootamatult maha keerata. Ja mida mina ikka kogu aeg teinud olen? Ikka teda diivanile enda kõrvale pannud, natuke juttu puhunud ja siis korraks näiteks kööki läinud. Nii juhtus ka eile ja kui ma olin just parasjagu teise tuppa jõudnud, käis üks *mats* ja hakkas kisa pihta. Nüüd saab alles öelda, et tüdruk on oma hääletugevust korralikult näidanud, sest see kisa oli ikka täitsa päris selline nagu lastel ikka on, kui nad haiget saavad või kogu hingest nutavad. Ühesõnaga oli väike neiu ka end kuidagi diivani…