• Annabel Meria 2. (üllatus)sünnipäev

    Uhh, ma ei oskagi kirja panna kõike seda, mida ma tunnen. Ma olen armunud! Ma armastan oma last, oma tütart, oma väikest pehmet pingviinipojakest. Nii kohutavalt palju! Iga kord kui ma teda vaatan, ohkan ma mõttes käsi kokku lüües, et “Issand, kui ilus laps mul ikka on,” sest noh, seda ta on. Ja ta on kõike muudki head. Ta on nii imeline! Ta sai täna 2-aastaseks ja ma tean tema 2-aastase elukogemuse juures tema loomuse kohta seda öelda, et tema sees on lihtsalt kõik nii üdini hea, kui vähegi on võimalik olla. Jah, muidugi on tal jonnihoogusid, aga need on lihtsalt hetkelised pettumused elus, kus ta ei saa oma hetketahtmist.…

  • Kui emotsioonid vahelduvad sekundiga..

    Emalik aju on vist kuidagi nii programmeeritud, et nii kui lapse nutt lakkab, on kõik need kehvad emotsioonid, mis just hetk tagasi kogu organismi valdasid, sekundi pealt meelest pühitud. Seepärast ma väga ei jõuagi siia sellest lapsekasvatamise pahupoolest rääkima. Unustan ära ja mäletan vaid, et oli kohutav. Pean tunnistama, et on hetki, kus ma tahaks karjuda, aknast alla hüpata või lihtsalt ära põgeneda, sest lapse lohutamatu nutt ajab hulluks. Üksi ON raske ja vahel tõesti tahaks lapse veidikeseks kellegi kätesse anda, et paar sõõmu rahulikult värket õhku hingata. Samuti ei mahu mulle siis kuidagi pähe, miks inimesed üle ühe lapse saavad. Üks beebi teise otsa.. appike! Aga näiteks hetkel kui…