See aastavahetus oli üle pika aja üks kõige.. teistsugusemaid. Kui muidu olen ikka aastavahetusel kõvasti ringi trallinud, siis see aasta jäi see vahele. Mitte, et Annabel takistuseks oleks olnud, ei. Keio ema oleks vist isegi nõus olnud Annabeli hoidma, et me oleksime saanud pidutsema minna, aga seetõttu oleksime pidanud aastavahetuse Tartus vastu võtma. Ja noh, mina reageerisin sellisele plaanile hoopis nii, et süda hakkas valutama ja puistasin paar pisarat lausa. Mõtlesin, et ei suuda ega taha mina oma 3-kuu vanust nunnut veel terveks ööks iseendata…