Taaskord ula peal, seekord Viljandis

Kellel on kahe silma vahele jäänud või kes blogi facebooki ei jälgi, siis teadmiseks, et mina ja Annabel oleme end oma suurte kodinatega Viljandisse kolinud. Mitte päris jäädavalt, aga saan lõpuks öelda, et natuke pikemaks ajaks kui vaid paar päeva. Loodan nii 2 nädalat siin vastu pidada, aga eks näis.

Kuna mu mõte jookseb siin hoopis teisiti ja pole aega maailmaprobleemidele mõelda, vaid tegelen hoopis täisrežiimil puhkamise ja lebotamisega, siis blogimisega ma ei tea, kuidas mõnda aega on. Mõtlen sellele küll iga päev, aga kas ka iga päev siia jõuan, ei julge lubada. Tulevasel neljapäeval algab Viljandi Folk, kuhu kindlasti oma päevi veetma läheme, laupäeval sõidame Tartusse Keio sugulaste kokkutulekule, läbi tuleb käia ka Annabeli vanavanaemade juurest, kohtuda mõne sõbraga, teha pilte, uudistada Viljandit (sest ma pole siin nii ammu ringi käinud), shopata Viljandi poola manti täis butiikides jne. Ühesõnaga tegevust on ja eks ma üritan ikka siin ka endast teada anda. Lasin paar nädalat tagasi Keiol ju just selleks otstarbeks endale uue läpaka osta, et saaksin seda igale poole kaasa vedada ja igal pool blogida ja pilte töödelda. :D

Kui rääkida sellest siia tulemisest, siis tahaks öelda, et see oli täielik õudus ja meeletult stressitekitav. Mulle ei meeldi see tunne, et tahaks kogu korteri kokku pakkida ja alles siis saaks rahuliku südamega kuskile minna. Mulle meeldib oma kodus, kus kõik asjad on oma kohtadel ja isegi kõige mõttetumad asjad on alati kuskil olemas, KUI mul peaks nende järele isu tulema (ja mida tegelikult kunagi ei tule). Põhimõtteliselt võtsin ma ühe megasuure spordikoti (mis on umbes nii suur nagu kaks suurt spordikotti) ja tõstsin sinna pool oma riidekappi, sest ma ju EI TEA iialgi, mida ma kahe nädala jooksul selga panna võin tahta.. või mis ilmad on. Muidugi ma tean, et reaalsus on see, et ma kannan kaasavõetud riietest lõpuks vaid 5%, aga ma ei suutnud teisiti. Vist seepärast, et sain autoga tulla ja teadsin, et on võimalik sedasi kuhjata?

Ma tõesti mõtlesin kogu aeg, et respekt Britti ees, kes lapsega üksi lennukiga reisib, miljon kompsu+vanker käeotsas. Kuidas ta suudab? Niimoodi kuuks ajaks Eestisse tulla. Kuidas ta hakkama saab? Mina ju ei saa autoga Viljandisse minneski oma kompse normaalselt pakitud või organiseeritud. Hullus. Siis ma jällegi mõtlesin, et hei, kaks korda olen ju laevaga Soomes käinud, ilma autota.. ja sain ka kuidagi oma asjad pakitud ja tassitud, sest suutsin asju MINIMAALSELT kaasa pakkida. Miks ma siis siia tulles nii ei tahtnud suuta? Ei tea.

Igatahes nagu öeldud, kuhjasin ma KÕIK asjad kaasa, sest ma ei tea täpselt kauaks ma siia jään ja mis ette võib tulla. Lisaks sellele ülisuurele kotile, mis minu asju täis, sai üks suur spordikott ka Annabeli asju täis pandud. Veel paar väiksemat kotti ja vanker.. ja veel eraldi ka kassi asjad, sest kass tuli ju ka ajutiselt Viljandisse kolida, oeh. Lemmiklooma on ausalt öeldes ikka väga raske pidada, kui elu pole paikne ja ringireisimist mööda ilma toimub nii tihti. Siiski on ka tema minu beebi ja ma ei taha teda jonni kiuste ära anda, vaid üritan mõelda ikka nii, et kui kass sai võetud, on ka tema kohustus, mille eest tuleb hoolt kanda. Lihtsam oleks oma miljon korda, kui ma kassi näiteks sõbrannale või oma emale annaksin, kes meeleldi ta võtaks, aga tundub kuidagi.. liiga lihtne variant. Oma last ma ju ei annaks ära, miks siis kassi peaksin andma? Pean ikka kuidagi nii asjad organiseeritud saama, et kassipidamisega ka hakkama saan. :)

Aga okei, mis ma siin vingun ja halan ja minevikust heietan. Kohale ma jõudsin ja lõpuks olen suutnud ennast enam vähem sisse ka seada. Noh, nii palju et kotid panin nurka ja kavatsen lihtsalt kottide otsas eladagi, seni kuni tagasi Tallinna minemise pärast stressama peab hakkama. :D

–

Ahjaa, mainin ka ära, et me Annabeliga osaleme ühel pildikonkursil, kus kaks enim hääli saanud pildiomanikku võidavad eriti kena jalgratta ja selle jaoks oleks vaja natuke abihääli. Kellel hea hing ja süda sees, siis oleksin väga rõõmus, kui paneksite sellele pildile siin oma hääle. Need pildid, mis seal praegu esikohal, on minu arust natuke lambikad ja pole küll seda esikohta väärt, nii et…! :D Unistan siin tasapisi, et oleks eriti tore järgmisel suvel juba Soomes elada ja seal jalgrattaga kruiisima hakata. Annule keevitaks ka mingil hetkel lapsetooli sinna külge ja vot kui vahva! :)

Soovitan selles Camorka appis muidu ka ringi vaadata ja sinna endale kasutaja teha, sest seal on väga palju huvitavaid pildikonkursse käimas ja mõtlen, et millalgi tahaks ühe blogiloosi ka hoopis selle abiga korraldada. ;)