beebiblogi

Suuga teen suure linna..

Nende sõnadega algav vanasõna sobib väga hästi raseduse, emaduse ja lastega seosnevaga. Teadagi räägivad inimesed maid ja ilmasid kokku, mida kõike nemad kunagi ei tee, kui nemad kord emaks saavad. Sellist vaatepilti kohtab ka foorumites ja netikommentaariumites, kus suurimad kritiseerijad on alati just need inimesed, kes oma vingumispostituse lõppu uhkelt lisavad: “Kui mina kord lapse saan, siis mina nii küll tegema ei hakka.” Olen ka mina igasuguseid asju plaaninud ja öelnud, millest mul varem aimugi ei olnud, aga nüüd lihtsalt tean, et enne ei tasu tegelikult väga ärbelda kui asjaga ise kokku puutunud ei ole. :D

Näiteks ma mäletan kui rasedana tuli sõbrannadega jutuks, kus laps magama hakkab. Ma rääkisin suure suuga ja vägagi uhkelt ning enesekindlalt, kuidas minu laps ei hakka minuga ühes toaski magama. “Aga miks peaks? Tal on oma voodi. Ja ta hakkab olema ka kohesest peale täiesti omaette toas. Targem kohe ära harjutada, ei pea hiljem jagelema.” Aga mis on reaalsus? Kes blogi loeb, see teab, et Annabel on absoluutselt iga öö oma elupäevadest minuga samas voodis maganud. Ups…

Kui ma veel Viru keskuses töötasin, ei saanud ma ka kunagi aru teiste röökivatest lastest ja alati mõtlesin, miks nad kunagi oma lapsi vakka ei pane. “No appike, võtke oma laps sülle. Pange lutt suhu. TEHKE MIDAGI! Miks te olete sellise näoga edasi, nagu teie laps üldse ei nutaks? Kui minu laps nutaks, ma läheks siis kuskile, kus see teisi ei häiri.” Olgugi, et ma pole ise veel lapsega niimoodi välja sattunud, et tal nutt kallale tikuks, kujutan vägagi hästi ette, et oleksin ka üsna ükskõikse näoga kui see kunagi juhtub. Sest mida ma ikka teha saan (juhul kui ta lutti ju ei taha jms). Targem on oma asjad pigem lõpuni ajada kui pooleli jätta. Miks ma peaksingi näiteks poejärjekorras seistes selle pärast poest lahkuma, et mu laps nutma hakkab. Mul on täpselt samasugune õigus seal olla kui teistel.

Pärast emmede-hitlerite postitust ja rohelise kaka küsimust mõtlesin, kuidas ma kindlasti ei hakka kuskil foorumites ja facebookis rumalaid küsimusi küsima. Seda ma polegi küll siiani teinud õnneks ja leian, et selleks ei olegi põhjust. Sõber google on olemas ja googeldanud olen ma igasugu imelikke asju beebidega seoses ikka hullumoodi. Ja õnneks on olnud väga palju teisi, kes on selle kohta perekooli teema teinud ja minu eest mõne rumala küsimuse ära küsinud ilma et mina ise peaks end lolliks tegema. :D

Kuna mulle endale ka ei meeldi, kui keegi mu facebooki news feedi oma lapsest pidevalt pilte lisab, siis ei taha ma seda ka ise teha. Noh, et minu laps nüüd igas erinevas poosis ja iga erineva sündmuse puhul ehk kogu aeg ainult lapsest jahuda, sest teadagi on sõbralistis ka neid inimesi, keda see absoluutselt ei huvita. Õnneks on mul selle tarbeks blogi, jee! Siit vähemalt saavad lugeda-vaadata nendest asjadest vaid need, keda tõesti huvitab. Facebooki üritan lisada vaid harva mõni ilusam pilt ehk, kuid mitte iga päev, mitte iga nädal isegi. :)

Ka olin ma täielikult lutivastane. Olen natuke siiamaani. Mulle ausalt ka üldse ei meeldi vaadata lapsi, lutt suus. Samas pean tõdema, et mul on kodus lutt olemas ja ma olen Annabelile üritanud seda suhu toppida, sest kohati on üksi päris raske ja tahaks ta nuttu muudmoodi leevendada kui kussutades. Kui ta vaid selle meelsasti vastu võtaks, siis ma ajast-aega jääkski seda talle andma. Paraku on ka Annabel siiamaani lutivastane. Äkki just seetõttu, et ma oma lubadust ei murraks? Igatahes hakkab ta öökima ja on paar korda isegi ropsi pannud selle peale, et ma talle lutti pakun. :/

Muidugi ma olen endale ka lubanud, et ma oma last tibuks ei hakka hüüdma ja meietama, vähemalt mitte avalikult. Eks kodus ja sõprade ees ikka, seda ma ei häbene. Kindlasti aga üritan selliseid kutsungeid vältida oma kirjapildis internetis, et mitte kirjutada näiteks oma facebooki sõpradele, kuidas meil mõlemal Annabeliga kaka püksi tuli või esimene hammas suhu. Sest ega need asjad minuga ju ometi ei juhtu. :D

Rinnaga toitmist olen ma plaaninud vähemalt pool aastat, kui jätkub. Seda ma muidugi loodan siiamaani veel täita ka. Ja kui otsa lõpeb, ei ole ju ometi minu süü, et see lubadus täitmata jääb. Tegelikult olen ma hakanud mõtlema isegi aasta välja vedada, sest kui ma nagunii kodus, piima tuleb, siis võin ma ju talle seda piima ka edasi anda.

Veel ühe asjana tahan ma üritada oma last tahvel-ekraanidest eemal hoida. Ma ükskord nägin, kuidas umbes 7-kuu vanusele kärulapsele oli nutitelefon multikatega pihku visatud ja minu arust oli seda inetu vaadata, et nii kui laps haarama õpib, harjutatakse tema rahustiks just mingeid puute-ekraane. Meie maailm on nagunii praegu niisugune, et ühel hetkel jõuab ta nende asjadeni paratamatult, aga esmalt võiks ta aru ka saada, mis asjad on need üldse on. Seega esimese eluaasta jooksul ei tahaks nagu sellist asja talle kätte anda. Kardan, et feilin, aga loota ju võib.. :D

Aga nüüd andke tulla, mis asju teie enne lapsesaamist lubanud olete, et te iialgi ei tee, kui te ükskord lapse saate? Ja need, kes veel rasedad, kuidas siiani lood seoses selle tulevikuga? :D

IMG_1938c

68 kommentaari

  • Britt

    Ma olin ka lutivastane, ma olen seda mitmes erinevas kohas maininud kah. Aga kuna me liigume palju ringi ja kiirteedel siin ei ole päris iga 5 meetri tagant kohta kus saaks peatuda, siis tuli see lutt talle sõbraks teha kuidagi. Ma panin paar tilka espumisani peale ja kolmanda korraga juba läks küll. Aga lutisõltlast õnneks pole saanud lapsest. Saab magama jääda ka ilma, lihtsalt ongi selline sos päästevahend :D

    • Katre

      Ma olen ka magusat gaasirohtu peale tilgutand. Ei kõlband talle nii ka. Ta vahel lutsib oma rusikat viimasel ajal ehk siis clearly tal on natuke imemisvajadust tekkinud. Aga lutti ei võtta. Ei saa hakkama. Väga pikalt olen proovinud. :D Nii kui tissi ligi panen, siis kohe hakkab imema. Lutti ei hakka imema. Närib ja mälub seda ja teeb nägusid ja öögib ja siis paneb veel ropsi ka. :D Võib-olla see 0-6months lutt veel liiga suur talle või lihtsalt mittesobiv ots. Kuigi ma kahte erinevat lutti juba proovind.
      Eile rippus pool tundi rinna otsas niisama näiteks. Lõpuks sain päris pahaseks, et ega ma mingi inimlutt küll olla ei viitsi, aga no mis teha. :(

  • Liisu

    Ma olen üks nendest, kes arvab, et laps hakkab algusest peale enda voodis magama. Kuigi kui ma nüüd olen lugenud erinevatest kohtadest, et algul on lapsel vajalik lausa ema lähedal olla, siis ma veits isegi kardan seda, et kuidas see olema hakkaks.. Mul pole lapse enda juurde võtmise vastu midagi, aga ma kardaks vist seda, et ta võib voodist öösel alla kukkuda.
    Lutti ei tahaks ma sellepärast väga lapsele anda, et pärast raske lahti saada. Väiksel lapsel pole hullu, aga paar aastaseid lutt suus ringi käimas on natuke kummaline vaadata.
    Siis ma tahaks õpetada oma lapsele võimalikult varakult potil käimise selgeks, et ei peaks mähkmetega nii palju jamama.
    Veel plaanin ma pea igapäev pikki jalutuskäike ettevõtta ja ülde lapsega hästi palju tegeleda.
    Oh, plaanid on mul suured, aga tegelikult pole ma veel rasegi, ehk siis praegu veel hea rääkida, mis ma kõik ära teeks :D

    • Katre

      Peaasi, et sa foorumites lihtsalt targutamas siis ei käi teistele, kui halvad emad kõik on, kui sa ise veel seda ei ole. :D
      Aga voodist allakukkumist ära karda. Alguses ta ei keera ju end. Ja ma sättisin teki ka alati talle selja taha niimoodi toeks, et ta mitte kuidagi moodi alla ei saaks lennata. Nüüd enam tekki ei säti ja laiutab suvalt veel voodis. :/

  • Mammu

    Oi see teema on vägagi tuttav! Ma vaatasin ka emasid oma jonnivate lastega ja mõtlesin ka, et võiks ju ikka proovida last vaigistada, aga on hetki mile see lihtsalt pole võimalik! Vahest tahavad lapsed lihtsalt nutta või jonnida, nii vastsündinud kui vanemad lapsed. Veel mõtlesin ma, et ma ei anna kunagi oma lapsele pepule laksu, aga ulakate poistega tuli ka seda teha. Ja ma ei teagi, mida ma veel mõtlesin, et kunagi tegema ei hakka, aga kindlasti on neid veel. Rääkimata sellest, et iga laps on erinev ja iga ema ise teab, millise lapsega kuidas käituma peab. Esimene poeg magas meil esimese eluaastani peaaegu pidavalt meie voodis, aga samas ei olnud meil hiljem mingit probleemi tema teise tuppa magamapanemisega. Teine poeg magas täiesti rahulikult sünnist saati terve öö oma voodis.

    • Katre

      Vitsa ma loodan ka mitte anda jah.. ja pepulaksu. Ehk tuleb pai tüdruk, kellele polegi vaja anda. :D
      Ma ka seda ümberharjutamist praegu ei karda. Mõtlen, et küllap läheb kergelt. Peab ainult selle õige aja ära tunnetama, et millal ta selleks valmis on. Eks näeb siis, kas kunagi kahetsen seda, et teda alguses nii palju enda ligi hoidsin või mitte. Iga laps ju erinev. :)

      Ja nutmisega on jah nii. Nüüd saan neist emadest aru, aga tean, et pean valmis olema selleks, et ühel hetkel mind sajad mõrvarlikud pilgud kuskil avalikus kohas saadavad. :D

      • Mammu

        Õnneks on Itaalia väga lastesõbralik maa ning keegi ei vaata halavasti, mõni tuleb isegi aitab lohutada või vaatavad sellise mõistva naeratusega. Muide ma kardan seda kojutulekut Eestisse, sest siin käime lastega igal pool, aga mul on hirm, et kui Eestis nii väikeste lastega kusagile sööma lähen, siis vaadatakse iga kõvema hääle peale halvasti :/

  • Jaanika

    Kui ma esimese lapsega rase olin, siis ma ikka unistasin, kuidas me käime igal pool ja oleme nii ägedad ja aktiivsed jne jne. Tegelikkus oli see, et ma olin alguses ikka täitsa ämbris omadega – minu jaoks oli see nii suur elumuutus ja võttis väga palju aega, et harjuda. Kuid teise lapsega oli juba palju lihtsam – suuresti oli abiks ka see, et sain last toita rinnaga :)

      • Jaanika

        Ma kujutasin endale ette, et elu liigub samas rütmis edasi nagu varem oli – ainult selle lisandiga, et mul on nüüd laps, sest ma olin alati hästi aktiivne inimene. Kuid oh ei, lapse seadis kõik enda ümber tiirlema ja häbi tunnistada, et ma ei saanud enam millegagi hakkama. Energiat oli vaid selleks, et lapse eest hoolitseda. See oligi kõige suurem ämber – ma ei osanud eales arvata, et see on nii raske!

  • Anne-Mari

    Mina arvasin alguses sinisilmselt, et kasutan vaid korduvkasutatavaid mähkmeid ja aastaselt käib laps juba potil. Noh, ütleme nii et hea kui ma kaheselt ta potil käima saan.
    Enda kaissu magama ka ei pidanud võtma, aga hammaste tuleku aegu kolis ikka kaissu ka.
    Pepule laksu ei plaani siiani anda, selle asemel kui vaja, siis tutistan õrnalt ja riidlen pisut. Minu arvates on oluline lapsele mitte anda vastupidist signaali (näiteks laps lööb ja ema lööb vastu vms).
    Jonn tuleb niikuinii ja mina ei olnud juba varem lapsevanemate peale kuri ega vaadanud neid imelikult. Jagan pigem naeratuse ja peanoogutuse teades, mida nad läbi peavad elama, julgustan. Just eile röökis Ergo mul Stocki viiendal korrusel nii et kõik inimesed vaatasid veidralt, viskas veel pikali ka :D Noh, eks te siis vaadake, ega ma sellepärast lapse soove kohe täitma ei pea.
    Söögikohtades ja mujal sõltub ka lapsest, näiteks täna tuttava aastase lapsega muuseumis käies tulid inimesed pigem nunnutama mitte ei vaadanud imelikult, et laps kaasa võetud. Samasugust suhtumist olen mina ka söögikohtades kohanud. Võibolla tõesti, kui läheksin kuskile väga vaiksesse pisut romantilisse kohvikusse ja laps seal ringi jookseks ja kiljuks, siis vaadataks imelikult.
    Samas püüan ma sageli enda käigud sättida ajale, kus Ergo võimalik paha tuju häiriks võimalikult väheseid inimesi minu ümber (loe: tööpäeva keskel ent mitte lõunaajal).
    Bussid on muidugi hoopis teine teema.

  • Aili

    Tänu dieetidele olen ajapikku aru saanud, et pole mõtet teha mingeid kindlaid lubadusi, sest kui neid ei täida mingil põhjusel, on pettumus lihtsalt sedavõrd suurem.
    Siiski aga lutid mulle ei meeldi, ei ole ka ühtegi ostnud ja ei plaani enne lapse sündi kindlasti ka seda soetada.
    Minul tulevadki aga kõik kasvatusvõtted oma emalt, sest olin vastavalt 9- ja 13- aastane kui minu õde ja vend sündisid. Ehk piisavalt suur, et juba asjast aru saada mis toimub ja usun, et sedavõrd vähem on mind ka edasises elus häirinud poes nutvad lapsed – lihtsalt tean, et ei ole nii lihtne seda väiksekest vaikima panna.
    Pigem mõtlen mina, mida ideaalses maailmas teeksin: laps magaks enda voodis juba algusest peale (samas meie voodile ikka piisavalt lähedal kui), ei imeks lutti, käituks viisakalt (oleks kindlad söögiajad, et ma ei peaks oma rinda teiste nina all välja võtma), tean täpselt mis värvi junni korral kuidas käituda ilma abi küsimata, kutsun oma poega tema eesnimega ja samuti hoian teda elektroonikast eemal kuni kooli läheb (kui sedagi).
    Tegelikus maailmas aga magan ma ilmselt oma väikese tupsununnust linnupojaga kuni ta saab 2 aastaseks ja on selleks ajaks veel tissi otsas, ikka samas voodis.
    Kuigi elektroonikast ma tahaks tõesti teda eemale hoida, ma ikkagi arvan natukene, et see on juba lapsevanema enda laiskus, et ta SEITSME KUUSELE muud lahendust ei leia kui mingi iPad (pluss ma ei oska seda isegi kasutada).

  • roosasidrun

    Appi, mis lapsed need on, kes koguaeg karjuvad poes! Need lapsevanemad ei oska ikka üldse lapsi kasvatada, lasevad endale pähe astuda!
    Püha vägi, miks need lapsevanemad sellist nõmedat hiirehäält teevad, kui oma titega räägivad?!
    Oota mida, mõned tahavad keisrilõiget, sest ei suuda valu välja kannatada?
    Nagu tegelt ka on mõni laps veel seitsmekuuselt tissi otsas? Ja veel avalikus kohas!
    Oh God, kuidas see ema oma lapse peale karjub, tal tuleks vanemlikud õigused ära võtta!
    Mismõttes need mammad kirjutavad avalikult mingist hambatulekust, nagu see oleks maailma suurim asi!
    No kuulge! Misasja te koguaeg virisete, et olete väsinud. Lapsekasvatamine pole mingi töö!
    Te võtate lapse oma voodisse? Kas te ei tea, et ta ei hakka siis iial oma võrekas magama! Lollakad sellised!
    Sa pead ikka täitsa segi olema, et kolmekuusele juba kleidi selga paned! Ta veel ei istugi.
    Ära kanna teda koguaeg süles, varsti ta enam muudmoodi ei tahagi olla!
    Miks te neile niipalju asju ostate? Hellitate ära ju!
    Mismõttes läheb laps toidulaua juurest ära enne, kui taldrik tühi?

    Tahad veel? :D

    Need kõik on asjad, millega ma feilisin. Ma arvan, et suudaksin vähemalt sama pika listi veel koostada.
    Täpsustuseks, et keisrilõiget ma siiski ei saanud, aga valmis olin selleks küll!

  • Kai

    Ära nüüd l6hu k6iki mu lootusi!! :-D
    Ma südamest loodan, et ei hakka “tibutama/meietama” ja et laps omas voodis magama hakkab. :-)
    Muidu, igati normaalsed vaated lapsekasvatuseks. Ja kaks postitust (vajalikud riided ja vajalikud/mittevajalikud asjad) olid suureks-suureks abiks! Aitäh!

    • Katre

      See meietamine on tegelt minu arust normaalne. Lihtsalt nõme on seda kirjapildis kuskil facebookis või foorumites näha. Aga suuliselt ja kodus rääkides paratamatu nunnutamine. :)

  • Eneli

    Ma arvan, et olen ka tohutult nii-öelda lubadusi andnud stiilis “Mina küll nii tegema ei hakka..” ja seega ei jõua neid kõiki kindlasti ette lugeda :D.
    Tööl me aga töökaaslasega naersime nende üle, kes FBsse pilte lisavad ja all tekst näiteks “Meie esimene potil käik..”. Kergelt tekib ju tunne nagu too ema läheks ise ka esimest korda potile :D. Aga mõned kuud tagasi ütlesin lause, kus sees oli väljend “Meie rasedus” viidates nii minule kui elukaaslasele. Ja no töökaaslane hakkas tohutult naerma :D. Eks mul oli muidugi häbi ka enda pärast, aga samas ma loodan, et kui edaspidi peaksingi nii rääkima, siis ainult kodus ja mujale sellise jutuga ei lähe, kuna kuulata midagi taolist on tõesti koomiline :D.
    Enne rasedust raidusin samuti mehele, et meie laps magab kohe oma toas. Jah, plaan hea, aga see ei mängi mitte kuidagi välja, kuna lapse tuba ei jõua õigeks ajaks valmis ja eks on ikka esialgu lihtsam ka kui laps samas toas kus meie :).
    Hetkel rohkem ei meenu. Eks need olid meeles ka tänu sellele, et kirjutasid nendest. Aga olen enam kui kindel, et lubadusi olen tohutult andnud :D.

  • Kertu

    Vot mind ajab lausa oksele see meietamine, ma südamest loodan, et mul katus ära ei sõida ja seda ise tegema ei hakka. A la fb-s pildid stiilis: meie siin oma uue pudipõllega :S
    Samuti need lõputud pildiseeriad tittedest: õues, söömas, magamas, potil jne. Selle koha pealt loodan samuti, et mul ei teki soovi ohjeldamatult muudkui pilte lisada. Eks muidugi, oma laps on ikka kõige armsam, aga kõrvalistel inimestel on sellest lihtsalt kopp ees.
    Samuti olen kindlal veendumusel, et laps peab oma voodis magama. Õnneks on mees selles asjas ka raudkindel nii, et kui mul peakski meeltesegaduses see soov tekkima, siis ta sellel juhtuda ei lase :D
    Laste avalikuks kohas röökimise peale meenud mulle minu etiketi õpetaja lause: mitte ükski teine inimene ei pea kannatama sinu kasvatamatu lapse pärast!
    Selle koha pealt ma nõustun. Ei mõtle siin sellega seda, kui imik nutab mingi põhjusega (kõht tühi, midagi valutab) vaid last, kes jonni pärast karjub, kui oma tahtmist ei saa.

    • naine50+

      Huvitav, mida sinu etiketiõpetaja soovitas karjuva lapsega teha ?
      Lapsed on erinevad ja mõni lihtsalt on kangekaelsem ka heast kasvatusest hoolimata.
      Mind ajavad küll need kisavad lapsed pigem naerma. Ja tunnen kaasa vanemale.

    • Katre

      Jonn ei ole vast ka alati just kasvatamatuse küsimus. Lapsed õpivad päris varakult selle jonnimise asja ära ja siis tuleb ka tegelt eristada mille pärast ta jonnib. Kui ta ikka mingi mõttetu lambika jonni kuskil maha paneb, siis ma ei leia ka, et ma peaks nüüd metsa peitu jooksma. Noomin vb last ja lõpetan oma tegevuse ikka ära.

    • Kaur

      Jah, mind ka huvitab, mida see etiketiõpetaja siis soovitab?
      Oled avalikus kohas, kahe lapsega, üks kisab ja nõuab üht, teine kisab ja nõuab vastupidist.
      Mis teed siis? Vajud maa alla?

      Kõik jonnid saavad millalgi otsa, aga mitte kohe ja see on teatud eas normaalne. Kõrvalseisjate tunded on sellises olukorras viimane, mille peale ma mõtlen.

      • Kertu

        No lihtsalt antud lause kontekstist välja võttes tekitab küsimusi jah, saan nüüd isegi aru. Aga loengu teema oli kasvatusest ja ta pidas silmas rohkem seda, kui laps röögib ühistranspordis või poes, siis sa võtad lihtsalt oma lapse ja lähed poest välja, samamoodi ühistranspordist, sest miks peavad teised inimesed kannatama, kui sina ei oska oma last kasvatada. Jonn on jonn – kui laps ei saa mida tahab. Siinkohal ei loe vabandus, et iga laps on erinev, mõni jonnibki lihtsalt. Ega laps ei olegi süüdi selles, et jonnib, see on ikka vanemate tegemata töö. Põhjusega nutt on midagi muud, kui laps on näiteks haiget saanud. Seda ei saa jonniks nimetada.

        • Katre

          Ütleme, et olen just lapsega arsti juurde minemas. Kasutan selleks trolli, sest perearst paraku on päris kaugel. Laps hakkab seal nutma. Pean siis trollist väljuma ja.. jala edasi minema, röökiva lapsega keset tänavat? Aga tänaval on ju ka inimesed, kellele pinda käib. Kuidas ma tänavalt lahkun? Ühesõnaga, pean koju tagasi minema, helistama arstile, et me täna ei tule ja ootama paremat aega, kui laps ei nuta ja siis uuesti üritama? :D

          Ja üldiselt lapsetud inimesed ei erista võõraste laste Jonni ja Nuttu. Nende arust on iga selline röökiv hääl häiriv, seega vahet pole kas laps jonnib või nutab põhjuseta. Igatepidi jääd inimestele jalgu ja sellepärast ikka enda toimetusi tegemata ei jäta. See on küll üks koht, kus ma leian, et ma ei pea teiste järgi elama ja elan ikka iseendale ja oma lapsele ja ei hakka põgenema inimeste eest, kes mulle absoluutselt korda ei lähe.

        • roosasidrun

          Ma tahan näha seda etiketiõpetajat, kes ütleb, et jonniv laps on vanemate tegemata töö! Ausõna tahan. Ma olen peaaegu kindel, et sellel suurel õpetajal pole endal ühtegi last (nagu ilmselt ka siinsel kommenteerijal Kertul), või on need lapsed hoidjate kasvatatud ning lapsevanem pole sellega kokku puutunud.
          Tegelikkus on see, et jonn on lapse arenguetapp täpselt nagu seda on istuma ja kõndima hakkamine. Kui laps seda läbi ei tee, on midagi jamasti.
          Palun tule räägi uuesti, kui Sinu laps on paariaastane ja ütle, mitu korda Sa trollist või poest välja läksid oma kisava lapsega. Või veel parem – äkki Tallinn-Tartu rongi pealt.

          Täpselt see eestlaslik vastik suhtumine, kus ise mitte midagi ei tea, aga muudkui targutatakse ja sildistatakse. Mine hoopis järgmine kord ja tee pai sellele lapsele või räägi temaga, mitte ära mõtle ainult sellele, kui vastik SINUL on, et pead seda jonni kõrvaltvaatajana taluma. Sinul, muuseas, on ilmselt palju lihtsam välja minna ja uus troll valida, kui ei suuda jonni taluda, kui sellel jonniva lapsega vaesel lapsevanemal.

          • Katre

            No ma ütleks, et vanemate tegemata töö on see, kui jonnib mingi 5+ aastane või midagi sinnakanti. Aga selline pisem laps, kes jonnimise ja manipuleerimise selgeks saanud. Selline ongi ju veel kasvatamata laps ja teda alles hakatakse treenima ja arendama. Enne seda on paratamatult see aeg, kus laps jonnibki ja sa ei saamidagi sinna teha. :) Nagu ütlesidki, siis just, arenguetapp.

  • Merily

    Mina olin ka see, kes lubas et lapsel on oma voodi. Ja see tal ka on. Algusest peale seal maganud. Vaid erandjuhtudel kaissu (haigus, külas ööseks jäädes). Lisaks lubasin, et meietamine/tibutamine jääb teistele. Jäigi. Ma lihtsalt ei andnud lubadusi, mida hiljem murda võin :D Mulle räägiti küll “Saa laps kätte ja siis vaatame…”

    • mutukamoos

      Katre, alla aastased lapsed ei jonni. Ma täpset piiri ei mäleta, kuid kuskil mingid targad on kirjutanud, et jonn tuleb alles teatud vanusest ja imikud enamasti ei nuta manipuleerimise eesmärgil, vaid neil ongi reaalne häda.

      • Katre

        Seda olen jah igalt poolt kuulnud ja on päris palju näpuga näidatud. Ma aga ikka nimetan seda jonniks edasi. Ma eraldan jonni ja nutu sõnadega enda beebi puhul näiteks seda, kas häda on tõsine või mitte. Kui on gaasid, nälg, paha olla, siis on ilmselgelt tegu nutuga. Kui tal aga kõik super ja tahab lihtsalt süllevõtmist, ehk siis pole päris surmahäda kallal, siis seda nimetan jonniks. ;)

        Muidu olen teadlik küll, et see, mida inimesed muidu jonni sõna all mõtlevad, on see tuleviku teema alles, kui laps tõesti niiöelda manipuleerivalt seda teeb.

        • hairytomatoes

          Mina olen lugenud, et lapsed hoopis vastupidi, juba paarinädalaselt hakkavad ära tajuma, et nuttes nad saavad rohkem tähelepanu ning hakkavadki juba siis valenutma ja manipuleerima. Lihtsalt selline evolutsiooniline kohastumus-nutan rohkem, minuga tegeletakse rohkem, ma saan minuga tegelevatele täiskasvanutele kallimaks ja elan üldiselt paremini kuna juba ollakse harjunud minuga rohkem tegelema.
          Ja nüüd vihatud lause: “minul endal küll lapsi veel ei ole…”, …kuid olen 7 kordne tädi, seitsme aastasest peale õe kaksikute täiskohaga hoidja ning peale seda umbes 1.5 aastaste vahedega sündinud teiste õdede-vendade laste hoidja ning tegelikult on mul arusaam küll tekkinud asjadest. Ehk vaatamata sellele, et mul bioloogilisi lapsi ei ole, on mul ikkagi omad kogemused ja tarkused. Olen täiskohaga imikuid mähkinud, kummaliste kakade peale ehmunud, last peale (pudeliga) toitmist õla peal patsutanud, hambatulekuvaluga öid üleval istunud jne. Tegemist on nende kõigiga olnud palju ja lausa sellisel määral, et varemnimetatud kaksikud ühel hetkel hoopis mind emmeks kutsusid, kui nende päris ema nädala sees ülikooliharidust taga ajas linnas…
          Point on, et ärge eeldage, et lastetu tähendab ilmtingimata seda, et inimene lihtsalt persest räägib. Olgugi, et selliseid inimesi on paraku kõige rohkem ja nemad on ka need kõige agressiivsemad “targemad”, võib mõnikord sõnade taga ka tegelik kogemus olla…

          • Katre

            Enamlajolt inimene, kes ikka oma reaalset kogemust jagab, suudab aru saada ja seda lihtsalt viisakalt teha ja need, kes niisama targutavad, hakkavad lihtsalt parastama. See vahe on. ;)

  • Diana Reile

    Oi jah :D olen minagi mõelnud ja välja öelnud asju mida ma kindlasti ei tee või teen. Näiteks olen mõelnud, et lutti lapsele suruma ei hakka. Aga eks see ole jälle näha, kui lapsel on ikka meeletu imemisvajadus ja ta seda lutti võtma peaks siis ilmselt leebun selles osas. Samuti olen ma lubanud, et oma voodisse ma teda magama ei võta. Selle asja lahendasime nii, et esimestel elukuudel hakkab ta magama ööund meie voodi kõrval olevas vooditaskus. Nii saab ta olla meie lähedal ja minul ka ilmselt lihtsam, kui ei pea iga piuksu peale voodist välja ronima. Igasugused tehnikavidinad üritan samuti esimestel eluaastatel temast eemale hoida.
    Ja muidugi see suur lubadus, et hakkan esimesel võimalusel (kui sünnitusest taastunud olen) taas trennis käima (käisin enne rasedust 4-5 korda nädalas erinevates trennides aga hetkel vaid 2 korda nädala vesivõimlemas). Eks siis näha ole mis see tegelik elu toob :D

  • APPI

    Appi,misjuttu te räägite, et esimesel eluaastal üritate tehnikavidinad eemale hoida ja kardan feilida ikkagi?
    Selliseid asjad ei arenda last ja pärsivad fantaasia teket. Kuidas see saab raske eemal hoida? Palju asju on millest on last veel raskem eemal hoida. Varem olid ka vanematel ju mobiilid, ega see ei tähendanud, et neid pidi kohe lastele ka jagama.
    Minu meelest võiks alles koolieelik selliste asjadega tegelema hakata.

    • Katre

      Vanasti need mobiilid ei olnud nii erksa kiirgusega. Ja neid peab siis varakult eemal hakkama hoidma. Õnneks me Keioga väga pidevalt telefoni ei näpi, nii et lootust on, aga näiteks mu tuttav käib netis telefoniga jms, kogu aeg tegeleb telefoniga ja laps märkab ka seda väga väikesest peale, et oo mingi põnev vidin, mis emme käes. Ja tema laps näiteks hüsteeriliselt nutab kui seda enda kätte ei saa, sest kui emme sellega kogu aeg “mängib” siis tahaks ju laps ka.
      Seepärast loodangi, et laps ei märka minu käes seda vidinat liiga palju, et ta seda tahtmagi hakkaks. Aga kui hakkab.. siis äkki murdun. Ma lihtsalt ei julge enam loota rumalalt. Üksi on tõesti raske vahel ja kui laps ikka nutab, siis haarad igast õlekõrrest ju.. :(

  • Ethel

    Seekord tahaksin küll sõna sekka öelda minagi. Kõik muud asjad olgu, kuidas on, aga see tehnikavärk. Ma ka mõtlesin, seda enam, et kodus on üheksa aastat vana laps ees, kes veel esimeses klassis ei käinud arvutis ega näppinud telefoni.
    Siis sündis pisem laps, kes röökis absoluutselt kõik autosõidud, olenemata pikkusest, sealjuures kujuta ette, et lapsel on häält nagu ooperilauljal. Kõva.
    Kolmandaks elukuuks olime me otsi andmas, me polnud käinud mitte kusagil kaugemal, kui arstil ja häda pärast poes, sest ühe korra olime käinud 100km eemal emal külas ja terve aja laps röökis.
    Viiendal elukuul, kaugelt enne, kui oleks tohtinud panna last turvatooli, läksime ostsime turvatooli, et äkki aitab. Aitaski, tervelt selle ühe sõidu poest koju.
    Kuuendal elukuul olime me lolliks keeranud kõik, liikuda ei saa,midagi teha ei saa, minna ei saa jne jne. Läksime poodi ja ostsime iPadi, tõmbasime sinna multikaid ja voilaa, laps oli vait. Edaspidi oleme saanud ka meie liikuda valgete inimeste kombel ja te ei kujuta isegi ette, milline vabadus see meie jaoks oli. Jah ja sellest tulenevalt, oskab ta kahesena iPadi üsna hästi kasutada, küll aga ei kasuta ta seda päevas üle viie minuti kokku.
    On erinevaid põhjuseid, miks keegi midagi teeb ja tavaliselt kipubki nii olema, et me näeme ikka seda, mida meie ei tee nö valesti ja teised teevad :)

    • Katre

      “küll aga ei kasuta ta seda päevas üle viie minuti kokku” kuidas ta viie minutiga multika ära jõuab vaadata ja 100km siis vastu pidada? :D

    • Kaur

      Etheli jutule kiidan takka. Mõnes olukorras lihtsalt ei saa muidu, kui pead reegleid rikkuma – lubama midagi eakohatut, andma rämpstoitu vms. Näiteks meie esimene titt oli õhtuti üleval üle igasuguse mõistliku aja, sest ta lihtsalt ei saanud / jäänud / tahtnud magada ja meie ei osanud teda unemaale saata ei kavaluse, kurjuse ega kannatlikkusega.

      Kahene + ipad on väikeses koguses täiesti kohane. Mul üks laps mängis kahesena Minecrafti, sest suuremad ees mängisid ja oli ju nii eba-aus, kui tema poleks saanud. Täitsa hästi mängis ja ma olen kindel, et küll see teda arendas ka.

      • Katre

        Ideaalis ju võikski siiski sellele ipadile mingi muu vahendi leida. Noh, mingi muu lemmikmänguasja tekitada. Ikka mõtlen, et meie ju kõik saime nii üles kasvatatud, kuidas siis nüüd ei suudeta beebit eemal hoida. Kahese puhul on juba mõistetavam. Nii suur tajub maailma rohkem, aga ikka liiga vara nagu ka ei tahaks. Kui ta veel arugi ei saa, mis seal ekraanil toimub, vahib lihtsalt seetõttu, et mõnus ere ja kiirgav, lummav pilt.

        Muidugi eks see oleneb kõik ka sellest kuidas tema ümber käituda vast. Kui ma ise ikka telefoni kogu aeg ei näpi, ei saa ka tal beebieas kuidagi selle järgi isu ju tekkida..

  • E

    Rinnapiim EI SAA lihtsalt otsa. Selle kogus on otseses sõltuvuses rinna stimulatsiooniga. Kui stimuleerid (laps imeb, käega, rinnapumbaga) siis tekib sinna ka piim. Seega üks vatus pikaks ja edukaks imetamiseks on stimulatsioon ja järjepidevus.

    • Katre

      No mina ise arvaks ka nii, et see ei saa otsa saada. Aga ma ikka loen, näen ja kuulen, et väga korralikult ja järjepidevalt rinda andvatel emadel ühel hetkel see siiski otsa on saanud. Ja kõigil ei kesta see ju ka sama kaua täpselt.
      Piima võib lõpetada ka stress ja igasugused väikesed imeasjad, nagu ma aru olen saanud?

  • ave

    Mul laps ka autosõitu väga ei kannata ja siis näitan telefonist talle videosid temast endast, mida olen varasemalt teinud. Lutti ei võta ja kui kõik kaasas olevad mänguasjad+autos leitavad asjad on ära näidatud, siis jah viimasena läheb telefon käiku.
    Lubadust, et laps hakkab oma voodis magama, ei ole saanud pidada. Kuid meietamisest ja pidevast piltide üleslaadimisest FBs olen suutnud hoiduda. Minult on mitu korda küsitud, kui olen lapsega, et kui vanad ME oleme. Sattusin esimest korda päris segadusse – et kui vanad mina ja laps kokku oleme või ainult laps või kogunisti kui vanad mina, mees ja laps kokku oleme? :D

  • Kadi

    Rinnapiim väheneb jah sellega, kui palju talle päevas anda..

    Aga mina ütlesin terve raseduse ja enne seda, et laps magab oma voodis – magabki (va kui hambad tulevad või haigus kallal). Samuti ei saanud enne rasedust ega raseduse ajal, MIKS lastakse lapsel telekapult ära lõhkuda .. kuulsin küll, et varsti varsti lähevad meil ka kõik asjad katki – MIKS ?! Ei saa laps seda pulti .. noh vahel harva satub tema kätte, sest pult on voodile jäänud vms .. Samamoodi ei ole telefon lapse mänguasi.. ei tohi esimesel korral alla anda, kui saab ühe korra, tahab teine ja kolmas kord ka! Minu arust on lapsel mänguasjad, millega mängib laps. Kui meil tuli ette pikem autosõit, võtsin lapsele laulva koera kaasa. Kui hakkas nutma, panin talle sealt mõne laulu mängima ja andsin tema kätte, sai väga hästi hakkama, vajutas sinna kuhu käsi sattus, aga koer tegi häält ja laps õnnelik :)
    Samas ise enne sünnistus lubasin pärast lapse sündi kõigil endiselt külas käia ja kõik mis veel.. aga kui ära sünnitasin, siis oli hea, kui ma pesemagi jõudsin :D Olgu nii hull see asi polnud, aga kellelegi külla ma ei jõudnud ja enam ma nii aktiivne ei ole :) Paljud ei mõista, et miks ma küll 200km kaugusele külla ei jõua, aga beebiga on tegelikult selline reis päris raske. Eks mõistavad siis, kui endil lapsed.

    Tean, et iga laps on erinev ja vanemad üritavad parimaid viise leida, et lapsed end hästi tunneks, kuid lapsed on maailma kõige kiiremad õppijad ja kavalamad kui meie kõik kokku ;)

  • Kätlin

    Räägin oma kogemusest, piim ei saa mitte kunagi niisama otsa. Rinnapiima tekkimine on kui ring- laps imeb ja sellega tekitab piima juurde. Seega, saab otsa vaid siis kui sa ise enam ei anna ja lisad sellesse ringi nt. rinnapiimaasendaja. Vot sellisel juhul järk -järgult jääb osa piim tekkimata ja lõpuks saab otsa. Tubli oled ja kindlasti ka hea ema :)

    • Katre

      Ma olen kuulnud, kuidas AINULT rinda andval inimesel on otsa lõppenud. Korrapäraste vahedega andmine ka veel. Sellepärast ei taha päris uskuda seda, et otsa saamine võimatu on. Eks omad kogemused näitavad muidugi kõige paremini. :D

      • Kätlin

        Aga kui ise iga rinna andmise juure pole ninapidi viibinud, siis ju ei tea, kas ikka andis alati. Mulle tundub, et mõned emad lihtsalt ei taha, et neid pudelipiimanduse pärast hukka hakatakse mõistma ja siis toovad vabanduseks, et lõppes ise otsa. Eriti veel kui räägin, et mu laps(1a 2k) siiani rinda saab . Naise keha on juba nii loodud, et imik ellu jääks ja süüa saaks. Muidugi on ka erandeid, aga neid on ikka väga-väga vähe. Kuskil oli uurimus, et aafirkas naistel, kes näljas on ja söövad väga toitainevaest toitu, isegi neil on rinnapiimas kõik vajalik olemas. Ometigi peaksid nad ju väga stressis olema, kui isegi endal süüa pole, aga ennäe ikka lapsed rinna otsas kõigil. :)

        • Katre

          Ma olen ka seda mõelnud, et päris kunagi ju ei olnud tehistoitu, et kuidas siis lapsed üldse elada said kui “piim otsa lõppeb.” Et idee poolest tõesti ei saa nii, aga seni kuni ma ise pole kogenud seda, siis ei hakka ikka kedagi sellepärast maha ka tegema ja ma usun, et tõesti on inimesi, kes VÄGA tahaksid anda, aga ei saa. Ma ei usu, et nad asjata kurvastavad ja siis salaja kuskil nurga taga piimapulbrit sisse söödavad lapsele. :D Ma tõesti ei usu. :D

      • Kätlin

        Noh, ma ei ole kindel, et see kurbus kõigil reaalne ka on. Olen selline hirmus skeptik. :D Vb sellepärast, et mulle ei mahu pähe, kuidas piim otsa saab saada.

  • Eneli

    Lõpuks ometi meenus, et juba mõned aastad tagasi andsin endale suuuuure lubaduse. Olime elukaaslasega mul vennal külas ning venna elukaaslane pani poissi magama (laps oli tolleks hetkeks äkki 1,5 aastane). Poisi magamapanek käis siis nii, et ema istus siis lapse voodi kõrval kuni laps uinus. Me vaatasime elukaaslasega sellele väga viltu, et misasja ja pärast rääkisime omavahel ning ütlesin tähtsalt “Mina küll nii tegema ei hakka!”. Nüüd, kui lapse sündimiseni on vähem kui 2 kuud, hakkan ma tõsiselt kahtlema enda antud lubaduses. Kui ta ei jää magama? Mis ma teen siis? Ja ma absoluutselt ei imestaks, kui istun ise samamoodi voodi kõrval ja silitan ped kuniks laps rahulikult unne vajub :P.

  • Krissumissu

    Minul oli alguses kohe teema, et laps hakkab vaid oma voodis magama, ahaaaa. Poiss oli 10 kuune, siis müüsime üldse voodi ära, kogus vaid tolmu ja oli muidu nunnu aga 10 kuuga kokku magas vast 10 korda oma voodis. Loomulikult kirun ma ennast iga jumala öö nüüd. et laps sai minust võitu ja ma ei tea, kuidas ma sellel juhtuda lasin. Tundub nii, et kui esimene pruut tuuakse majja siis loodetavasti kolib ta ikka oma voodisse oma näitsikuga ;D

    Lutist saime me lahti, kui poiss oli vähe üle aasta ja tõesti üllatavalt sujuvalt läks see. Otsustasime mehega, et kui viimane lutt ära kaob, siis uut ei osta. Esimene öö oime sutsu paanikas ja otsisime lutte mööda elamist taga, et järku mõni veel on kuskil voodi all-mänguasade kastis aga õnneks ei leidnud.

    Üldiselt olen aru saanud, lapsed on kõik erinevad, arengu erinevus kõigub samaealistel lastel mitu kuud edasi-tagasi. Mõni laps hakkab kõndima 10 kuuselt, nagu mu sõbranna sama vana laps, mõni aga alles 1,4 aastaselt. Pole ka veel päris lootusetult hilja. Mõni pudistab jutustada juba 1,5 aastaselt, teisel alles hakkab 3 aastaselt midagi tulema.

    Laskem lastel OMAS TEMPOS kasvatad, siis on kõik ok ;D

    Rinda olen andnud nüüd aasta ja 3 kuud, täiest kopp on ees, see öine tissiotsa vaakumine, hammustamine, näpistamine ! Vanem laps sai aga rinda 2,5 aastat, tema öösel rinda ei võtnud ja magas kui pomm ja oli muidu ka rahulik laps, poiss on nagu röövel ja väsitab meeletult. Lubasin küll 2 aastat ära kannatada aga nüüd olen kindel, et aata ja 6 kuu saabub lõpp sellel rinnal ! Ei kannata, tahaks magada 1 öö ka rahus ;D

    Kes ei tea seda, mis tunne on 1 aasta magamata olla, urrrrrrr. Siis saage laps ja kui hästi läheb, saate seda tunda.

  • Mari

    Mingeid erilisi reegleid ma endale küll loonud ei ole. Tibutamine jms on minu jaoks võõras, sest näiteks Facebookis postitan ma vaid inglise keeles, kuna enamus mu sõpru-tuttavaid ei ole eestlased. Samas eesti keeles kutsun ma meie tulevast last põnniks miskipärast… Pilte olen lisanud küll juba ka paarist ultrahelist ja riietest, aga needki on olnud paarinädalaste vahedega. Ma arvan, et minu Eestis asuvad pere-sõbrad on neist huvitatud küll. Kui ei ole, siis võivad nad mind vabalt oma News Feed’ist maha võtta.
    Põnn hakkab kohe kindlasti meiega samas toas magama. Oleme vaadanud hälle, mis lähevad täpselt voodi kõrvale ja on voodiga ühenduses, umbes nagu selliseid – http://www.babyshackdirect.com/images/uploads/Furniture/Babybay_Original_Bedside_Cot_White_001_large.jpg Seda enamasti oma mugavusest, et ei pea keset ööd voodist välja ajama ja teise tuppa last rahustama minema. Päris enda kõrvale ei julgeks pisikest küll magama panna kartusest tal peal magada, kuigi alateadvus ilmselt hoiab sellest küll eemale.
    Luti-vastane ma pole, kuid jõuga ma seda põnnile suhu toppima ei hakka. Sai ostetud just üks Philips Aventi starter pack, mis tuleb kolme lutiga. Eks näis, kas neid läheb vaja. Kindlasti ei lase ma põnnil lutti liialt vana eani imeda.
    Endal on ka esialgne plaan põnni vähemalt kuus kuud vaid rinnaga toita. Kui tavatoidule üle minek on, siis tahaks kindlasti enamuse püreedest ise valmistada, mitte teda poe-omadega toita.
    Rohkem väga mõelnud ja plaaninud ei ole, eks näis, mida laps tahab ja mis talle siis parim tundub olevat :)

  • Svea

    Mina lootsin, et laps saab vähemalt aasta rinnapiima ja nii uskumatu kui see ka nüüd pole, siis rinnapiim sai otsa. Laps sai 7kuud rinda ja lõpus enam ei tulnud midagi. Jõin spets teed ja kasutasin rinnapumpa, et stimuleerida veidike, mkm, ei aidanud. :(

  • L

    Ja mis selles pudelitoidus nii halba siis on ?? Kohutavalt ajab vihale see targutajate jutt,et isssand milline rongaema sa oled,kui rinda ei anna.Igal ühel omad põhjused.Aga no kõikjale kuhu ei lähe,on ikka see targutamine,et piim EI saa otsa ja see on võimatu.Haige!Kõik on võimalik.Ja no kallid tibuemmed,saage üle juba sellest,et kõik ei saa rinnaga toita.Teie toitke kasvõi sinnamaani kui ta juba 25 on !

    • Liisbet

      Tead, kõige lihtsam on seda lihtsalt ignoreerida :) Vahest mõni lausa kirjutab, stiilis, et kui laps rinda ei saa, küll siis tulevad tal igasugused haigused külge ja on muidu alaarenenud. Minu meelest on iga inimese oma valik, kas annab rinda või ei, mis iganes põhjusel. Mõni tibuemme teeb seda tõesti kuni lapse 2 aastaseks saamiseni, mis minu meelest on mõistusevastane, aga inimesed on erinevad. Mina isiklikult ei kavatse oma lapsele rinda anda, sest ma lihtsalt ei taha seda teha, eks enamus pööritab selle peale silmi, aga mina leian, et elame siiski 21 sajandil ja piimapulbrid pole mingi mürk. Ei pea kellelegi midagi peale suruma ja tema valikuid maha tegema, iga üks teab ise, mismoodi ennast kõige paremini tunneb :)

      • Katre

        Seda küll, aga lihtsalt lapsele siiski rinnapiim parim ja tema tervis püsib parem. Ma vaatan ka tegelt üpris viltu sellele. Kui piima saad anda, siis miks mitte? Et rinnad vajuvad ära? Kõige rumalam vabandus. :D
        Pulbritoidule ei vaatama viltu, kui tõesti inimesel mingi häda ja muud üle ei jää. Laps ju peab süüa saama. :)

        Aga edu ja jaksu sul sellel kurjade pilkude teel. :D

  • Liisbet

    Kui ma nüüd siia kõik põhjused ritta panen, siis kujutan juba seda sõimu ette :D

    Paraku ka see, et rinnad vajuvad ära on üks neist :D Tee mis tahad, aga kohe kindlasti ei jää nad samasuguseks kui enne imetamist. Minu jaoks minu rinnad minu omad, ma tõesti ei kujuta ette asjaolu, et mina annan piima nagu piimalehm. See on alati vastumeelne mulle tundunud. Veel on põhjuseks sõltumatus. Ma ei taha “kinni” olla. Pudelist toites saab mees ka vabalt last vaadata, samuti öösel mässata. Igasugused piimapaisud, lõhkised nibud ja mis õudused kõik veel – ma tõesti ei taha. Õnneks ei ole meie suguvõsa naisi “õnnistatud” ka piimarohkusega, see sobib mulle.

    Aga jumala eest, see on ainult minu nägemus ja arvamus. Ja ma absoluutselt ei arva, et teised seda järgima peaks. Teised võivad ikka teha nii nagu heaks arvavad.

    Samas, kui laps ära sünnib ehk räägin teist juttu. Hetkel on küll minu seisukoht selline.

    • Katre

      Piimapais, lõhkised nibud on nii kiirelt mööduv. Piima saab välja ka pumbata ja siis mees sööta. Ja oma rindadest OMAENDA lapse nimel loobuda on täiesti normaalne. See, et rinnad mingid hullud seksobjektid tänapäeval on, et enda lapsest ka tähtsamad asjad, siis on küll ikka natuke nihu. :D

      Aga jah, mis seal ikka. Kätt ette ei saa panna ja vägisi kellelegi last rinna otsa. :D Lehmana võrrelda tasuks ka end ainult nalja piires. Tegelikult pole miski mu arust mitte midagi kummalist siin. Ilus tegevus see imetamine tegelikult. Ei pea mõtlema mingist “21.sajandi” kahtlasest vabandusest, kus piimapulbrid on olemas ja naine peab terve elu nooruslik olema. Rinnad ümmargused, kõvad, nibud kikkis ja nägu botoxit täis süstitud. :D

  • Andra

    Ma olen pidevalt endamisi mõelnud, et miks kuradi pärast peaks keegi värske lapsega kuskile välja sööma minema.
    Noh, eks ikka sellepärast, et ämmad-äiad kutsuvad ja katsu sa siis ei öelda! :D

  • Agneta

    Ma mõtlesin kunagi sama nagu Liisbet, aga kui lapse sain siis see muutus. (mul on 4-kuune poiss) Korra andsin talle pulbripiima ja mul olid peale seda hullud süümekad :D ja mis puutub sellesse sõltumatusesse, siis see on nats veider vabandus.. pool aastat pole lapsele muud vaja kui rinnapiima, KÕIGEST POOL AASTAT ei suuda üks naine olla sõltumatu, või ”kinni”. Üleüldse kuidas saab nii mõelda kui on plaan laps saada? Laps ongi kuni täiskasvanuks saamiseni sinu küljes ”kinni”, kui sellega leppida ei suuda siis järelikult pole ka lapseks valmis.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga