Sünnitusjärgne deprekas
Kui ma rase olin, siis kartsin ma väga hullult sünnitusjärgset depressiooni. Ma ei tea, miks ma üsna kindel olin, et mulle see kindlasti kallale kargab mingil määral. Õnneks seda siiani tulnud ei ole, põhimõtteliselt. Mulle meeldib lapsega olla, ma saan temaga kõikjal käia ja mulle pole probleem teda endaga kuskile kaasa võtta, sest õnneks joriseb ta ülimalt vähe ja jaksab üsna pikalt tegelikult üleval olla. Mõningad külaskäigud ja trenniskäigud on aina tõestanud, et ta üks virk laps on.
Kuna aga mul viimasel ajal need uneprobleemid on olnud, siis eile hommikul tundsin ma küll, et depressioon hiilib ligi. Ma olin jälle terve öö magamata (okei, 1-2 tundi vist pinnapealset und oli) ja need vähese une järgsed hommikud on alati kõige hullemad. Seega eile hommikul oli mul kõigest ülimalt kopp ees. Annabel ei nutnud, ta lihtsalt lamas mu selja taga voodis, mina olin samal ajal läpakas ja rääkisin teistele, kuidas ma tahaks umbes nädalaks ära põgeneda. Umbes nädal aega ilma lapseta olla ja hingata ja elada. Mind häiris isegi see, et Annabel vaikselt ja armsalt nohises ja jutustas. Seda oli nii paha tunda.. see tunne, et mind sellel hetkel häiris tema eksisteerimine.
Samas on see vist paratamatus? Vahet pole, oled sa lapse saamiseks valmis või ei ole. Esimese lapse puhul on üsna kindel, et ühel hetkel tekib see tunne, et ei saa olla enam päris mina ise. Ma ei saa minna õhtusel ajal sõpradega kinno, rääkimata kohvikus kohvijoomisest ilma, et ma peaksin uurima, kas mind teatud kohvikusse üldse vankriga lastakse või kas sinna üldse lapsi lubatakse. Ei saa minna shoppama üksi, nii et tunneks end mugavalt ja saaks võtta aega riietes tuhlamiseks. Ikka on kogu aeg tuli takus, et kiiresti oma tiir ära teha. Ma ei saa nädalavahetuseks planeerimatult minna koos sõpradega majapeole jne. Vot eile oligi see tunne mul lõpuks peal. See ahastus, et ma olen nagu ori ja ei saa mitte midagi teha nii nagu ainult mina tahan. Aga noh, seni kuni ma imetada tahan, ei saa ma nii või naa teda kauemaks kui vaid paariks tunniks kellegi teise hoolde jätta. Nii et eks see natuke mu enda põhimõtete taga kinni olev asi, mis tuleb lihtsalt.. üle elada kuni jälle saab vabamalt hingata selle koha pealt.
Teised soovitasidki siis, et selleks puhuks tulebki vahel lapsest natuke puhata ja ta mõneks tunniks kasvõi kellegi teise kätte jätta. Üsna tüüpiline soovitus, aga minu arust see pole see, mida ma tol hetkel siiski täpsemalt kuulda tahtsin või vajanud oleks. Ma olen ju käinud väljas pidutsemas ilma lapseta. Ma olen ilma temata poes käinud. Seltskonnas olles ei pea ma kunagi teda aina kussutama või temaga tegelema. Üleüldse isegi kodus on ta nii armas, et ma saan tema kõrvalt puhata päris tihti, sest ta on nõus mängumatil näiteks tund aega vabalt üksi tsillima. Seega see paar tundi vabadust ei ole see, mida ma vajan, sest selle paar tundi vabadust päevast leian ma endale nii või naa. Lihtsalt seda tahaks, et saaksin spontaanselt pähetorkavaid tegusid teostada iseenda järgi.
Kuid täna on hoopis teised tuuled. Keio oli üheks ööks kodus ja ma ei tea, kas tema kohalolek mõjutas ja rahustas mind või jõudis lõpuks Une Mati minu ukse taha, aga ma sain magada! No umbes nii.. kuus tundi, aga teate kui suurepärane olemine oli ärgates! Võrratu! I’m alive! Ja kui ma täna Annabeli vaatan, siis ma ei suuda mõelda, et ma eile üldse midagi sellist mõelda sain. Nädal ilma temata? Pole ju tegelikult nüüd nii hull ka see asi. See on uskumatult nõme ja haige, kui endast välja võib teinekord ajada see, et tahaks lihtsalt lausvaikust (ma armastan muide vaikust meeletult) ja siis ei taha kuulda isegi mitte kellegi süütut nohisemist. Mul üldse selle vaikusega hull probleem. Ma näiteks ei saa kirjutada/lugeda kui pole vaikust, sest mu mõte lihtsalt ei tööta segavate faktorite keskel.
Igatahes leppisin Keioga kokku, et kui ta nüüd nädala lõpus uuesti tuleb, siis ma ühel päeval jätan Annabeli küll temaga koju ja lähen ise trippima. Lapseta! Lihtsalt igaks juhuks, et mitte enam iialgi tunda seda halba tunnet, et mu oma laps takistab mul olemast mina ise. Ma ju tegelikult eales ei tahaks enam ilma temata oma elu ette kujutada. :)
ma olen veel kirjutanud
Väike roosa preili roosiaias
Mängusoovitus: Life Is Strange
17 kommentaari
Kati
jaaa ma tean ka seda tunnet, kui tahaks lihtsalt eemale ära aga pole sellist võimalustki. Õnneks sellised pahad päevad mööduvad nähtused..mina lohutan end sellega vähemalt;)
Andra
Ma olen ka mõned hommikud selliste tunnetega kimpus olnud…
emme
Ma arvan,et see tunne on igal noorel emal :) minul õnneks pakub mees ise välja,et mine puhka ja kola mööda poode näiteks ;) ja pärast hoopis parem tuju ja laps armsamatest armsam :D
Katre
Mul lihtsalt see jama, et ei ole erilisi võimalusi last igal ajal kellegagi jätta, kui tahaks. Alati sel hetkel kui üle viskab, pean nädal või kaks ootama, et keegi päästma tuleks.
Silja
Vaheldust on vahepeal vaja küll. Kas siis üksi või mehega koos midagi teha, kui võimalik laps kellelegi natukeseks jätta.
Muideks – ökobeebis on päris head loengud ja nt homme on tulemas just selle depressiooni teemal. Äkki oleks kasulik minna?! http://www.okobeebi.ee/?page_id=486
Kätlin
Sellised tunded lähevad üle, see on lihtsalt üks faas, mis vaja üle elada. Eks sa veel ju harjud ka emarolli ning lapsega.
Britt
Minul hakkavad sellised tunded alles nüüd tekkima. Nunnust ja vaiksest beebist on saanud paras röövel, kes üritab iga sekund leida uusi viise kuidas midagi lammutada või lõhkuda. Muidugi on ta endiselt armas ja kõige kallim, aga samas ka nii kange iseloomuga ( ei tea küll kellelt sai khmkhmkkhhhhhm). Ja ma tahaksin vahel nii väga lihtsalt kuskile minna ja olla ja teha omi asju aga ma ei saa. Ja isegi kui saaks, siis polekski mul siin väga kuskile minna või kellegagi miskit teha. Eks tegelikult see teine pool olegi see, mis minu tuju rohkem rikub ja võimendab.
Katre
Ma tegelikult ei tahagi nii väga käia kuskil. Teinekord igatsengi lihtsalt seda, et vaikuses olla ja omi mõtteid mõelda, omas tempos. Lihtsalt laiselda. Kellestki sõltumatult.
Ja noh, sellele järgneks siis see, et tahaks vahel käia ka kuskil nii, et kui keegi plaani välja käib, siis “tavai” ja minek. Aga alati on nii, et “noo ma ei tea.. plaanime nii kolme nädala pärast, siis Keio kodus.” :D
Ann
Mina ausalt öeldes arvan, et sinul on selline tunne veel selle tõttu, et sul on mees välismaal tööl. Mina sellist tunnet tundnud ei ole, aga ilmselt selle tõttu, et mees tegeleb lapsega sama palju kui mina, ma ei tegele 24h järjest ainult lapsega.
Kas teil seda probleemi kuidagi lahendada ei annaks? Eestisse tööd ei leiaks mees või ise ei taha tema juurde elama minna? Või oled olukorraga rahul? :)
Lihtsalt selline mõte..
Katre
Plaanin Soome minna, aga eks see asjaajamine võtab ka aega. Millalgi suve poole ehk alles. :(
Enely Raja
Ma tean, mida tunned. Ma unistan ühest kodusest vabast päevast. Teistele ehk mõistetamatu, kui ahvatleb tundub üks päev kodus..üksinda. Võin lugeda, telekat vaadata, tukkuda ja vaikust nautida täpselt sellises tempos nagu mulle meeldiks. Pole seda tundnud peaaegu 5 aastat ja nii ahvatlev on. Aasta.paar veel ja siis kindlasti saan sellise päeva. Mul praegu 4-5 päeva nädalas võimalik saada 1-2 tundi vaikust, kui suurem laps lasteaias ja väiksem lõunauinakus. Aga see pole see..see aeg möödub nii kiiresti. Mul on muid kohustusi (kodutööd, palgatöö kodus arvuti taga jms) ja samas pean olema vaikselt, et laps ei ärkaks.
Katre
Eks tulevik on helgem. Kui laps oma söömistega enam minust sõltuv ei ole, siis annan ta küll mõneks päevaks vanavanemate hoolde. Tean, kui väga nemad ka juba sellist aega ootavad, et saaks lapselast hoida. :P
Aga jah, eks sinnamaale on tiba aega ja paratamatult tuleb seda oma aja igatsust peale. Lihtne mõelda, et aasta või kaks lapsele elada ja kohati liigubki aeg uskumatu kiirusega, aga sellise asja külje pealt tundub teinekord, et aeg seisab hoopiski paigal. :)
K. H
Jah, tegelikult on see nii kummaline, kuidas me emadena neid asju nii erineva nurga alt näeme ja tunneme. Mõne teise olukord tundub mõnel hetkel nii kadestamisväärne, et korraks hakkab endast kahju ja enda olukord justkui ärritab pisut. Teisel hetkel aga tunned, et tegelikult ei vahetaks sa seda imelist olendit enam mitte kellegi teise v millegi muu vastu.
Noh nt. ma loen, kuidas Sul ja paljudel paljudel teistel emadel lapsed võivad tunde üksi mängumatil oma ette mängida/pikutada ja ärkamata hommikuni magada, või pikki päevaunesid teha, või seisvas vankris uinuda jne. Ja sel hetkel ma tunnen mõningast kurbust oma hinges, sest minu beebi ei ole mitte midagi sellist. Ta tahab mu pidevat tähelepanu, ta magab päeval kehvasti (jumal tänatud normaalsete ööde eest, kuigi ta ärkab 2-3x), ta ei maga seisvas vankris, mis tõttu mul jäävad palju asjad tegemata ja vähe aega iseenda jaoks… Mingi murdosa sekundist ma mõtlen, et miks mul on nii (sest tõesti, see ju ei sõltu minust, kõik on täpselt nii algusest peale olnud)…?! Olin väga rahulik ja rõõsa rase, aga näe, laps on rüblik :D
Aga siis läheb see tunne mööda, võtan ta endale sülle ja seal ta mulle naeratab ja paneb oma pea hellalt mu rinnale, ning see paha tunne on mu seest läinud. Siis mõtlen, et ju elu tahab mulle ehk midagi õpetada ja ma pean lihtsalt lõdvestuma ja sellest üle olema ju on meil kõigil midagi, mis meid korraks ärritab (kasvõi see nohisemine, mis Sind ärritas)…
Katre
Seepärast ongi ekstra nõme mul nii tühise asja nagu nohisemise pärast ärrituda, kui mõnel teisel on oma lapsega reaalne terror kodus, aga noh.. jah.. midagi leiab alati. Paratamatus on, et elu sõltub kellestki siiski nii palju.
Aga.. eks see laps ka kord kasvab suuremaks. Elame üle, loodetavasti. :)
Zippy
Ma küll ei tea, mida sa tunned, aga see oli ilusalt siiras postitus, aitäh sulle
Gätlin
Tegelikult on tore, et sa sellest kirjutasid. Ma viimastel päevadel lähen iga pisema virina peale hullult närvi. Ma ei vihka oma lapsi, nad on mulle väga kallid aga ma lihtsalt ei suuda samas toas olla kui üks lastest virisema hakkab. Õnneks on mul teine laps ja tänu sellele tean, et see läheb päriselt ka mööda. Muidugi tunnen ma pärast “närvihoogu” end halvasti.
Minu soovitus selle vastu on, et sul oleks mõni tuttav, kellega sul on meeldiv vabalt suhelda ja, et ta helistaks mõne päeva tagant või tuleks külla. Minul käib õde aegajalt siin ja mängib lastega näiteks. Suudan siis maailma jälle helgema pilguga vaadata :) Vahel helistan ka talle kui asi jälle täiesti lootusetu tundub, pillin väheke, kurdan rasket elu :D Kui ta ise vahel vabatahtlikult külla ei tuleks, arvaksin, et tal on tõsine siiber. Aga samas ta on ainus, kes näeb kuidas ma päevast päeva üksi toime üritan tulla ja ta näeb, et kõik päevad ei ole vennad mul. Ja vähim mis ta teha saabki ongi mulle tunnike vabaaega anda või lihtsalt kohal olla ja minuga niisama rääkida.
B
Minu mees töötab Eestis, nädalavahetustel tegeleb enamasti tema lapsega, õhtuti kui tal just trenni ei ole, ka. Aga ma IKKA tunnen vahel samamoodi nagu sina. Et just mitte, et tahaks niiväga nüüd kuhugi peole aga tahaks näiteks, et mul oleks vabadus mingit filmi vaadata ja siis teleka ette magama jääda. Keset päeva. Või et tuleb tahtmine uus pluus osta, okei eks lähen kolan mööda linna tundide viisi seda õiget otsides. Tahaks veini juua lambist suvalisel ajal. Lugeda raamatut. Jne. Lihtsalt olla. Mitte olla kellegi ema või naine, vaid olla ise.
Ma armastan oma last tõesti üle kõige aga vahel ikka igatsen seda kui sain olla täiesti 100% vaba ja muretu ja teha mis tahtsin ja millal tahtsin. Samas ma ka tean, et lastel on kombeks ruttu kasvada ja varsti ongi ta juba nii iseseisev ning ei sõltu enam minust nii palju ja siis ma jälle saangi mingil määral neid asju teha. Seniks siis jätangi teda vahel lihtsalt isa, vanaemade, tädidega koju, et vahel “oma” aega ka saada.