Vudila 2019
igapäev,  Laps

“Sa ei tohiks mind enam armastada”

Vahel ma tunnen, et ma pole päris õige või see niiöelda “emalik” ema, vaid pigem nagu suur õde Annabelile. Ma ei tea, kuidas emad peaksid alati käituma. Kas võib nalja visata ja kergelt sarkastiline olla või peaks koguaeg õpetlik olema? Kas on okei last kõditada, kuigi ta palub lõpetada või mängida talle vahel naljakat kolli või kurja nõida? Ma ei tea.. meil vahepeal sünnib sedasi spontaanselt niisugust pulli kodus igatahes. Samas ma aga arvan, et toredam on kui saab pulli, kui et ma oleks koguaeg max tõsine ja mega emalik, aga noh.. ei tea ka.

Möödunud nädal läks meil niivõrd kenasti ja möödunud nädalavahetus veelgi kenamini, sest Ann oli otsustanud olla imeline kaaslane kõiges. Abivalmis, tegus, asjalik ja mida kõike veel. Ma ei pidanud vist kordagi teda ülemäära tagant utsitama või midagi tegema sundima, vaid ta toimis iseenesest nii, nagu võiks. Näiteks mängis mänguasjadega sel viisil, et kui ühtedega lõpetab, koristab need ära enne kui uute kallale asub. Nõnda püsis tuba pidevalt üllatavalt korras ja ma ütlesin tallegi, et no näed kui hea on sedasi. Endalgi lihtne, kui kogu aeg aeg-ajalt natuke koristada, kui et lõpuks suurt kaost vaadata ja ohkida, kui kaua selle koristamine aega võtab (tavaliselt siiski max 5 minti, aga ohkida meeldib meile kõigile ju :D).

Tahan jõuda selleni, et eilne õhtu oli peaaegu lõpule jõudmas. Mänguasjad said just koristatud ja oli selline “pesueelne” vaba aeg, mil me niisama lahtitõmmatud diivanil lebotasime, kukerpallitasime ja nalja tegime. Ühel hetkel tõmbasin ma Annabeli kaissu ja hoidsin kinni. Mitte tugevasti, aga noh, sedasi et “Nüüd oled sa minu!” ja naersin omast arust naljakalt. Annabel aga leidis, et ma naersin nagu NÕID ja see andis mulle hagu juurde, et veelgi rohkem nõianaeru teha. “Ah et sa soovid, et ma mängiksin sulle siin kurja nõida, jah?” Laps naeris lõbusalt ja mina naersin nagu nõid ja nii me pullisime. Ann üritas nõia haardest naerdes põgeneda, aga ei õnnestunud. Ühtäkki lasin haarde lõdvemaks, ta sai vabaks ja lõi mulle käega vastu pead. Mitte valusalt though, vaid noh.. kerge pats.

Löömist me muidugi ei tolereeri, mitte mingil kujul ega põhjusel, aga ma ei pahanda ka selle peale ülemäära. Pigem tuleb teha selgitustööd. Leian, et lastel tuleb see siiski emotsiooni pealt ja samas antud olukorda vaadates ega ise ka äsaks mingile nõiale, kes mind kinni hoiaks. Siiski aga ütlesin ma “Ai!” et ta mõistaks, et löömine on niisugune tegu, mis teeb teisele inimesele haiget ja selles mõttes ei tohiks seda teha. Olin “kurb.”

Selle peale kohkus ta veidi ära, et jummel mida ta nüüd küll tegi, kallistas mind tugevalt, palus vabandust, langetas pea ja lausus vaikselt pead raputades: “Sa ei tohiks mind enam armastada.” Kui küsisin “Miks?” vastas “Sest ma ju lõin. Ma olen süüdi. Sa ei tohiks mind enam armastada. Sa peaksid lahkuma mu juurest. Ma peaks nüüd igavesti lihata elama.” (See lihata elamise teema on sellest, et ma olen öelnud, et liha peab ka sööma ja kuna ta ei oska ise liha valmistada, siis tal on jube mure, et ilma minuta ei saa seda süüa. :D). Kusjuures, sarnast juttu olen ma tema poolt ka varem kuulnud ja tulebki see esile vist siis, kui ma näiteks natuke pahandan. 

Üsna nukker reaktsioon, millele ma mõistagi alati vastan, et “Muidugi ma TOHIN ja ma teen seda ALATI!” Neis olukordades kinnitan talle, et isegi kui me tülitseme, oleme teineteise peale pahased, keegi teeb midagi halvasti või ma pean natuke häält tõstma, armastan ma teda ikka alati ja seda ei muuda mitte miski. Ei tea, kas ongi lihtsalt selline periood, kus see niiöelda ema-lapse armastuse mõistmine käsil on või millest see tuleb. Sessuhtes, et ta on teadlik, et sõpradel näiteks on õigus valida, kellega sõber olla ja et kui kellegagi halvasti käituda, siis too inimene tõenäoliselt pigem ei taha sõber olla. Sealt siis kahtlus ka minu suhtes?

Samuti pean ma lugu vabandamisest ja seetõttu vabandasin ma ka tema ees, et ma veidikene olen juhtunus ka ise süüdi. Nimelt läksin mina mänguhoos samuti natuke kaugele ja oleksin võinud nõiamängimise varem ära lõpetada. Tahan, et ta mõistaks ka vabandamise mõju ja et tihti on asjadel kaks poolt, mitte süüdi on ainult üks.

Igatahes loodan ma, et ta otsib nõnda “haletsedes” lihtsalt omamoodi kinnitust sellele, et olen alati olemas, ka siis, kui midagi läheb halvasti. Eks meie kõigi vanemad on meie peale elus ju pahased olnud, aga ikka teame, et ükskõik mis jama ka ei juhtuks, saab neile alati loota. Niisugune hämmastav armastuse vorm.

Aga lihtsalt… jumalast sääd on vaadata ja kuulata, kui ta midagi sellist ütleb, aga nii armas on samas kinnitada ka, et I’m always thereeee!


Kuidas teil? Kas on midagi sarnast ette tulnud?

8 kommentaari

  • J

    Minu ema oli alati ema rollis. Koguaeg oli meie vahel lapsevanema ja lapse suhe. St ema teab kõike ja laps teeb ja mõtleb nii, nagu ema ütleb.
    Oi, kuidas ma tundsin vahel puudust sellest emast, kellega koos midagi toredat teha ja kellega lihtsalt mõtteid vahetada, ilma, et ta koguaeg mind õpetaks-parandaks-suunaks jne. Aga ta vist lihtsalt ei oskandki sellest lapsevanema rollist välja tulla.

    Nüüd mul endal kaks pisikest tütart ja ma kavatsen olla palju enamat, kui lihtsalt ema. Tahaksin olla ema, sõber, mängukaaslane, kuulaja, suunaja, innustaja jnejne.. vastavalt vajadusele ja olukorrale. Loodame, et õnnestub :)

    • Katre

      Ma arvan ise, et hea ema oskab rolle vastavalt olukorrale muuta. Vahel tuleb ka olla ema eest, aga vahel peaks oskama olla ka lihtsalt tore seltsiline, sõbranna, usaldusisik vms. Võinoh, see on minu nägemus heast emast, nagu sinulgi. Samas aga ei saa öelda, et emad, kes on alati ema rollis, kehvemad emad oleks. Igaüks on ema omal viisil ja hea ema on lõppkokkuvõttes lihtsalt see, kes alati olemas on. : )

  • Kairit

    Ma vaatasin oma 6 aastasega koos telekat ja seal ema suri ära vms. Siis ta küsis, et miks laps nutab. Ütlesin talle, et ta on kurb, kuna ei näe enam oma ema ju kunagi ja et ta ju oleks ka kurb, kui mina ära sureks. Selle peale vastas preili, et kui issi ja õde ikka olemas on, siis ta poleks nii kurb :D mul oli tol hetkel küll, et what :D aga tegelikult ta ei mõista veel seda surma teemat :)

    • Katre

      Jep. Ann ükskord ka ütles mulle midagi minu surmaga seoses. Mind ehmatas see korraks veits ära ja tegi seest väga nukraks ja läks ikka omajagu aega, et ma aru saaksin, et tema jaoks pole see samatähenduslik, mis minu jaoks. Vaid tema jaoks tuleb see tähendus multikast, mängust, kus kedagi üks hetk pole ja siis järsku jälle ikkagi on. Et ei ole nii selge, et surm on tegelikkuses LÕPLIK teema.

  • Diana

    Ma olen veendunud, et olla selline vanema õe stiilis ema on väga ok, ma ise olen ka selline. Alles ükspäev käisin koos oma tütrega riidepoes ja valisime seal mulle riideid. Näitasin talle pidevalt mingeid asju ja küsisin, et mis arvab, tema aga ütles siis oma arvamuse. Vahest haaras ise mõne hilbu ja tõdes, et see võiks sobida. Lõpuks kassa juures ütles, üks naisterahvas, et meid oli nii tore jälgida, oleksime nagu sõbrannad 😊 Liisa vastas see peale, et emme ongi minu kõige suurem sõbranna 😊
    Ma usun, et selline lollitamine ja pulli tegemine on osa ema-lapse suhtest ja mõlemale vajalik. Siuke rangelt piirides (käsen,keelan,õpetan) emme vast ei suuda lapsega täielikult usaldusliku suhet luua, pigem tekib lapsel vast mingi trots sest emme=reeglid ja käsud vaid.

    Teades sind siis ma ausalt öeldes ei kujutaks sind sellise range ja tõsise emana ette kes lapsega pulli ei tee😆

    • Katre

      Ma arvan ise täpselt sama! Samas selle ema/sõbranna suhtega tuleb ikkagi paika panna mingid reeglid, sest teatud asjades peaks lapsel tekkima ka teatud austus ema suhtes. Päris selline “tee, mis tahad” ei saa ka olla ehk siis natuke peab ikka käskima ja keelama. Siiani on ta selle ära tunnetanud kenasti, aga seda usaldust tahaks jah, et tekiks. Mul oma emaga oli ja see hoidis mind teismelisena nii paljudest jamadest ära, ma arvan. Polnud mingit isu midagi korraldadagi, kui midagi otseselt ei keelatud.

      Rangeolemist ja tõsidust tuleb muidu ette ikka vahest. Kange iseloomuga lapse puhul peab vahel ikka oma sõna ka maksma panema, muidu sõidab pubekana üle. :D

      • Diana

        Muidugi peavad reeglid ka olema 😊
        Aga sellises ema/sõbranna suhtes on mu meelest lihtsam neid reegleid kehtestada ja lapsel neist kinni pidada sest see trots puudub.
        Mul enda emaga oli ka selline usalduslik suhe aga kooliaja oli mul üks sõbranna kel oli just selline range reeglite-käskude-keeldude ema ja see tekitas temas täiega trotsi ning just tema oli see kes tegi neid kõige hullemaid ajsu ja sattus situatsioonidesse mis oleks võinud ikka väga halvasti lõppeda.

        Aga lapsevanemaks olemine on tegelikult kohutavalt keeruline ja aeg ajalt paras katsumus. Keegi neile ju kasutusjuhendit kaasa ei anna sünnitusmajas 😆

        • Katre

          Jaa, täheldasin tol ajal sama. Need, kelle emad keelasid sinna-tänna minna, selle-tollega suhelda, need tegid seda keelust hoolimata. Tegelikult ei saa teismelist väga kuidagi keelata, see on nagu suht fakt. Tuleb leida teisi teid.

          Ja isegi kui antaks kasutusjuhend kaasa, siis.. enamik viskab “uue asja kättesaades” kasutusjuhendi esimesena prügikasti, ilma läbi lugemata. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga