Pooleteise aastane ikka veel ei räägi?
Üle poole aasta tagasi kirjutasin ma postituse teemal, kuidas aastase lapse ema ei peaks veel muretsema, kui tema aastane laps väga rääkida ei taha või hunnikutes erinevaid sõnu ei oska öelda (link). Et kõik on individuaalne ja KÜLL ta hakkab!
Noh, nüüd on mitu-mitu kuud möödas, Annabel oma 7 kuud vanemaks saanud ja ega tema sõnavara pole selle ajaga küll teps mitte muutunud, kui päris aus olla. Isegi sõna “aitäh” on ta üsnagi ära unustanud ja eriti ei kasuta.
Muidu ma nagu ikka ei muretsenud ja kui keegi küsis, et “Kas ta juba mingeid sõnu ka oskab?” vastasin üsna kindlameelselt, et “Ei, aga aega on.” Siis juhtus aga nõnda, et ma sattusin googeldama ja avastasin, et pooleteise aastase lapse sõnavaras peaks olema umbes KOLMKÜMMEND sõna. Ja et kui ei ole, siis ilmselt peaksid sa ühendust võtma kiiremais korras oma perearstiga ja teid tuleks suunata logopeedi juurde ja üleüldse on su laps siis ilmselt mingisuguse keelehäirega.
On ju hirmutav, eksole?
Minu sisetunne aga ütleb ikka, et ei tahaks nüüd sellepärast kuskile arsti juurde tormata või üleliia muretseda. Et äkki ta ikka millalgi hakkab. Lihtsalt natike hiljem siis. Ideaalsel juhul ootan, et ta suvel ikka mõned sõnad mulle potsatab. Ehk ikka ju!?
Päris lollakaks ma oma last nüüd ka ei pea, sessuhtes et vahepeal ta justkui ikka mõistab, mis ma temaga räägin. Kui öelda, et nii lähedalt telekat ei vaata, pöörab ta pilgu maha justkui näidates “aga ega ma ei vaadanudki üldse telekat” ja piilub silmanurgast edasi. Kui ma siis ütlen, et “Annabel, ma ju näen, et sa ikka teleka poole piilud,” tuleb ta telekast paar sammu kaugemale.
Kui ma küsin “Kus pall on?” hakkab ta kohe ruumis ringi vaatama ja üritab palli silmata. Kui ta kuskil palli silmab, jookseb ta kohe palli juurde ja toob selle mulle. Samuti tundub mulle, et ta saab enam vähem aru väljenditest “veereta palli” ja “viska palli.”
Ta teab ka, kes või mis või kus on kass.
Kui ma ütlen, et “emme tahab ühte musi,” ajab ta huuled prunti ja tuleb teeb mulle musi. “Kalli-kalli” puhul tuleb ta mu juurde ja laseb mul end kallistada. Ise ta väga meelsasti kallistada ei armasta. :D
Ta teab, mida tähendab, et tuleb minna “magama.”
Hommikuti kui ma voodis laisklen ja tema juba usinalt toas ringi müttab, palun ma tal endale “emme sokid” ja “püksid” üles otsida. Kui need on kuskil kergelt eristatavas ja nähtavas kohas, siis ta need mulle voodisse ka toimetab.
Et siis, midagi ta nagu justkui ju mõistab sellest keelest, mida mina kõnelen. Seega ma ei taha muretseda ja arvan, et ta LIHTSALT ei taha veel ise rääkima hakata. Ja nõnda ma ei muretse. Aga siis on ikkagi see faking NORM, mis peaks olema ja mis paratamatult paneb mind kui lapsevanemat räigelt põdema ja muretsema, et äkki ma peaksin kiiremas korras kõik psühholoogid ja asjad läbi käima, sest mu lapsel on arengupuue.
No siuke on ja ei ole situatsioon. Et ma ei muretse, aga kardan, et äkki peaks muretsema.
Samas on vist küllaldaselt näiteid ka lastest, kes hakkasidki hiljem rääkima. No nii kuskil kaheselt ja siis lasid nagu lepasereega. Ma arvan ka, et KUI ta kaheselt ikka veel ei taha ühtegi sõna kõneleda, et SIIS nagu võiks muretsema hakata ja ilmselt läheks kellelegi reaalselt kurtma, aga senikaua ma loodan, et ta siin järgmise nelja kuu jooksul siiski suudab seda tegema hakata.
Muidu ta eriti vaikne laps ei ole ja omas keeles puterdab küll usinalt. Laiutab rääkides vahel käsi, teeb ülimalt ilmekaid nägusid ja justkui vahel lausa riidleb minuga. Mõnikord jutustab sosinal ja mõnikord räägib täitsa inimese kombel (ainult et ikka omas keeles).
Nii et võtame aga teema uuesti üles ja andke teada, kuidas teie lapsel selle rääkima hakkamisega läks? Kas kellelgi ilmnes ka mingeid probleeme ja tuli lapsega käia mööda arste seetõttu, et ta hilja rääkima tahtis hakata?
Mina tahaks ikka uskuda, et asi on individuaalne ja iga laps omal ajal. Nagu ikka öeldakse, siis kõik me ju räägime ja oskame rääkida(*) nii et arvatavasti ühel hetkel selle ka laps siiski ära õpib.
49 kommentaari
jk
Minu poiss hakkas rääkima korralikult 3 aastasena. Esimene sõna tuli poole aastaselt. Küll üritati teda erirühma suunata jms jama. Mina aga keeldusin ja vaidlesin, et laps ei kasva raamatu ja normide järgi. Sai temast väga jutukas poiss ja on seda ka siiani, 10 aastasena.
Ei tasuks muretseda, sest hakkavad rääkima niikuinii ja omal ajal. Enne 2.5-3 aastat ma üldse ei muretseks.
Kadi
Mul kohe aasta ja 3 kuune kodus ja esimesed sõnad tulid umbes samal ajal kui esimesed sammud – seal 9-10 kuu kandis. Siis aastaseks saades, kui jalad juba rohkem kandsid kadusid need jälle mingiks hetkeks ära ja siis tulid jälle tagasi. Sõpradel oli sama lugu. Nüüd sai nende tirts kaheseks ja räägib sellised lood kokku, et ei jõua ära kuulata ja see tuli põhimõtteliselt üle öö. Ma ka väga palju kordan lapse jaoks asju ja küsin tema käes küsimusi, et ta ise asju rohkem seostaks ja nii on mitmeid sõnu juurde tulnud talle. Väga aitab ka kui teised rääkivad lapsed seltskonnas on. Näiteks täna hoian ka seda sõprade kahest, kes pool hommikut rääkis oma mõmmist ja siis tuli minu piiga ka oma karuga ja ütles mõmmi esimest korda :)
Aga kui ise veel ei tunne, et muretsema ei peaks, siis tõenäoliselt pole hullu. Aga kui mingi uss ikka hinges närib, siis kõnega on selline lugu, et mida varem sellega seotud probleemidega tegelema hakata, seda paremad on ka tulemused.
K
Pooleteistaastaselt oskas laps loomahääli ja umbes 5 looma nimetada ja emme, issi, tädi, onu, tass, toite nimetada jne. Nüüd kaheselt pursib lauseid, aga soravat juttu veel ei räägi. Samas lasteaiakaaslased küll räägivad paljud ka täitsa nagu täiskasvanud. Samas on tema rühmas ka kahe ja pooleseid, kes midagi veel ei räägi. Ja mu tuttava laps ütles kolmeselt alles esimesi sõnu, käis logopeedil ka mitu korda, aga öeldi, et aega on. Sõnavara arengule aitab väga palju see kaasa, kui lapsega rääkida, isegi kui ta ei vasta midagi. :D Ma rääkisin koguaeg poes näiteks, et “Nüüd võtame õuna ka, siis lähme piima võtma” jne. See arendab sõnavara väga palju. Aga üldsielt mina su asemel ei muretseks. Ilmselt pole tal midagi tarka veel öelda ja küll räägib siis, kui on :D
aiki
Minu tüdruk on 1,8a ja räägib päris lausetega. 4-5 sõna lauses. Ja üldse on tema sõnavara kohati korralikum kui mul oskab juba vastu vaielda ja targutada aga temal on ka 2 suuremat õde ees ja ma usun,et sellel on oma roll. Üldiselt ma usun,et see on ikka individuaalne ja Annabelil pole veel lihtsalt midagi tarka öelda
Katre
Annabel ka pmts 1,8 ehk et 1 aasta ja 8 kuud ja no.. sinu omaga kui öö ja päev siis. :D
Ühel hommikul ta justkui tuli mulle voodisse ja ütles “emme,” ja ma olin juba, et oh wow mis see nüüd oli? Aga noh.. enam pole ta seda öelnud ega mitte üritanudki öelda. :(
aiki
Ära põe üle ja ära vaata liiga palju a’la,et tema laps küll juba teeb seda teist ja kolmandat. Annabel on nagunii eriline omal erilisel moel ja kindlasti on temal asju,mida ta oskab paremini,kui tema eakaaslases mingi aja pärast paneb sellised jutud maha,et sa ei jaksa ära kuulata
Monsa
Käisin just enda pooleteise aastasega arstil ja kui laps oskab öelda 4-10 sõna on kõik väga hästi.
Katre
A mu oma ei oska. Või noh, aru saab küll oma 4-10 sõnast, aga ise pole järele midagi öelnud.
katre
Ma sain küll sama olukorra peale õiendada, et lapsel on kõne häire kui ei oska 30 sõna. Lasteaeda läks u peale kahte aastat, siis hakkas nädalaga järsku lausetega rääkima
K
Nii.. loe näiteks see läbi..:
http://www.teatoimeta.ee/Erivajadusega_lapsest_403.htm
Võid ka juurde uurida õpetajate lehest jms allikatest.
Kohe kindlasti, kui tunned muret kehtib reegel: parem karta, kui kahetseda. Kui on mingi ealine iseärasus (siinkohal on mõiste kõnehäire kasutamine natuke liiga vara) siis kõige parem lapsele on varajane sekkumine. (Varajase sekkumise/märkamise kohta võid ka uurida, kui on mure)
Suure tõenäosusega on sinu lapsega kõik korras. Mure korral pöörduda kindlasti PÄDEVA logopeedi juurde.
PAljud perearstid ja logopeedid on endiselt suhtumisega, et enne kolmandat eluaastat ei ole vaja sellega tegeleda.
Samas tuleb silmas pidada, et kõige kiirem kõne areng leiab aset 1-3 eluaastal.
Laps õpib rääkima temaga rääkides, niiet vatra mõnuga omaette :)
Kõike head!
K
https://perejakodu.ee/vaikelaps-2/areng/1A7DA
Leidsin selle ka, päris hea lugemine.
H.
Mina just käisin oma pooleteise aastasega arsti juures kontrollis. Ütles, et mõnda sõna võiks ikka osata ja mõnda eesti keelele sarnast vahest ütleb ka :D Samas arst ütles, et tegelikult aega on ja muretseda ei tasu. Kõige tähtsam pidi olema emotsionaalne kontakt ala toob asju näidata, vaatab silma jms. Natuke rahustas maha. Kui jutust aru saab, siis ma arvan, et küll need sõnad ka ükskord tulevad.
Aili Alber
Mind hirmutavad juba praegult inimesed, et laps peaks 1,4 aastaselt rohkem rääkima. Oll ei räägi üldse. Isegi mitte ühtegi sõna ei ütle veel täiesti korralikult. Samas ei saa öelda, et ma kuidagi ei üritaks teda selles vallas arendada. Kui keegi mulle midagi ei sokiks, siis ma ilmselt üldse ei muretseks selle pärast, et ta veel midagi ei ütle. Tema saab minu jutust väga hästi aru ja sama moodi saan ka mina tema soovidest aru.
Kas sul mitte ennegi ei ole nii olnud, et kirjutad murest blogisse ja siis varsti olukord paranebki :D Seega ei ole need neiukese jutustamised enam mägede taga.
Katre
Tahaks loota jah, et seegi kord tuleb blogijumal appi ja võtab mured enda kanda. :D
Aga kui aus olla, siis ma ei oska ega suuda ettegi kujutada, et Annabel võiks kord… eesti keeles kõneleda. See tema keel ja lalisemine on nagu nii loomulik ja loogiline minu jaoks ja imelik mõelda, et temast peaks nagu väike inimene juba sirguma. :D
Aili
Kusjuures sama mõte mul :D Ta on veel nii tutu-lutu oma toimetamistes ja korraga peaks ta kõnelema?! :D Mul muidugi hea veel öelda, sest mul noorem laps, aga aega on selle kiire asjaga. Mina Oliveri muus arengus küll mingeid eripärasusi ei märka ja usun, et küll ka see jutt tuleb. Ja katsu sa siis teda vakka hoida. Siis meenutame heldimusega seda vaikust.
Kati
Endal last pole, aga tuttavate laps hakkas rääkima alles kolmeselt (aprillikuu laps ja siis suve lõpus hakkas).
Enne seda lasi endale kõik ära seletada. Ise osutas näpuga asjadele ja sina suur inimene muudkui räägi, mis see või too on. Laps targalt vaatas otsa ja tegi oma häälitsusi (“ohooo”, “õhõh”-seleta veel jnejne). Kuna tegemist tuttavatega, kellega igapäevaselt läbi käisime, siis kõik mõtlesime, et mis pull see on. Ainult ohood ja õhõhid tulevad, vahel eksis sekka ka “tääh” (aitäh siis). Ja jumal.. üle öö hakkas laps rääkima. Hommikul ärkas üles ja no kukkus jutustama ja jäigi jutustama. Küll tema teadis täpselt, et telekast tulevad multikad ja mis kell need hakkavad ja külmikust saab emme kohukest anda jne.
Ühesõnaga ei maksa sul üldse muretseda! Nagu üks eelkõneleja kirjutas, siis laps ei kasva raamatu järgi. Sina tegele oma lapse kõne arendamisega edasi (loe raamatuid ette, lase tal endal “lugeda”, räägi temaga juttu, anna talle ülesandeid) ja ära üldse muretse!
M
Meie laps ütles esimese sõna (aitäh) 10-kuuselt ja see sõna jäi terveks aastaks; millalgi lisandus “emme”, aga muud ei midagi. Pilte vaadates muudkui küsis tähendust: “aitäh?” Siis äkki ca 1a 10 k vanusena hakkas sõnu tulema kui paisu tagant. Iga päev lisandus 2-3 uut sõna. Kaheselt lasteaeda minnes hakkasid kujunema laused, algul 2-sõnalised, 2a 2 k vanuselt juba 4-5 sõnaga.
Anni
Tõesti natuke vähe on, minu laps on ka ikka pigem hilisem rääkija, aga 1,8 aastaselt ikka oskas end väljendada ja mingi 1a10k kui osad lapsed juba põdral maja metsa sees laulsid, ütles minu oma esimese 2 sõnalise lause: emme pats. Nüüd varsti kolmene, aga jutt nii sorav ikka veel pole kui mõnel teisel tema vanusel.
Aga kas sa ikka räägid oma lapsega? Loete raamatuid? Räägite kõik asjad kogu aeg üle? Et näiteks, peseme käed ära või vahetame nüüd pluusi ära või, et emme paneb sulle putru vms. Kui sa kõik igapäevased toimingud teed temaga vaikides, siis pole nagu rääkimist kuskilt õppida ka.
Soovitan googeldada, et kuidas lapse rääkimisele kaasa aidata ja sellega tegelema hakata, sest fakt on, et natukene võiks ikka rohkem rääkida praegu, mitte et muretseda oleks vaja :)
O.
Ei tasu muretseda küll. Mu plika oskas 1,5 aastaselt päris mitut sõna, aga mingi hetk ei tulnud sealt midagi, ainult “ka” ja “emme”. Kuigi enne oli sõnavara juba üle 10 sõna vast. Ragistasin tükk aega ajusid, et millest see küll olla võib ja tuli välja, et tal tuli oma kolm hammast korraga. Ju tal oli ebameeldiv ja häiriv see protsess, seetõttu ka ei rääkinud. Nii kui hambad olid väljas, hakkas sealt põhimõtteliselt üleöö sõnu tulema kui Vändrast saelaudu :D Nüüd on kohe-kohe kolmene ja pläkutab niiiii palju, et lausa aeg-ajalt igatsen neid aegu, kui iga nurga pealt küsimusi ja seletamist ei tulnud. Sest nüüd on kõik vaja teada ja kõik jutustada ja üle korrata. Nii et pole vaja muretseda. Pealegi, ehk pole tal tõesti midagi tarka lihtsalt öelda :D Ja kui minu pliks hakkas nii öelda “tükeldatult” rääkima (ei öelnud tervet sõna, vaid mingi osa sellest – algus või lõpp või mingi oma miks), siis ehk hakkab Annabel hoopis kohe õigesti rääkima, lihtsalt võtab see natukene kauem aega :)
e.
Mul poiss 1aasta ja 9 kuune. Väga palju sõnu ei oska aga edusamme teeb jõudsasti. Kordab vaikselt järgi. Pudikeeles muidugi laseb täiega minna :D
Mina sinu asemel ei muretseks. Muudkui aga vaadake raamatuid ja õpeta. Küll lõpuks tulema hakkab.
Meil oli hammastega samamoodi. Kuskilt polnud näha kui järsku hakkas järjest tulema. Ma ei muretsenud ja ei muretse ka nüüd.
Päikest teile!
Evelin
Mul tuttava laps ei rääkinud pmst kuni 2 aastaseni, ja siis kui rääkima hakkas umbes 2,5 aastasena, siis lasi tõesti LEPASEREEGA, juttu aina tuli ja tuli :) ..
Enda poeg mul 1,4 aastane, ja kindlad sõnad mida koguaeg ütleb on : Seda,Aitäh,Anna,Palun, Näete,Vaata,Kass,Tiss,Emme,Issi ,Auh :) .. ja rohkem nagu polegi kindlaid sõnu :)
K
Tahtsin lihtsalt juhtida tähelepanu sellele, et rääkimine ja kõnest arusaamine on kaks täiesti erinevat asja ja nende tegevuste jaoks on ka ajus eri piirkonnad. Ma ei arva, et sa muretsema peaksid, lapsed on erinevad ja arenevad erinevas tempos, aga sellest, et ta kõnest aru saab, ei tasu kohe järeldada, et ta peaks ka rääkima. Kui tõesti 2-aastaselt veel ei räägi, tasub ehk septsialistide poole pöörduda, aga hetkel veel on aega ju.
Tr
Ps: sul on väga ilus tütar!
Muretseda ei tasu aga natuke võib:) 1,5a ei pea veel eeposeid lugema aga samas peaks neil olema juba peamised väljendid selged- emme, issi, aitäh, anna, kissa jms. Isegi kui sõnad selged pole siis kasvõi oleks erinevate asjade jaoks kindel tähendus, näiteks koer on aua jne.
Kui on kahtluseid siis tasub logopeediga konsulteerida ka sest mida varem tegelema hakata seda lihtsam hiljem on.
ketlin
tasub küll muretseda. kõnelemise puhul ei kehti, et kõik tuleb omal ajal ja mõni laps hakkab 3selt rääkima. kõne mõjutab kõike ja hilisemas elus tekib mahajäämus. varajane märkamine on märksõna, uuri neist selle kohta
GGG
Ära aja segast. Mu hoiulaps ei öelnud sõnakesti kuni kahe aastase sünnipäevani, siis hakkas vaikselt seletama seda ja teist, ühe sõna kaupa. 2a 2k hakkas ennast väljendama ja kui 2a 3k lasteaeda läks, siis muidugi tulid täislaused paari nädalaga ja nüüd kahe ja pooleselt räägib meid kõiki surnuks.
Ja oli täpselt samamoodi ka tema vennaga, kes nüüd on juba 6,5 ja no ei ole mingit mahajäämist arengus. Milleks inimest asjatult muretsema panna?
Katre
No ma ei vaata asjale õnneks väga.. ee.. kurjalt või noh, ega keegi ju midagi halvaga ei ütle ega soovita. Ma ise leian ka, et ega kui mingi hetk see mure mul nii suureks läheb, et tundub, et võiks spetsialistiga rääkida, siis eks ma teen seda. Hetkel ma.. no mingi 1-2 kuud kannatan oodata ja vaadata, kuidas on. Loodan ikka parimat. :)
ketlin
ei ajagi segast. palun räägi kõigepealt spetsialistiga, kes tegeleb varajase märkamisega ja sulle öeldakse sama. muretsema ei peagi ühegi probleemi üle, muretsemine iseenesest ei aita kedagi, aga tegeleda võiks asjaga ikkagi.
Katri-Helena
Minu täditütar oli ka pikalt vait. Sõnaotseses mõttes. Tädi käis isegi arstil, et äkki on tumm. Ainuke hääl, mis tuli oli siis kui nuttis ja väga õrnad iitsatused. Lapsed muidu ju ikka lalisevad. Britta oli aga täiesti kuss. Arstid ütlesid, et kõik on justkui korras.
Siis üks hetk hakkas rääkima. Emme ei olnud “emm” ja issi ei olnud “iss” , koer “aua” jne vaid ikka emme ja issi ja selged sõnad. Hämmastav. Ma arvan, et 3 aastasena rääkis puhtalt, selgeid lauseid. 4-aastasena oskas juba kirjutada enda nime ja lähedaste. 5-aastasena hakkas lugema. Enne jõule oskas kirjutada kirjatähtedes. Praegu oskab juba päris palju inglise keelt. Sügisel alles kooli. Samas oli laps, kes ei rääkinud nii kaua ühtegi sõna…
Kõik asjad on õppinud lasteaias. Vanemad ei istu ja ei õpi absoluutselt kodus temaga. Tal on ka suurem vend, kes oskas samuti kõiki asju enne kooli. Käis samas lasteaias.
Ma arvan, et sinu lapsel pole ka lihtsalt mitte midagi tarka veel öelda. Muretsemiseks pole põhjust!
Kõik tuleb omal ajal. Nüüd Britta vuristab KOGU AEG ja siis ütleb enda vabaduseks, et “Ma võin, sest ma väiksena ei rääkinud üldse, nüüd pean kõik tagant järele ära ütlema”.
kati
Kui nüüd täitsa lugema hakata, siis umbes sinna 10 sõna kanti Hanna (1,5k) rääkimisoskused jäävad….ja ma muretsesin juba natuke selle üle, et äkki peaks rohkem, sest paljud sõnad on sellised,mida kasutatakse vahepeal harva ainult, teised jällegi igapäevased. Samas jah aru saab päris paljudest asjades….
….järjest rohkem aga ma suudan vähem muretseda ja asjadel omasoodu lasta minna. Ei räägi veel,siis ei räägi..pole hullu,küll ühel ilusal päeval hakkab neid sõnu tulema nagu laudu saekaatris:D
Merily
Minu lapsel on kõnehäire. Tegelikult mahajäämus. Jookseme arstide vahet juba aasta aega. Tavaliselt enne 3. eluaastat sellega tegelema ei hakatud, aga meie puhul on veel lisaks jooni, mis viitavad autismile. Miks me aga hakkasime logopeedil käima, oligi see, et ta ei saanud aru. Mitte millestki. Ei täitnud käsklusi, ei näidanud asju, ei otsinud jne. Suhtlemine on tal senimaani pmst null. Täna just käisime jälle psühhiaatril, kes suunas meid taaskord psühholoogile. Ühesõnaga pidev jooksmine, ühe spetsialisti juures teise juurde. Kõigil on ainult kahtlused, midagi kindlat ei öelda. Ilmselt nad ei taha veel kolmesele kindlat diagnoosi panna.
Ja nagu eespool mainiti, siis ongi oluline arusaamine, silmside. Oma keeles jutustamine on ka hea. Hanna meil neid asju ei teinud. Nüüd on hakanud pudikeeles rääkima ja saab lhtsamatest käsklustest aru. Mina veel ei muretseks, sinu jutu järgi on laps ju arukas, lihtsalt ei ütle veel midagi. Kui kaheselt ka veel pole sõnu, siis hakkaks mõtlema kuskile pöördumise poole. Meie puhul sai see logopeedile minek üldse juhuse läbi teoks. Me läksime lastearstile üldse teise murega ja too siis pööras tähelepanu, et kahene ikka peaks juba suhtlema, suunas meid edasi. Nüüdseks on mu laps oma kolme eluaasta jooksul rohkem arste näinud, kui me ona 25 aasta jooksul kahe peale kokku.
Kelli
Nii kahju. Loodan, et su lapsega pole midagi hullu!
Kaia
Endal veel lapsi ei ole, aga minu väike sugulane, kui oli ka umbes sama vana kui Annabel ja veel kahe aastaseltki, ei rääkinud samuti ühtegi sõna. Küll aga sai kõikidest käsklustest aru või kui poes mõnda mänguasja ei saanud, siis tõmbas nägu virile, ning mis kõige naljakam, talle ei meeldinud Selveris käia. Nii kui jõudis poeni hakkas nutma ja jalgadega trampima, vanemad küsisid, et mis koht see on? miks sa ei taha sinna minna? Aga teiste poodidega probleemi polnud. Laps oli väga arukas, sai kõigest aru, aga ta LIHTSALT otsustas mitte rääkida. Nüüd, 3.5a samuti võõraste ees täiesti vait, ainult oma pere keskel ikka räägib. Ma arvan, et Sinu lapsel on sama. Nad lihtsalt ei soovi rääkida. :) Küll see ajapikku ka tuleb, kui süda ikka rahule ei jää, siis võid ju arstil vms käia, aga ma arvan et otsest vajadust pole.
Katre
No Annabel võõraste ees nagu tagasi ei hoia, ei häbene, ega ei võõrista kedagi. Kui keegi külla tuleb, siis jutustab ikka suure hooga, ainult omas keeles. Ühesõnaga ta tundub nagu igas mõttes elav ja energiline ja hakkaja, et kedagi ega midagi ei pelga, aga jah.. et nagu neid sõnu ei ole kuidagi omistanud.
Ma arvan, et ma mingi aeg pean arstiga konsulteerima jah, aga loodan, et.. et ta enne nagu annab kuidagi märku, et ta ikka tahab üritada. :D
:)
Mul on sama vana poeg kui sul ja ta samamoodi ei ole just väga jutukas, ehk siis oskab öelda ühe sõna. Perearst ütles , et võiks mõne sõna ikka rohkem rääkida, aga samuti rõhutas, et kui saab jutust aru ja käsklusi täidab, siis pole vaja veel muretseda. Ja no mind paneb iga päev üllatama, kuidas ta kõigest aru saab ja kõike mäletab. Nii pisikene ja nii nutikas :) Nii, et veel ka ei muretse, küll tuleb see jutt.
Mann
Minu 1a 9k tüdruk räägib küll meeletult palju, seda soodustab kindlasti ka see et õde-vend ees. Räägib juba lühemaid lauseid isegi. Aga ei usu, et sa muretsema peaksid veel, kui ta tõesti kõigest aru saab ning mõistab sind. Vanema lapse sõimerühmas oli üks laps, kes kaheselt ei rääkinud ka praktiliselt üldse ning pool aastat hiljem juba väga jutukas oli.
Siin kohal ma soovitaks sulle juba lapse seisukohalt ära otsustada kuhu sa elama jääd ning ta sügisel lasteaeda panna, sest see soodustab väga palju kõnelist arengut! Nägin seda ka enda lapse pealt.
Katre
No isegi kui hoidu ei pane, siis lihtsalt tuleb teiste titemammadega tihedamalt läbi käia, et laps saaks omaealistega pläkutada. Eks see ka arendab. :D
Mann
Minu arust on lasteaed natukene midagi muud ikkagi, kui teised titemammad. Keskkond on hoopis teine. Aga eks see ole juba sinu otsustada :)
Nimeke
Mul 1a5k tüdruk, sõnu on palju ja iga päev tuleb juurdeosad kordab järgi, aga püsivasse sõnavarasse need ei jää), moodustab 2-3 sõnalisi lauseid. Kuna käime ka palju kohtumas teiste samavanade lastega, siis ütleks, et minu laps on pigem haruldus, ikka väga paljud 1,5a lapsed eriti ei räägi, kes räägib vähe(kuni 10 sõna) ja kes räägib peamiselt oma keeles(+ siis tuletatud sõnad, nt õue on õuu, auto on ato jne). See on just oluline, et lapsel oleksid oma keeles kindlad sõnad, millest kasvõi ainult sina aru saad(nt õuu, ato), mida ta sulle öelda tahab ja et ta kindlasti räägiks oma keeles.
Anu
Oma keel ja tuletatud sõnad loetakse nii väikeste laste puhul ka päris sõnadeks. Nt kui laps ütleb iga auto kohta “taa”, siis see on sõna. :)
T
Selle põhjal, mis sa kirjutasid, mina ei muretseks, nagu mu oma lapsest rääkisid :). Mul on täpselt sama vana poiss (Annabelist 4 päeva vanem) ja ka ei räägi arusaadavas keeles, kuid saab samamoodi käsklustest aru (otsib ja toob hommikuti mulle nt hommikumantli). Kasutab küll erinevat intonatsiooni (kas on hellushetk, nõuab midagi, on pahane jne), aga vahetevahel harva ütleb mõne meile mõistetava sõna. Mu enda ema on eripedagoog/logopeed, ka tema ei näe probleemi. Mu enda noorem vend hakkas rääkima alles pärast 3. eluaastat, ei olnud probleemiks see, et keegi temaga ei tegelenud ( peres oli 4 vanemat õde-venda ees ), ta käis lasteaias ja kodus olid kõik kohad õppimise eesmärgil asjade nimetusi täis kirjutatud, aga mida ei tulnud, olid sõnad. Ju ei olnud midagi tarvis öelda! Nüüd vend lõpetab keskkooli, on klassi paremate lõpetajate seas, on aastaid mälumänguga tegelenud – ehk siis pole mingist otsast eakaaslastest mahajäänud. Vahepeal natuke “uimane” on, aga ju see on tema eripära :)
Samas kui mitterääkimine ikka rahu ei anna, võid ju kellegi pädevamaga sel teemal arutleda, aga ma ei põeks :)*+++++++++
Katre
Aitäh sulle. Eks ma üritan siis ka mitte põdeda. :D
Merilin
minu poeg ei rääkinud veel ka 2-selt mingeid lauseid. vaid mõnda lihtsamat sõna oskas, aga käsklusi täitis ja sai kõigest aru.
2-selt läks ka lasteaeda ja kasvataja ikka mainis, et üldse poisil sõnad tulla ei taha ja räägib vaid oma keeles vastu, ka siis kui piltide pealt loomi näidata jne.
siiski ma ei muretsenud, kuna nägin, et ta kõike mõistis ja rääkisin temaga palju, vaatasime koos raamatuid jne. vanaema on logopeed ka ja tema ei näinud samuti midagi imelikku 2-aastase väheses kõnes – kõik lapsed on erinevd ja arenevad erinevalt. häälikud iseeenesest olid peaaegu kõik olemas.
suurem murrang toimus enne 2,5-aastat, kus ta hakkas väga püüdlikult proovima sõnu järgi öelda ja ise rääkima. küll esialgu natuke vigaselt ja omamoodi. enne veel diagnoositi ka 2 a ja 3-kuuselt adenoid ning tugev kõrvakuulmise langus, mis takistas tal sõnade õigesti kuulmist ja rääkima õppimist.
adenoid lõigati ära ja kõrvakuulmine taastus. pärast 3-kuist pausi lasteaeda tagasi minnes (2 a 8-kuuselt) olid kasvatajad siiralt imestunud ja kiitsid, kui palju laps nüüd korraga arusaadavalt jutustab.
seega 1 a 8-kuuselt ma üldse ei muretseks (ega muretsenud). kui kõigest aru saab ja käsklusi täidab ning näha on, et ka kuulmisega pole probleemi, siis küll need sõnad ja jutuvada peagi tulevad :)
kaaryke
Mul on noorem laps hetkel aasta ja kümne kuune ning olen samas punktis mis sina. Ise ma hetkel veel ei muretse kui laps on kahene või veidi vanem ja midagi muutunud pole siis tahaks lasta logopeedil asja üle kontrollida. Kõige nõmedam asja juures ongi see, et teised käivad pinda oma normidega. Mu tädi on juba ammu rääkinud, et peaksin lapsega spetsialisti juure minema jne. Minu jaoks on veel vara muretseda, sest on lapsi kes lihtsalt hakkavadki veidi hiljem rääkima ja siis enam pidama ei saa.
Vaegkõnest rääkides siis see teema on minu jaoks nii hell kuna vanem tütar on vaegkõneleja (hetkel 8 aastane). Viga tuli kahe aastaselt välja ja sealt maalt hakkasin siis abi otsima ja ma ütlen üht abi saada pole pooltki nii lihtne kui me arvame!
H
minu tädi alustas ligi kolmeselt rääkimist lausega “vanaema, too doktorivorsti!”, kooli ajal luuletas ja osales kirjandusvõistlustel. mu parim sõbranna ütles esimesed sõnad kaheaastaselt, praeguseks on kõrgharidusega igati tubli naisterahvas.
eks ole neid näiteid nii- ja naasuguseid. oma laps on 1a7k ja sõnavara (panin just eelmisel nädalal järjest kirja) 70 sõna ringis. Samas naabrite laps rääkis juba 1a6k täislausetega 4-6 sõna jutti ja laulis pikki laule. Selle kõrval jäävad ikka kõik varju, olgu siis 5 või 50 sõna :D
Virsik
Minu laps on neljakeelne ja selles vanuses tal oli juba 10 sona vahemalt, erinevates keeltes ja ma maletan, et lastearst utles, et kui 1,5 aastasel uhekeelsel lapsel pole vahemalt 5te sona siis peaks muretsema. Samas kui ta sinust aru saab ja oma keeles ikkagi jutustab ma ei muretseks veel. Vaata temaga hasti palju raamatuid ja raagi raagi raagi koguaeg.
PS! Teemast jumala valja minnes ta on sul niiii armas tudruk! Naeb valja nagu Masha multikast Masha ja Karu :)
Katre
Jaa, mulle meenutab ta ka Mashat. Täpselt sama armas. Eriti selle juuksetutiga ja lipsuga on ta nagu sealt osast, kus Masha kooli läks. :D
Ära muretse
Ära muretse, küll ta hakkab rääkima omal ajal. Minu kaks armsat tädipoega hakkasid mõlemad päris hilja rääkima. Üks eelistas liigutustega asju ette näidata (nt kui tahtis juua, siis näitas näpuga suhu jne), teine oli lihtsalt vait. Mõlemad hakkasid rääkima 2+, aga nüüd on tublid koolilapsed juba ja pole neil mingit probleemi. Iga asi omal ajal. Ma arvan, et last sa veel arstidega hirmutama ei peaks.
A
Mul poiss hetkel 1a ja 3k. Sõnadest hetkel on nagu issi, mõmmi, aitäh ja tundub, et ka tsau. Varem tundus, et ütles emme ka aga see kadus ära. Jutust saab aru ja tundub, et kuulmisega ka probleeme pole. Omas keeles vatrab küll palju.
Ema on mul elu aeg olnud lasteaias kasvataja ja rääkisin talle, et poiss teeb kõiki asju vasaku käe ja jalaga-astub vasakuga, trepist üles vasakuga,hoiab lusikat vasakus käes… Selle peale ta ütles, et need lapsed, kes vasakut poolt eelistavad, et nendel tulevad kõne ja muud asjad natuke hiljem. Pidi olema seotud ajupoolkeradega.
Ise olen küll veits mures aga arsti juurde ei kiirusta.
Katre
Annabel ikka eelistab paremat kätt/paremat jalga.
Aga ma märkan iga päev, kuidas ta vähemalt kuulmise järgi õpib uue sõna. Ta küll ei korda järgi, aga kui ma mitu tundi hiljem või lausa järgmisel päeval palun tal midagi endale tuua või millelegi osutada, siis ta on selle asja nimetuse ikkagi selgeks saanud. Seega ma üritan ka ikkagi mitte muretseda.
Tegelikult on ju 4 kuud aega kuni ta 2-aastaseks saab ja ma usun, et ta selle aja sees ikka vast hakkab. Praegu lihtsalt pelgab veel. Võib-olla ootab, kuni on endas täiesti kindel ja paneb laksust õigesti ja ei taha üritada vahepeal. :)
Igatahes kuulmise järgi ta sõnu ja nende tähendust õpib iga päev juurde.
Loodan, et teil läheb ka hästi. Ta sul pool aastat noorem ka ja kui juba midagigi ütleb, siis pole vast küll absoluutselt mõtet muretseda. :)