Nutikaga mängimine alla 2-aastasele? Kohutav nähtus või arendav tegevus?
Ma vist ei jõudnud iialgi selle postituse postitamiseni, aga ma mäletan, et mul istus kunagi mitmeid kuid mustandites postitus laste ja nutitelefonide kohta, kus ma tahtsin teada anda, et mina ei poolda seda, et alles vankrilapsele nutikas kätte pista ja et ma ise tahaks ka oma last nutitelefonist ja arvutist üleüldse võimalikult kaua eemal hoida.
Tolles postituses tahtsin ma ka kindlasti mainida, et minu silmis on KOHUTAVALT LAISAD emad need, kes väikesel lapsel telefoniga mängida lasevad ja kuidas nad ei viitsi oma lapsega tegeleda. Ja nüüd siis teen ise sellise postituse, kus ma tahan teile nimetada mõned telefoniäpid, millega Annabel juba tutvust on teinud.. kui irooniline eksole. :D
Aga samas. Ma olen jõudnud lihtsalt arusaamiseni, et on täielik vahe sellel, KUI PALJU ja mis moel lapsele seda telefoni näppimist lubada. Ma ei tolereeri absoluutselt lapse manipuleerimist telefoni abil ehk siis seda, et telefon antakse lapsele kätte selleks, et ta näiteks nutmise lõpetaks või poes šokolaadi lunimise. Telefon ei ole asi, millega lapsele kombeid õpetada ja mida talle lubada siis, kui ta paha laps on ja jonnakalt käitub.
Ma ei anna Annabelile telefoni ette, et ta seda kivistunult jõllitaks ja laseks mul samal ajal tema hambad rahulikult üle pesta. Ma ei anna talle telefoni kätte, et ta korralikult laua taga paigal istuks ja vaikides sööks. Ma ei anna talle telefoni kätte, kui ta poejärjekorras seistes vankris rabelema ja röökima hakkab, et ta jumala eest vait oleks või mis iganes. Telefon ei ole asi lapse vait panemise jaoks. Ja kui mõni ema kasutab telefoni sellisel moel oma alla 3-aastase jonnihoogude talitsemiseks, siis ma vaatan tõesti natukene viltu. Sorri. :/ Lapse korrale kutsumiseks PEAB lihtsalt leidma muid viise.
Nagu ma ütlesin, kuna ma ise olin ennemalt üsna selle vastane, et telefon lapsele kätte anda ja ega ma ise ka kõige suurem telefonis istuja ei ole, siis ei teadnud ma päris pikalt ühtegi telefoniäppi, mis nii väikesele lapsele sobida võiks (ma ei tea kunagi ägedaid äppe suurtele ka, mis popid on :D). Siis aga nägin ma instagramist, kuidas üks tuttav oli postitanud video sellest, kuidas tema umbes 1-aasta ja 5-kuu vanune laps telefonist professionaalselt puslet kokku pani ja ma vaatasin, et ohoo, see on ju jumala lahe mäng ja lapsele arendav ka.
Tol ajal oli Annabelil ainult ÜKS päris pusle, sest nii väikesele lapsele tuleb anda paksude juppidega või puidust pusleisd ja see ÜKS puidust puslegi, mis ma talle soetasin, maksis poes 10 eurot, seega ma ei ostnud neid suure raha eest kuhjaga kokku. Aga ma nii kohutavalt tahtsin, et ta puslesid armastama hakkaks, sest ma isegi panen puslesid meeleldi kokku. Siiamaani!
Kuigi ma jätkan talle pärispuslede otsimist ka igavesti ja olen vahepeal avastanud, et neid saab ka odavama raha eest, siis tõmbasin ma tookord tolle äpi siiski endale telefoni ja tutvustasin seda ka Annabelile. Ta oli siis umbes pooleteise aastane ja ei osanud kohe üldse telefonis neid puslejuppe liigutada ja oli üleüldse suures hämmingus, et ma NÄITASIN talle telefoni sellisel moel. Alati ju varem keelasin ja ütlesin, et pole lastele. Aga talle paistis see puslepanemine meeldivat ja ma õpetasin talle rõõmuga, kuidas näpuga neid jupikesi siia ja sinna paigutada.
Praeguseks on asi seal maal, et juppide liigutamisega ja telefonis puslede kokkupanemisega saab ta väga osavalt hakkama ja aeg-ajalt üritan ma telefonis olevaid äppe kohandada tema oskustega ja arenguga. Alustasime alltoodud äppidest nr1-ga, kus tuleb lehmakujuga jupp lehmakujulisse auku pista, sest tavalisi puslejuppe ei osanud ta hästi sobitada ja nüüdseks oleme seal maal, et ta õpib juba ka õigeid pusletükke omavahel kuju järgi sobitama ja saab ka nende “esialgu keerulisemana tundunud” pusledega tasapisi hakkama.
Tänu telefonipuslede kokkupanemisele näen ma suurt arengut ka pärispuslede puhul. Ka neid paneb ta palju kiiremini kokku ja sobitab tükke usinalt ja järjekindlalt. Mul on kaks 9-jupilist puidust loomapuslet, mida ta ei osanud päris pikalt kokku panna, aga mille kokkupanemise süsteemi ta vaikselt mõistab ja arvatavasti varsti ka kokku saab. Hetkel harjutab telefonis 6-jupilise kokkupanemist.
NB! Pean oluliseks mainida ka seda kui palju või kui tihti Annabel reaalselt telefonis neid puslemänge mängida saab, et keegi ei oletaks oma suva järgi midagi. Ma ei lase tal sugugi mitte iga päev TUNDIDE VIISI telefoni näppida. Üleüldse ei saa ta telefonipuslesid iga päev panna.
Kui ma nüüd meenutan, et ta viimati mängis telefoniga pühapäeval, siis võin julgelt öelda, et heal juhul KAKS KORDA nädalas lasen ma tal telefoniga mängida ja iga kord, kui ta mängib, siis umbes 20-30 minutit (Samsung Galaxy S5el on selline üliäge asi nagu lasterežiim, mille kasutamiseks tuleb taimer käima panna ja kui aeg täis tiksub, läheb programm kinni, nii et ajakaotust ei teki). Istun tal kõrval ja jutustan piltide ja puslepanemise protsessi kohta kaasa, seega ei tee ta seda sugugi mitte üksi teises toas ja selle jaoks, et ise vaikust saada.
Ma leian, et seda ei ole üldse palju ja sellisel moel on see telefoninäppimine tõesti ehk lapsele pigem arendav ja mitte negatiivne tegevus. :)
Rääkige julgelt kaasa, kuidas suhtute väikelaste ja nutitelefonide kooslusesse. Kas täielik NO-NO või väikeses koguses pigem kasuliik? Kui vanalt teie laps esimest korda telefonis mängida sai? Kui tihti tal seda teha lasete? Kas olete lapsele telefoni andnud ainult selle jaoks, et ta nutmise lõpetaks? :)
1) Animal Puzzle For Toddlers LT (link) – Saab panna puslet nii, et tuleb õige kujuga tükk sobitada sama kujuga kohta ja on ka variant, kus peab ühe looma või pildi panema kokku erinevatest erikujuga juppidest. Demo versioonis on saadaval ainult ca 5 puslet.
2) Animals Puzzle For Kids (link) – Igasugused loomad, mis tuleb erineva kujuga juppidest kokku panna. Kui loom käes, ütleb telefon looma nime ja teeb sellele loomale iseloomulikku häält. Saab seadete alt valida ka soome keelsena. Puslede ja loomade valik on tasuta versioonis hästi suur ja see on ka vist üks Annabeli lemmikuid just seetõttu, et nii palju loomi on. :)
3) Kids Animals Jigsaw Puzzles (link) – Saab panna pilte kokku tavapäraste suurtele mõeldud puslejuppidena (ehk siis kus tuleb juppe ka sobitada). Saab valida 4/6/9/12/24 jne juppide kogust vastavalt lapse oskustele. Annabel saab hetkel 6-jupilistega kenasti hakkama ja varsti katsetame ka 9-jupilist.
4) Toddler Kids Puzzle – Animals (link) – Sarnane nr. 2 äpiga ehk siis saab loomi erikujuga juppidest kokku panna ja nad teevad ka häält.
5) Princess Puzzles for Toddlers (link) – See vist olemasolevatest minu arust kõige igavam, sest valik on väike, aga saab sobitada kujusid õigesse kohta. Ehk siis printsessikroon tuleb panna printsessikroonikujulisse auku jne.
6) Animal Puzzle Kids + Toddlers (link) – Saaba panna loomapilte kokku puslejuppidest ja loomi niisama erineva kujuga juppidest.
7) Kids Puzzle Fun (link) – Saab valida mitme jupilist puslet tahad ja siis panna puslejuppidest pilt kokku. Sarnane nr. 4 äpile.
8) Animal Puzzle for Toddlers (link) – Sarnane nr. 1 äpile. Saab sobitada kujundeid õigesse kohta ja panna erikujuga juppidest loomi/pilte kokku.
22 kommentaari
Katri-Helena
Ma ei tea kuidas nende mängudega on aga muidu ühes “Hommik Anuga” saates rääkis üks naisterahvas, kes on sellel teemal uurimistöö teinud, et need nutiseadmed ei ole arendavad. Seal oli tehtud näide kassidega, kes oskasid samamoodi mingeid asju käpaga lahendada nagu lapsed. Need appid on nii ülesehitatud et laps ei pea palju vaeva nägema, kui lõpuks ikkagi midagi õiget toimub. Lastele olevat see segadusse ajav. Sest ekraanil liiguvad asjad kiirelt ja toimub palju. Päris elus ei ole aga kõik nii värviline ja kiire. Seetõttu ongi lapsed ärevamad ja ei suuda rahulikult keskenduda. Sageli ütlevadki lapsed siis et “õues mängida on igav” vms, sest ekraanil toimub rohkem asju.
Muidugi see jutt kehtib pigem neile, kes päevas rohkem ekraani taga istuvad kui sinu laps (nädalas kaks korda).
Katre
Noh, maailmas pole ükski asi päris 100% üheselt väidetav, seega ka paljud uurimustööd võivad anda segaseid tulemusi. Just sayin. :D See nutiajastu ajab väga paljusid inimesi endiselt veel tagajalgadele ja tekitab nagunii alati tõsist diskussiooni. Eriti laste puhul. Ma arvan, et 5-10 aasta pärast on tulemused täiesti teised.
Samas. Mind näiteks ärritab isegi see, et algkool on nii arvutipõhiseks muudetud. Ükskõik kas laps oskab nutitelefoniga hakkama saada, on saanud seal mängida või et kas ta 7-aastaselt on arvutiga sinasõber. Ma ei arva, et need asjad võiksid saada lapsele igapäevaseks või päeva põhitegevuste saatjateks.
Samas võib-olla just see, et ma maast madalast annan seda pigem harva ja seletan talle kenasti, et see ei ole mänguasi, aitab tal ka hiljem sellest asjast mitte sõltuvusse jääda? Sest on ikkagi kasvatuses kinni. Eks näis. Võib ju juhtuda ka nii pidi. :D
Aga su jutt on huvitav ja kui sa viitsid, siis sa võid seda saadet linkida (kui seda saab kuskilt järele vaadata. ) :) Vaataksin meeleldi.
Katri-Helena
https://arhiiv.err.ee/vaata/hommik-anuga-20
Kärt
Tahtsin just sama lingi anda, soovitan ka vaadata. Mõistlik jutt!
Katre
Vaatasin ära. Väga põnev. Aitäh! :)
Kui ma kommentaaride põhjal natuke juba hakkasin tundma, et olen sajandi halvim ema, siis tegelikult asjatunda jutu järgi isegi ei ole hullu midagi. Kõik olenebki, kui palju ja mismoodi ja peamine on, et see telefonis mängimine ei moodustaks lapse peamist maailmavaadet.
See 2x nädalas natukene koos seda näppida meie puhul ei tee arvatavasti mitte mingisugust kahju. :)
K
Ma tõsiselt loodan, et sa teed peaegu nalja.
Nutitelefon ei ole kindlasti ühe alla 5-aastase lapse mänguasi, mitte mingil moel. S
Kas sa tead kuidas see silmadele mõjub?
Jah, sa võid ju väita, et sinu arust ei istu ta seal palju ja koguaeg, kuid kaks korda nädalas pool tundi teeb pikema aja peale juba kokku päris palju, veel enam, et ta sul multikaid ka telekast vaatab. Me räägime siinkohal ikkagi peaaegu 2-aastasest lapsest siiski. Puslede kokkupanek arendab käelist tegevust, kuid kohe kindlasti ei tee seda sõrmega nutiekraanil tükki liigutades.
Mina arvan, et sa kaevad endale ise sellega auku. Ega laps rumal pole ja mida aeg edasi, seda rohkem ta seda telefoni nõudma hakkab. Ja kuna telefonis on tohutult äppe igale vanusele, siis ei imesta ma, et sa ka annad, arvates et see arendab last. Tulemusi näed ilmselt aastate pärast alles.
Siinkohal võib muidugi keegi mulle ütlema tulla, et kasvatagu ma oma last siis “vati sees”, aga ei, see pole see teema.
Shamio
Nutitelefonide üks suur miinus (ka nn arendavate appide puhul) on tõesti see, et käelist tegevust peaaegu ei ole. Kui vaadata, siis tegelikult nutitelefoni kasutades tehakse kahte liigutust – vajutus ja sõrmega tõmbamine. Reaalses elus puslede kokkupanek arendab kordades rohkem käelist poolt. Ja ka osaliselt seetõttu on lasteaias ja algklassides väga palju rebimist, plastiliiniga mässamist jms peenmotoorikat nõudvat tegevust. Kopi peist õppematerjalidest: “„Peenmotoorika arendab lapse väikeseid lihaserühmi: käelaba- ja sõrmelihaseid. Sõrmede ja randme liigutused muutuvad vabamaks. Käsi muutub painduvamaks, liikuvamaks, tugevamaks ja osavamaks. Areneb koordinatsioon silmade ja käeliigutuste vahel, silmade kontroll käte üle. Liikumine ei arenda last ainult kehaliselt, peenmotoorika on oluline lapse taju, tähelepanu, mälu, mõtlemise ja kõne ja hilisema lugemisoskuse arengus. ”
Muidugi ei ütle ma et nutitelefoni võimalikult kaugel hoida, aga igasuguste appidega (ka need, mis arendavad), tasub olla pigem ettevaatlik ja vähem kui rohkem. Kirjanduse järgi on 20-30min päevas algklassilapsele sobilik arvutis oleku aeg. Ma usun, et seda võib laiendada ka nutitelefoni rakendustele.
Britt
Mina nii väikeste puhul nagu Annu ja Leenu, veel pigem ei suhtu. St. teadlikult telefoni mingeid äppe tõmmanud pole igapäevaeluks. Leian samamoodi, et päris pusled on ikkagi arendavamad :) Küll ütlen ära, et enne lennusõitu tõmbasin tahvelarvutisse mingi rääkiva karu ja printsessi, et kui ükski abinõu enam ei aita, oleks hädaväljapääs olemas. Mõned korrad on ta neid näinud ka, aga üldjoontes siiski mitte ja katsun talle teisi lõbustusi ja tegevusi leida.
Mina lasen tal mõnikord lihtsalt väljalülitatud telefoniga mängida, et helistab kellelegi. Laseb tähendab siis seda, et ma ei anna seda talle ise kätte, vaid kui ta peaks selle kuskilt kätte saama, siis automaatselt kurjalt käest ei kaku. Küll aga väljalülitatud, nagu mainisin.
Samas arvan ikkagi, et pisi-pisikeses koguses ilmselt need äpid kurja ei tee, aga pole ikkagi kindel kas neis ka konkreetne kasutegur on.. :) Aega igasuguste äppidega tegeleda on ju tegelikult maa ja ilm.
Näpuga sellegipoolest kellegi suunas ei näita ja halvustavalt ei suhtu. Kui just tõesti lapsehoidjana neid seadeid ei kasutata :)
Eveliis
Ma ei usu, et need äppid nüüd teab, mis arendavad on ja veel pool aastat tagasi olin kindlal veendumusel, et minu laps ei saa mobiiltelefoni kätte enne kui…ma ei tea, kui ta abiellub:D Lennureiside jaoks tõmbasin siiski igaks juhuks mõned multikad vms alla, võib-olla tegin ma sellega endale karuteene, sest Ida hakkas aina rohkem telefoni nõudma – “multit” ja “kutsat” jne jne. Ma ei taha, et ta telefonis ega arvutis ega telekas liiga palju aega veedaks, sest ma usun, et arendavaid asju on ikka kordi rohkem kui nutiseadme äpp, kuid… Ida on VÄGA aktiivne laps ning olude sunnil on ta viimased 4 kuud 98% ajast 24/7 minuga koos olnud. On hetki, kus ma vajan, et ta natukene omaette oleks ja mänguasju pole käepärast/kaasas ja ka lennureisid. Nii sai talle tõmmatud mõned puzzled, mida ta hea meelega mõnda aega kokku paneb. Ma ei ütle, et see on ideaalne ja õige, kuid kahjuks ei ela mina ideaalses maailmas ning nii ta läks. See loomulikult ei tähenda, et ta KOGU AEG midagi omaette telefonis pusletaks ja kuigi ma olen arvamusel, et ega see suurt arenda, siis usun ma, et ega see nüüd päris kahjulik ning täielik ni-no ka pole:)
Ivi
Tegelikult öeldakse et pusled pole arendavad kui siis ainult 1x kui nad kokku saad.Edasi on juba mälu järgi panek. Hulga arendavam on kui joonistad lapsele palli ja lõikad pildi algul 2 tükiks siis 3 jne. Algul peab muidugi olema terve pall ka kust pealt laps saab vaadata.Või sinna peale panna.See on hoopis raskem lapsele ,ei riku silmi ja ei maksa ka vanematele palju.HIljem kui laps suurem saab raskemaid pilte kasutada,mõnest kataloogist mõne pildi juppideks lõigata jne.
k.
Seda, et telefonis puslede kokkupanek aitab on täielik jura.
Kui sa andsid selle pusle lapsele pool aastat tagasi, siis on loomulikult ei osanud sellega midagi teha. Nii väiksed arenevad poole aastaga to-hu-tult ja see, et ta nüüd sellega hakkama saab on loomulik. Nutiseadmetega ei ole siin kindlasti absoluutselt mitte mingit seost, see on jaburus. Saavutad sellega vaid selle, et poole aasta pärast ripub laps sul ainult jala küljes ja nõuab telefoni.
Andsin ka oma lapsele pusled kaheaastaselt kätte ja pusle oli tal selge kahe päevaga. Sealt hakkas maania pihta. Tänaseks (aasta hiljem) on lapsel 5 puslet ja 2 pusleraamatut (5 puslet sees), kõik perfektselt selged, jooksvalt ostan uusi juurde. Pusled ostetud muide kõik raamatu- ja toidupoodidest 3-5 euriga.
On ka minu laps vaadanud arvutist multikaid ja mänginud telefonis Talking Tom mängu, aga ühel päeval lõi mõistus koju ja nüüdseks on nutikatevaba paar kuud. Multikaid vaatab telekast hommikuti 10-15 minutit ja õhtuti Lastetuba ETV2-lt (seda ka mitte igapäevaselt vaid siis, kui meelde tuleb). Laps on palju rahulikum.
S
Mul tuleb arvatavasti väga pikk kommentaar ja tegemist on pelgalt minu arvamuse ja kripeldama jäänud isiklike tähelepanekutega.
Alustuseks soovitan lugeda seda artiklit: http://perejalaps.delfi.ee/lasteaialaps/kas-koolikatsed-on-mottetud-ja-lapsi-ei-peakski-enne-kooli-lugema-sundima?id=72355189
Mina vaatasin ka seda hommik Anuga saadet. On natuke kohatu võrrelda koera ja last. Mõlemad püüavad veel samamoodi kärbseid, sipelgaid ja ei adu kus peaks asjal käima. Siit tulenevalt:
Palun näidake mulle kahe aastast koera, kes oskab arvutis puzzlesid kokku panna.
Mina lugesin väiksena teki all taskulambiga raamatuid. Kas ma olen nüüd raamatusõltlane või on mu silmad paremini hoitud, et lugesin raamatuid? Idee-poolest saan aru küll, mida mõeldakse selle all, et ekraan on kahjulik. Aga kas ka mõistlikus koguses?
Minu arvates me elame 21. sajandil ja pisut tobe on karjuda, et arvuti on ikka niiiiii halb ja nutitelefonid on saadanast. Ma tean isiklikult inimesi, kes elavad ilma telekata, aga arvuti on neil kõigil olemas.
Kui lapsele on ostetud tonnide viisi raamatuid, puzzlesid, muid mänguasju, aga lapsevanem ei näita mida nendega teha, siis on ju samamoodi kasutegur neil asjadel suur ja ümmargune NULL.
Seletage, mis on halba kui laps kinnistab oma teadmisi arvutimängudes? Kui tal jookseb ees liikuv loom, kes teeb häält. Või peab värve panema paaridesse. Isegi tähtede-numbrite õppimine mängude teel. LAÜSEVANEMA JÄRELVALVEL
Üleüldse mulle tundub, et inimestele tundub, et on “nutilastel” ainult äärmused, et kas mitte üldse (See on aktsepteeritud) või siis kogu aeg. (Lapsevanem laisk) Tegelikkuses võib arvuti täita ka mingi suvalise auto/nuku rolli.
Ma vaatan oma lapse pealt, kes on arvutiga koos kasvanud, et tema jaoks ongi see üks mänguasi. Mängib oma jäneste, linnukeste, rongidega ära, natuke vaatab arvutit ja siis hakkab jälle reaalsete mänguasjadega mängima. Ma tõesti ei taju, et see oleks midagi nii kohutavat.
Samas ma ei lase tal ka üksinda seal eriti istuda, vaid koos mängime. Samamoodi istun ma temaga põrandal ja mängin teiste asjadega, loeme raamatuid ja õpime õues puid ja loomi-linde. Mine võta nüüd kinni, kas ta õppis selle tuvi raamatust, mänguasjast, arvutist või õuest- kõik need tegevused ju kinnistavad väikese lapse teadmisi. Samamoodi on värvide ja teiste asjadega. Vaadates mõningaid peresid,siis see ei anna tulemust, et mine mängi….. (Samamoodi on koristamisega, alguses tuleb lapsega koos hakata koristama, mitte nõuda:mine korista)
Vastuseks sinu küsimusele:soovitan Lego Duplo mänge. Tsirkus ja metsamäng on lihtsamad. Minu arvates on neid endal ka tore mängida. Kui sinna juurde seletada, mis loomad seal on ja mis tegevus toimub on asjast ikka kasu ka.
Teised toredad mängud on Fisher Pricel. Need võivad küll Annule liiga lihtsad olla, aga saab õppida kujundeid, värve ja loomi. Kuna mängud on inglise keelsed, siis tuleb lihtsalt kõrval olla ja öelda, et see on elevant, tal on pikk lont. :)
Minu arvates ei peaks me tõesti ennast sajandi halvimate emadena tundma, kuigi ühiskond millegi pärast nii arvab. :D
Ja neile, kes räägivad, et oiiiii küll paari aasta pärast on näha tulemust. Teie vanemate ajal ei olnud ka paljusid asju, mis praegusel ajahetkel on asendamatud. Samamoodi oli teine aeg vanavanematel….Ja tõdemus on aastasadu sama: “Küll see tänapäeva noorus on ikka hukas!”
Katre
Väga meeldiv pikk kommentaar minu tänase päeva lõppu. :)
Ma arvan ka, et reaalsed mängud on ikka paremad ja et vara on nutilaste kohta mingeid suuremaid ettekujutusi luua. Ei tea ju täpselt ikkagi, kuidas need meie lapsed 10 aasta pärast välja kujunevad ja kas targem on see, kes sai nutika kätte 1 aastaselt, 2 aastaselt või 7 aastaselt. Elame-näeme.
Üks hirm aga on mul selle tulevikuga seoses siiski. Ma siiiiiralt tahaks loota, et vanemad lubavad neid nutikaid ja arvuteid tõesti mõistlikus koguses. Isegi kui laps nõudma hakkab. Las nõuab, ega selle peale andma ju ei pea. :)
Õuemängud nagu mädamuna ja uka-uka võiksid ikka alles jääda ja lapsed rõõmuga väljas käia, mitte virtuaalmaailma reaalmaailmast ägedamaks pidama. :)
S
Ps. Ma siiralt vabandan kõigi ees, kes loevad mu kirjavigu täis teksti. Uuesti üle lugedes hoian kahe käega peast kinni.
Katrele vastan, et ka õues mängimiseks või üleüldse õues olemiseks on tarvis ennekõike vanemlikku eeskuju.
kogemus
meie lapsed said arvuti pisiku külge umbes 7-aastaselt..hetkel vanim 15..nad on täielikus sõltuvuses. Neid õue saada on suhteliselt võimatu, nett tuleb ära peita, aga ka siis töötavad palju mängud. Nad on vihased, kui ei saa oma nutikaid kasutada jne..hoolimata sellest, et vanemad tegelevad nendega jne. Ühesõnaga, tuleb see aeg, kui nad ei kuula sind ja istuvad vaid teleka/arvuti ees või nutiseadmes,olenemata, kuidas varasemalt kasvatanud neid oled :/
Katre
Ma ei oska öelda, millest oleneb, et MIKS kujuneb mõnel lapsel arvutist sõltuvus ja teisel mitte. Ehk lihtsalt mõnel suurem kalduvus või soodumus selleks kuidagi ja see isiksuses kinni ja sellisel juhul tuleks seda lihtsalt vähem anda ja rohkem õue utsitada. Kuu aega vähem arvutit ja tulemus PEAKS ju näha olema?
Ühesõnaga, ehe näide MINU enda peal. Ma sain oma esimese arvuti samuti 7-aastaselt. Sellega koos ka esimesed arvutimängud. Olen SIIANI arvutimängudest huvitatud ja mängin aeg-ajalt, aga… ma ei ole IIAL olnud sõltuvuses ja lapsepõlves veetsin ma ikkagi piisavalt valdavalt aega ka õues teiste lastega mängides. Kõik oli nagu balansis ja tasakaalus ja on siiani. Arvuti ei võta ikka reaalse elu üle võimust ja seda peaks ka lastele, kes kipuvad sellest sõltuvusse jääma, meenutama. :)
Kaur
S-ilt väga mõistlik kirjutis!
Küll need lapsed teil arenevad, nii käeliselt kui muudmoodi, ärge põdega. Ei pea iga mänguasi, tegevus ega hetk olema teadlikult “arendav”. Ja kui S soovitab vanemlikku eeskuju, siis mina soovitan teiste laste eeskuju, töötab veel paremini. Naabrite, sõprade, omaenda pere (vanemad) lapsed on kõige paremad õpetajad.
Ni et ka nutividinad ja muu on parajates annustes täiesti okei. Mul kaheaastane mängis näiteks Minecrafti. Raudselt on arendav! Ning samuti väga sõltuvust tekitav.
Ann
Aga mida teha kui üheaastast huvitab vaid üks Youtube video, kus erinevad loomad laulavad, tantsivad jne? Tegemist on aktiivse ja uudishimuliku poisiga, keda mänguasjad jätavad suhteliselt ükskõikseks. Natukene käib neid vaatamas ja katsumas, aga midagi suurt nendega ei tee. Küll aga oskab ta väga hästi seda videot nõuda, näitab näpuga arvuti poole ja kui tema soovi ei täideta, siis hakkab hädaldama. Olen temaga puidust puslet kokku pannud, legodest erinevaid asju ehitanud, torne ladunud, joonistanud jne jne, aga nende tegevuste juures on ta vaid 2-3 minutit. Samas seda videot võib ta vaadata algusest lõpuni (54 minutit). Millest see tuleb? Juba kahetsen, et talle kunagi seda videot üldse näitasin.
Katre
Ma ütleks, et siis tuleb julmalt see video näitamine ära lõpetada, kui last miski peale selle ei huvita. Ca 3 päeva läheb mööda ilma video nägemiseta, ta unustab selle olemasolu üldsegi ära ja ehk hakkab muule ka keskenduma. Nii väike laps unustab kiirelt.
Olen Annabeli peal ka paar korda rakendanud. Kui ta ise jalutab minu juurde, telekapult näpus, ja nõuab et ma teleka käima paneks, siis ma näiteks nimelt ei pane ja saan aru, et ta on seda liiga palju näinud kui ise nõudma hakkab. Paar päeva ei näita talle tema soovi peale telekat ja lõpetab nõudmise ka ära. :)
Elis
Ma loodan siiralt, et see ei tekita sõltuvust ja Sa suudad hoida oma järjekindlust juhul kui tüdruk kasvab ja avastab et see maa on tegelt palju laiem kui vaid see üks äpp. Hetkel koolis on küll nii, et lapsed on igal vabal hetkel ninapidi telefonides ja tunni ajal tuleb neid ka vägisi ära kangutada (igas vanuses lastel), ja neil isegi puudub loovus, et mida muud teha, või et mis mäng see mädamuna või uka üldse on. Samas on see jälle selline teema kus erinevad seisukohad on sisuliselt õiged.. Ühest küljest tõesti see telefonide kasutamine ei arenda peenmotoorikat ja mõjub halvasti simadele (üheplaaniline pilt, mitte ruumiline), ja rühile (pea vajub ettepoole, kaelal on lisapinged jne) ning neil kaob ära iseenda algatusvõime ja loovus midagi ette igavuse korral. Pigem ikka asuksid hea meelega arvuti taha mängumaailmasse. Ja kui nad on mingis mängus minile levelile jõudnud, siis tekibki juba hasart veed edasi ja edasi proovida. Koolis näen kuidas õpilased ei saa telefoni käest panna, sest kui nad just nüüd lõpetavad, siis nad kaotavad jne.. ja see on selline kivistunud kramplik olek.
Teisest küljest oleks vaja ka neid arendada 21. sajandile omaselt kasutama arvutit ja sealseid võimalusi. Ja mille üle mina olen siiani koolis jällegi imestanud, on see, et kuigi nad on nii kõvad mängumehed ja oskavad isegi mingil tasemel häkkida ja mida kõike veel, siis nad ei oska vormistada viiskata e-kirja, nad ei tea, mis on kirjas manus. Nad ei oska kasutada Wordi või Powerpointi jne, nad ei oska hinnata netis saadava info usaldusväärsust ja kvaliteeti.
Selles pole midagi halba, kui nad oskavad kasutada nutiseadmeid ja programme, et enda elu ja toiminguid kuidagi paremaks või lihtsamaks muuta, aga et meelelahutus tuleneb otseselt ainult arvutist – see on võib-olla siin see kitsaskoht. Tore on kui me saame netipoodidest endale tellida toitu või ravimeid või riideid koju ja tore on, kui on mingid äpid, mis aitavad lugeda samme või tuletavad meelde mida iganes.. siis me ei peaks neid vajama selleks, et enda aega sisustada, sest väljaspool seda virtuaalsust justkui polekski elu või on see tuim ja igav.
:)
Mina pole oma kaheaastasele nutimaailma tutvustand. Muidugi olen näidanud enda tehtud pilte telefonist, arvutist vaatab aeg-ajalt ühte kindlat multikat, aga igasugused appid olen siiani välistanud. Ütlen ausalt, ma ise ei kasuta ka eriti oma telefoni muuks peale helistamise :D Kuid põhjus, miks ma oma last neist seadmetest eemal hoian, on lihtne- sõltuvus on pisikestel nii lihtne tulema. Ma näen tuttavate laste pealt, kui närvi nad lähevad, kui vanemad keelavad arvuti kasutamist. Nii kaua, kui võimalik, üritan lapsele sisestada, et mängida on tore ja arvuti on suurte inimeste töövahendid :) Ma tean, et varsti saan aru, kui naiivne ma olen olnud :P
Tomas
Ma soovitan neid mõistatusi lastele :)
https://play.google.com/store/apps/details?id=com.kids.jigsaw.puzzles