Mis minuga juhtunud on?
Naljakas, just sekund enne blogilehe lahti võtmist hüppas mulle facebookis ette Eveliisi uus blogipostitus pealkirjaga “Mis juhtus?” Ma küll kogu postitust korralikult läbi ei jõudnud lugeda, aga silmasin, et Eveliis rääkis seal sellest, kuidas talle kunagi üldse talv ei meeldinud ja nüüd siis on talv täitsa tore.
Ma võin sellega vist samastuda ja ehk olen isegi kunagi blogis maininud ka, et mul on sama asi olnud. Ma muidugi ei mäleta, kas mulle päris lapsena meeldis talv või mitte (aga loogiline oleks, et küllap ikka meeldis), aga no terve teadliku pubekaea ja nõnda edasi pole talv kohe üldse istunud. Ilmselt on asi muidugi riietes, nagu öeldakse. Ega mul mingeid lumeshullamise riideid ei ole olnud ka ja ei ole näinud neid ka mõtet osta. Mantliga on külm, mütsi ei taha kanda, kindad ununevad ka teinekord maha ja nii edasi. Aga eks ma nagunii rohkem selline sooja-inimene.
Samas on tõsi, et lapsega kõik see võib täiesti pahupidi pöörduda. Annabel on näiteks lumest nii pöördes ja vaimustuses, et teda on absoluutselt võimatu lumise ilmaga tagasi tuppa saada, kui teda kord juba välja on lastud. Ja näha sellist lapse rõõmu lumes hullamise üle, tekib mingi aeg see sunniviisiline talvel-õues-viibimine, et laps saaks oma isu ilmast täis nautida. Ja mul on teinekord asjadega nii, et kui ma mõnd sunniviisilist asja natuke aega pahura näoga teen, siis ühel hetkel avastan hoopis, et tegelikult polegi ju hullu ja tegelikult on täitsa tore. Nii et võib öelda, et talv on küll külm, aga kui piiga tunneb sellest rõõmu, olen mina ka talve suhtes kohe rõõmsameelsem. :)
Aga mitte talvest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Deem it, Eveliis!
Ma tahtsin hoopis rääkida alkoholist ja muust säärasest. Ma olen viimasel ajal väga palju mõelnud, et mis minuga juhtunud on, sest ma ei tunne ennast kohati ära. Või siis ei saa ma lihtsalt aru, kuhu kogu nooruslik jaks kadunud on. Ma ausalt arvan, et mu vaimne vanus on mingi 75 aastat. :D
Ühesõnaga, kui veel suvel elasin ma oma tavapärast elu, mis tähendas seda, et kell 21-22 laps magama ja ise tsillisin kuskil kella 1-2-3-ni rõõmsalt üleval ja nautisin seda oma aega (kas siis mängisin, vaatasin sarju vms), siis alates septembri tulekuga ei ole ma sellist asja pea ükski õhtu jaksanud. See tähendab, et ma ei jaksa lihtsalt üleval olla! Ma ei viitsi midagi teha. MA EI VIITSI ÜLEVAL OLLA! Ma tahan magada!
Ja nõnda on terve minu sügis möödunud selliselt, et ma panen lapse kell 21 magama, tulen siis teise tuppa seda “õhtust rahu ja vaikust” nautima ja avastan 15-minuti pärast, et ahh, tegelikult tahaks hoopis magada ja lähen aga rõõmsalt kell 22:00 magama. Ma ükskord olin isegi nii väsinud, et ma juba 20:40 tahtsin voodisse minna, seega kupatasin Annabeli ka voodisse ja nõnda me juba kella üheksast õhtul (muideks, oli LAUPÄEVA ÕHTU!) norskasime. :D
Nagu mida helli!?
Sama ahastus on mul alkoholiga. Ma tunnen, et ma võiksin vabalt karsklaseks hakata, kuigi ega ma ei hakka, sest ma ikka nagu vahel tahaks mekkida. Aga asi on selles, et ma ei taha alkoholi juua mitte sellepärast, et see oleks tore või lahe või maitsev või meeldiv või mis iganes, vaid lihtsalt tunnen, et vahel nagu VÕIKS juua sellepärast, et teised ka joovad. Ehk siis selline survestatud joomine VÕIKS vahel olla, aga kui tõele au anda, siis ma olen alkoholijoomist lihtsalt nii räigelt jälestama hakanud.
Ma ei saa selle asja poindist lihtsalt enam aru ja ma ei suuda endale mitte kuidagi moodi lahti seletada, mis asi on alkoholijoomine ja mida see mulle andma peaks. Kunagi-kunagi oli tore juua, tänu sellele heas ülemeelikus ja lõbusas tujus olla ja linna peale töllerdama minna. Küll alles oli jaksu tantsu vihtuda, uute inimestega suhelda, ühest pubist teise joosta ja nii edasi. Küll alles oli jaksu, ma ütlen!
Aga kuhu see jaks kadunud on? Ma olen viimase aasta jooksul mõnel korral ikka nädalavahetuse miljöös kesklinna sattunud ja ma ei saa asjale pihta. Mis mõte on täis olla ja mis mõte on seal linnas kooserdada. Mida ma sealt leidma peaks? Mis see mulle andma peaks?
Ühesõnaga ma olen jõudnud oma elus kohta, kus ma leian, et alkohol ei anna mulle mitte kui midagi, mida mul vaja oleks. Mul ei ole vaja svipsis olla. Mul ei ole vaja olla ülemeelik ja lõbus. Samuti ei ole mul vaja alkoholist tingitud avatud olemist või julgust inimestega suhtlemiseks. Võib-olla olen ma kõvasti aastate jooksul arenenud, aga ma olen avastanud, et üldiselt olen ma täpselt see sama inimene ka kaine peaga, kes ma oleksin ilmselt purjus peaga – suhtlemiselt. Ma ei pelga olla nilbe või otsekohene ka kaine peaga ja julgen minna võõra inimesega suhtlema, kui peaksin vajadust tundma. Purjus peaga ilmselt oleksid mu silmad lihtsalt natukene rohkem loojas ja kõnnak natukene rohkem lohakas. Ja kas see on asi, mida tahta? Tahaks ju ikka graatsiline ja võimalikult naiselik naine välja näida, mitte mingi… lohakas möllumutt.
Aga muidugi, ega alkoholi juues ei pea ju linna peale minema, eksole. Võib ka kodus lihtsalt sõpradega natukene juua või siis vahel sõbrannadega veinitada ja ka selle koha pealt ma tunnen, et see on nii vastumeelne. Jah, ma teen seda vahest, kui teised teevad või keegi soovib või keegi peale käib, aga ma ei tee seda sellepärast, et mulle meeldiks. Mulle ei meeldi mitte üks asi selle juures. :D
Esiteks ei näe ma pointi juua AINULT 1 või 2 pokaali, sest kui see alkohol mulle pähe ei jõua hakata, SIIS MIS MÕTE ON ÜLDSE JUUA!? Et siis ma mõtlen, et kui juba juua, siis võiks hoopis rummikoksid teha ja end täis nagu tinavile tõmmata. KUI JUBA ÜLDSE ALKOHOLI JUUA, niigi harva, kui seda teha saab. Sellega aga kaasneb see sama probleem, millest ma just rääkisin, et ma ei näe purjus olemisel üleüldse pointi, seega ei suuda ma end ka täis nagu tinavile juua. Seega jah, ma olen kaotanud alkoholijoomise poindi.
Ja see on mu jaoks ahastav, sest ma kuna kõik ümberringi ikka nii meelsalt alkoholi mekivad – sünnipäevadel, õhtustel istumistel jne (ikka normaalsuse piirides), siis see tundub, et peaks olema selline meeldiv ja lõõgastav tegevus, aga ma tunnen, et see on hoopis kuidagi stressirohke.
Kui ma võtan selle pokaali veini, pean ma ju arvestama sellega, et ma ei saa jupp aega autoga sõita. Sellejaoks, et kellegi juures 1 või 2 pokaali veini juua, ei ole mul mõtet minna taksoga. Et kui nii vähe juua, siis võiks minna autoga ja lihtsalt kaine olla. Ja noh.. muidugi ei taha ma iial kogeda enam sellist hommikut, mil ma ärkan ja tunnen end alkoholist tingituna väsinuna. Nii hea on ärgata puhanuna ja teada sajaprotsendiliselt, et mu kehas ei ole mitte üht promilli alkoholi. Pea ei huuga ja mida kõike.
Pealegi, alkoholijoomine toimub miskipärast alati kuidagi nii hilistel õhtutundidel, et noh.. nagu ma juba postituse alguses mainisin, siis juba seepärast ei viitsi. Ma tahan kell 22 magama ära minna, mitte hakata alkoholi jooma.
AIDAKE! Mis minuga toimub ja kas mu noorus ongi nüüd hukas? Kas ma enam kunagi ei tunne kaua ülevalolemisest või veinijoomisest rõõmu? HELP!


12 kommentaari
Kätlin
Katre, sa pole üldse ainus! Mul on täpselt sama teema väsimusega ja ka umbes septembrist. Mul küll last pole, kuid käin täiskohaga tööl ning lisaks nädalavahetuseti ülikoolis. Aga tõesti, ma jõuan koju, teen süüa ja siis võiks ju nt koolitööd ära teha aga ma lihtsalt ei jõua, sest hiljemalt 22 murrab uni mu maha. Tahaks panna selle kuidagi sügisväsimuse arvele, kuid kas see saab nii kaua kesta?
Igatahes, ole tubli ja kaunis ikka edasi :)
Liis
Said täiskasvanuks :)
Liis
Mul on tåpselt sama jama… Olin just mini puhkusel eestis ja seal lihtsalt pidin olema kauem uleval, et max vøtta sellest køigest. Aga eile øhtul panin neiu voodisse kell7 ja ise vajusin voodisse kell21.oo :D alkoholiga sama teema. Søbranna kåib iga nv peol ja muudkui kutsub mind ka, aga ma lihtsalt ei jaksa ei viitsi. Hakka lapsele hoidjat otsima, vaata kuidas linnast koju saad ja hommikul ajab uks preili kell7 juba ules… milleks… lihtsam olla kodus ja tøesti soovi korral see uks siider juua filmi kørvale ja asi ants…
E
Nii tore on seda lugeda. Ma arvasin, et mina olen vanaks jäänud, ja mul ei ole lastki. No lihtsalt naudin rahulikku ja tervislikku elu:) või kui joon siis mingi pool klaasi õlut ja saabki isu täis…
tavaline
See on vitamiini puudus. D-vitamiini ikkagi vaja. Puudus tekitab väsimust.
Katre
Ilmselt oleks viisakas mingi kuur teha jah.. :o
Kaia
Minul oli mitmeid aastaid täpselt samamoodi. Eriti talvel tuli juba õhtul hiljemalt kell 9 uni peale, ühtki filmi lõpuni vaadata ei jaksanud, väljaminek tundus alati pigem kohustus ja alkohol ka mõttetu asi, mis ainult veel rohkem väsitas. Arvasin alati, et töökoht tekitab nii palju stressi ja väsimust. Nüüd kuskil kuu tagasi lasin teha põhjalikud terviseanalüüsid (Synlabis) ja selgus, et mu D-vitamiini tase on katastroofiliselt madal (kui normaalne tase on minimaalselt 75 ühikut, siis minul oli 16,7). Ostsin kohe kõige kangema D-vitamiini, mis apteegis oli. Praeguseks olen võtnud seda kuu aega ja ma tõesti märkan vahet. Ma suudan olla vabalt isegi pärast tööpäeva kella 2ni öösel üleval, eile käisin just väljas ja kui kella 3 paiku tahtsid teised juba hakata koju minema, mõtlesin omaette, et ok, kuigi ma võiksin veel kuskile edasi minna. Sellest räägitakse palju, et talvel peaks kindlasti D-vitamiini juurde võtma, aga ma olen selle jutu alati kõrvust mööda lasknud (toitun suht tervislikult ja arvasin alati, et sellest piisab, et kõik vajalik kätte saada), aga tuleb välja, et meie kliimas ilma ei saa. Nii et jah, soovitan kindlasti D-vitamiini! Mul oleks nagu teine noorus kätte jõudnud, tahan jälle väljas käia ja öösiti kaua üleval olla :D
Kadi
Kui ma samasugust juttu oma sõbrannale rääkisin, vastas ta, et ma olen suureks kasvanud! :D
Katre
Et siis selline ongi olla “suur”? Iseenesest kõlab maharahustavalt, aga samas oleks selliselt mõelda liiga üleolev nende suhtes, kes vanemad, vägagi mõistusega ja ikka meelsasti alkoholi joovad. Et kas siis nemad pole suureks kasvanud? Küllap ju ikka on, lihtsalt märjukesemaitse on teine. :D
Ja siis ma jõuan jälle selleni, et ma olen mingi ebard, eriti arvestades eesti alkoholilembelist ühiskonda, kus alkohol kuulub ju iga pidulaua ja tähistamise juurde siiski. Et kuidas siis mina nii vastumeelne olen. Ei ole isegi mõnda halba kogemust, mis sellele teele suunaks, vaid lihtsalt kohe üldse ei isuta ega maitse. :D
Eneli
Mul on täpselt samad seisud, kuigi last ei ole :)
Lihtsalt ei jaksa üleval olla ning 22 jään arvuti/teleka ees tukkuma. Samuti ei taha alkoholi, sest mulle ei meeldi teadmine, et ma ei kontrolli täielikult enda käitumist või ütlust ning kainelt olen kohati veelgi avatum ja suhtlemisaltim, kui joogisena, seega milleks üldse enda organismi koormata. Õnneks aga on enamus ümberringi sellega juba harjunud ja lisa selgitusi andma ei pea. :)
Liis
Mina ka tarbin alkoholi harva, viimati suvel klaas shampust heade sõprade pulmas.
Minule on vastumeelne tarbida alkoholi viibides lastega koos, nii enda kui võõraste omadega.
Viimane kogemus oli tuttava soolaleival, minul endal last kaasas polnud, kud perenaise 1,5 aastane jooksis ringi ja ka mõnel külalisel olid lapsed kaasas. Ja KÕIK teised jõid veini. Minu jaoks oli lapse morsi klaasi ja ema veini pokaali kõrvuti laual näha nii kurb.
Minu jaoks on väga kurb asjaolu, et Eestis on koos joomine nagu mingi tähtis traditsioon, nagu ilma ei saaks lõbus olla.
Sõbrad ikka imestavad, kui kuulevad, et mu mees ei joogi õhtuti kodus õlut, et kuidas ta siis küll lõõgastub ?.
Aga, kui tahad muuta maailma, siis tuleb alustada iseendast, ehk siis mina ei joo ja ei joo ka mees laste nähes.
Katre
Selle laste ees joomisega on nii ja naa. Ma ei ütleks, et see ilus on, aga ma ei ütleks, et see ka midagi valet oleks. Siiski-siiski olen ma täiskasvanud ja tahtmise korral ei ole mul ju keelatud õhtul üks Somersby ära juua krõpsusöömise kõrvale vms. Olles aga üksikema, ei avanegi mul väga võimalust midagi lapseta teha. Ühesõnaga ma ei arva, et aeg-ajalt alkoholi tarbimine lapse juuresolekul oleks halb asi. Küll aga muutuks see mulle vastumeelseks, kui selline pilt peaks mu lapsele IGA PÄEV avanema.
Teisest küljest vaadatuna on see tõesti see, et me ise ju niimoodi maast madalast juurutamegi seda sisse. Et näed, vanaemal on sünnipäev ja selleks puhuks täiskasvanud emmed ja issid ja onud ja tädid joovad “suurte jooki.” Ja nii kasvab see laps ka juba alateadlikult nii üles, et tähtpäevadel ei saagi ilma alkoholita. Aga seda terve eesti rahvast välja juurida on pea võimatu.
Võin ju oma last kasvatada alkoholivabas keskkonnas ka tähtpäevadel, aga kui ta üks hetk sõbrad saab ja need sellest räägivad, tunneks ta ilmselt siiski huvi ja katsetaks järele ja varem või hiljem puutuks sellega kokku ja võib vabalt ka siis sõprade mõjutusel aru saada, et vanemad on teda terve elu “ketis” hoidnud ja mingid kuivikud ehk et “kõikide sõprade vanemad joovad sünnipäevadel veidike ja see on jumala norm tegevus” ja mis sa siis ikka ära teed. :)