Mis minuga juhtunud on?

Naljakas, just sekund enne blogilehe lahti võtmist hüppas mulle facebookis ette Eveliisi uus blogipostitus pealkirjaga “Mis juhtus?” Ma küll kogu postitust korralikult läbi ei jõudnud lugeda, aga silmasin, et Eveliis rääkis seal sellest, kuidas talle kunagi üldse talv ei meeldinud ja nüüd siis on talv täitsa tore.

Ma võin sellega vist samastuda ja ehk olen isegi kunagi blogis maininud ka, et mul on sama asi olnud. Ma muidugi ei mäleta, kas mulle päris lapsena meeldis talv või mitte (aga loogiline oleks, et küllap ikka meeldis), aga no terve teadliku pubekaea ja nõnda edasi pole talv kohe üldse istunud. Ilmselt on asi muidugi riietes, nagu öeldakse. Ega mul mingeid lumeshullamise riideid ei ole olnud ka ja ei ole näinud neid ka mõtet osta. Mantliga on külm, mütsi ei taha kanda, kindad ununevad ka teinekord maha ja nii edasi. Aga eks ma nagunii rohkem selline sooja-inimene.

Samas on tõsi, et lapsega kõik see võib täiesti pahupidi pöörduda. Annabel on näiteks lumest nii pöördes ja vaimustuses, et teda on absoluutselt võimatu lumise ilmaga tagasi tuppa saada, kui teda kord juba välja on lastud. Ja näha sellist lapse rõõmu lumes hullamise üle, tekib mingi aeg see sunniviisiline talvel-õues-viibimine, et laps saaks oma isu ilmast täis nautida. Ja mul on teinekord asjadega nii, et kui ma mõnd sunniviisilist asja natuke aega pahura näoga teen, siis ühel hetkel avastan hoopis, et tegelikult polegi ju hullu ja tegelikult on täitsa tore. Nii et võib öelda, et talv on küll külm, aga kui piiga tunneb sellest rõõmu, olen mina ka talve suhtes kohe rõõmsameelsem. :)

Aga mitte talvest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Deem it, Eveliis!

Ma tahtsin hoopis rääkida alkoholist ja muust säärasest. Ma olen viimasel ajal väga palju mõelnud, et mis minuga juhtunud on, sest ma ei tunne ennast kohati ära. Või siis ei saa ma lihtsalt aru, kuhu kogu nooruslik jaks kadunud on. Ma ausalt arvan, et mu vaimne vanus on mingi 75 aastat. :D

Ühesõnaga, kui veel suvel elasin ma oma tavapärast elu, mis tähendas seda, et kell 21-22 laps magama ja ise tsillisin kuskil kella 1-2-3-ni rõõmsalt üleval ja nautisin seda oma aega (kas siis mängisin, vaatasin sarju vms), siis alates septembri tulekuga ei ole ma sellist asja pea ükski õhtu jaksanud. See tähendab, et ma ei jaksa lihtsalt üleval olla! Ma ei viitsi midagi teha. MA EI VIITSI ÜLEVAL OLLA! Ma tahan magada!

Ja nõnda on terve minu sügis möödunud selliselt, et ma panen lapse kell 21 magama, tulen siis teise tuppa seda “õhtust rahu ja vaikust” nautima ja avastan 15-minuti pärast, et ahh, tegelikult tahaks hoopis magada ja lähen aga rõõmsalt kell 22:00 magama. Ma ükskord olin isegi nii väsinud, et ma juba 20:40 tahtsin voodisse minna, seega kupatasin Annabeli ka voodisse ja nõnda me juba kella üheksast õhtul (muideks, oli LAUPÄEVA ÕHTU!) norskasime. :D

Nagu mida helli!?

Sama ahastus on mul alkoholiga. Ma tunnen, et ma võiksin vabalt karsklaseks hakata, kuigi ega ma ei hakka, sest ma ikka nagu vahel tahaks mekkida. Aga asi on selles, et ma ei taha alkoholi juua mitte sellepärast, et see oleks tore või lahe või maitsev või meeldiv või mis iganes, vaid lihtsalt tunnen, et vahel nagu VÕIKS juua sellepärast, et teised ka joovad. Ehk siis selline survestatud joomine VÕIKS vahel olla, aga kui tõele au anda, siis ma olen alkoholijoomist lihtsalt nii räigelt jälestama hakanud.

Ma ei saa selle asja poindist lihtsalt enam aru ja ma ei suuda endale mitte kuidagi moodi lahti seletada, mis asi on alkoholijoomine ja mida see mulle andma peaks. Kunagi-kunagi oli tore juua, tänu sellele heas ülemeelikus ja lõbusas tujus olla ja linna peale töllerdama minna. Küll alles oli jaksu tantsu vihtuda, uute inimestega suhelda, ühest pubist teise joosta ja nii edasi. Küll alles oli jaksu, ma ütlen!

Aga kuhu see jaks kadunud on? Ma olen viimase aasta jooksul mõnel korral ikka nädalavahetuse miljöös kesklinna sattunud ja ma ei saa asjale pihta. Mis mõte on täis olla ja mis mõte on seal linnas kooserdada. Mida ma sealt leidma peaks? Mis see mulle andma peaks?

Ühesõnaga ma olen jõudnud oma elus kohta, kus ma leian, et alkohol ei anna mulle mitte kui midagi, mida mul vaja oleks. Mul ei ole vaja svipsis olla. Mul ei ole vaja olla ülemeelik ja lõbus. Samuti ei ole mul vaja alkoholist tingitud avatud olemist või julgust inimestega suhtlemiseks. Võib-olla olen ma kõvasti aastate jooksul arenenud, aga ma olen avastanud, et üldiselt olen ma täpselt see sama inimene ka kaine peaga, kes ma oleksin ilmselt purjus peaga – suhtlemiselt. Ma ei pelga olla nilbe või otsekohene ka kaine peaga ja julgen minna võõra inimesega suhtlema, kui peaksin vajadust tundma. Purjus peaga ilmselt oleksid mu silmad lihtsalt natukene rohkem loojas ja kõnnak natukene rohkem lohakas. Ja kas see on asi, mida tahta? Tahaks ju ikka graatsiline ja võimalikult naiselik naine välja näida, mitte mingi… lohakas möllumutt.

Aga muidugi, ega alkoholi juues ei pea ju linna peale minema, eksole. Võib ka kodus lihtsalt sõpradega natukene juua või siis vahel sõbrannadega veinitada ja ka selle koha pealt ma tunnen, et see on nii vastumeelne. Jah, ma teen seda vahest, kui teised teevad või keegi soovib või keegi peale käib, aga ma ei tee seda sellepärast, et mulle meeldiks. Mulle ei meeldi mitte üks asi selle juures. :D

Esiteks ei näe ma pointi juua AINULT 1 või 2 pokaali, sest kui see alkohol mulle pähe ei jõua hakata, SIIS MIS MÕTE ON ÜLDSE JUUA!? Et siis ma mõtlen, et kui juba juua, siis võiks hoopis rummikoksid teha ja end täis nagu tinavile tõmmata. KUI JUBA ÜLDSE ALKOHOLI JUUA, niigi harva, kui seda teha saab. Sellega aga kaasneb see sama probleem, millest ma just rääkisin, et ma ei näe purjus olemisel üleüldse pointi, seega ei suuda ma end ka täis nagu tinavile juua. Seega jah, ma olen kaotanud alkoholijoomise poindi.

Ja see on mu jaoks ahastav, sest ma kuna kõik ümberringi ikka nii meelsalt alkoholi mekivad – sünnipäevadel, õhtustel istumistel jne (ikka normaalsuse piirides), siis see tundub, et peaks olema selline meeldiv ja lõõgastav tegevus, aga ma tunnen, et see on hoopis kuidagi stressirohke.

Kui ma võtan selle pokaali veini, pean ma ju arvestama sellega, et ma ei saa jupp aega autoga sõita. Sellejaoks, et kellegi juures 1 või 2 pokaali veini juua, ei ole mul mõtet minna taksoga. Et kui nii vähe juua, siis võiks minna autoga ja lihtsalt kaine olla. Ja noh.. muidugi ei taha ma iial kogeda enam sellist hommikut, mil ma ärkan ja tunnen end alkoholist tingituna väsinuna. Nii hea on ärgata puhanuna ja teada sajaprotsendiliselt, et mu kehas ei ole mitte üht promilli alkoholi. Pea ei huuga ja mida kõike.

Pealegi, alkoholijoomine toimub miskipärast alati kuidagi nii hilistel õhtutundidel, et noh.. nagu ma juba postituse alguses mainisin, siis juba seepärast ei viitsi. Ma tahan kell 22 magama ära minna, mitte hakata alkoholi jooma.

AIDAKE! Mis minuga toimub ja kas mu noorus ongi nüüd hukas? Kas ma enam kunagi ei tunne kaua ülevalolemisest või veinijoomisest rõõmu? HELP!