igapäev

Minu arvamus õpetajaametist

Nädalavahetusel oli ETV eetris Õpetajate Gala ülekanne, mida ma küll ei vaadanud, aga millega olen põgusalt kursis olnud, sest me nomineerisime ka Annabeli lasteaiarühma õpetaja kevadel sinna. Kahjuks võitu ei tulnud, aga finalistide sekka vähemalt pääses. Minu arust on ta igatahes nii lahe õpetaja, et ma ei kujuta ette, mis moel need võitjad paremad saavad olla. :D See selleks.

Mulle on viimasel ajal õpetajate teema kuidagi eriti kõrvu ja silma jäänud. Esiteks muidugi sellepärast, et just oli too üritus. Teiseks sellepärast, et päris mitu uudisteartiklit on õpetajate teemal avaldunud. Kolmandaks seepärast, et ma jälgin instagramis täiega lahedat kontot nagu @opiopetajaks, kus lahedad õpetajad jagavad oma tööpäevi. Soovitan jälgida, kui on huvi näha, kuidas õpetajate töö käib. Neljandaks sellepärast, et mul on päris palju tuttavaid, kes on enda jaoks õpetajaameti leidnud. Reaalselt, nagu täiesti lambist oleks pooled tuttavad üleöö õpetajaks hakanud. :D WTF!

Mind teeb kurvaks, et on olemas nii palju lapsevanemaid, kes õpetajaametit hinnata ei oska. Näiteks just eile silmasin internetis kommentaare õpetajate kohta, kus öeldi “Amet nagu iga teinegi.” ja “Õpetajad on meelakkujad, kellel lühike tööpäev, pikad puhkused ja tasuta ekskursioonid.” Tekib küsimus, et kui tegu on nii lihtsa tööga, siis miks kõik selliselt kommenteerijad pole ise õpetajaks hakanud? Hea ju niisama mett lakkuda, vahepeal mõni kontrolltöö parandada ja varakult koju minna.

Mina näiteks ei näe õpetajaametit lihtsa tööna tänu esiteks, khm, LOOGILISELE MÕTLEMISELE ja tänu sellele, et tuttavatest õpetajad kinnitavad minu loogilise mõtlemise tulemusi. Kui enamike töö kestab kellast-kellani ja töölt lahkudes saab jalad lauale visata, siis see, et õpetaja tunnid kestavad 9-15 ei tähenda, et tema tööpäev on 6-tunnine.

Pange nüüd oma loogika ka tööle. Kui õpetajal on päeva jooksul tunnid kuue erineva klassiga, kus on erinevas vanuses lapsed. Kas reaalselt arvavad inimesed, et ta lihtsalt improviseerib klassi ees tunnis läbiviidavaid tegevusi? Kaugeltki mitte. Kõik see tunnimaterjal tuleb ikka kodus eelnevalt valmis töötada, läbi mõelda. Paika panna arengukavad, tundide sisud. IGALE KLASSILE! Ja nii IGA SEMESTER (või ma ei tea, kuidas tavakoolis neid perioode nimetatakse). Samuti ekskursioonide planeerimine, lapsevanematega suhtlemine, laste suunamine ja nõustamine.. mida kõike veel. Ühtegi neist asjadest ei saa teha õppetundide ajal, seega kõik see peab toimuma tunniväliselt. See võtab ikka meeletu aja.

Jääb mulje nagu arvaks lapsevanemad, et õpetajatele annab õppealajuhataja tööpäeva hommikul õppematerjalid ette: “Nii, täna võta 7. klassi matemaatika tunnis selle õpiku 36. lehekülg läbi. Homme teed neile kontrolltöö.” Õpetajatöö pole nagu meie igapäevatöö, kus ülemus annab tööülesanded jooksvalt ette, õppesõidud korraldab klassiga ära reklaamijuht ja probleemide korral saab pöörduda personalijuhi poole. Kõige selle pakkumiseks peab üks hea õpetaja ikka ise valmis olema.

Õpetajatöö nõuab lisaks kõigele ka väga suures mahus ka vaimset vastupidavust. Nii kurb, kui see ka ei ole, peavad tihti just õpetajad silmitsi seisma depressiivsete koolilastega nõnda, et vanemad ei pruugi isegi teadlikud olla, et nende lapsel on peas näiteks suitsiidsed mõtted. Jah, õpetaja saab sellise lapse suunata koolipsühholoogi poole, kuid paratamatult peab ta ka ise selle lapse probleemidesse süvenema ja nii tema kui ka kogu klassi edasist käitumist vastavalt sellele reguleerima. See ei ole kerge ja võib väga raske koorma õlgadele panna.

Ja veel, lastevanemate suhtlus õpetajatega. Mina vaatan õpetajatele alt üles ja tunnistan, et kuidagi on sisemine tung õpetajat automaatselt teietada. Ma eelistan õpetajatega rääkida silmast silma, kui mul on küsimusi millegi kohta. Selles suhtes on lasteaia puhul väga tore see, et laps antakse õpetajale nö üle ja saab ka paar sõna rääkida. Koolis aga hakkab laps ise käima ja suhtlus lapsevanema ja õpetaja vahel muutub mõnevõrra raskemini saavutatavaks. Jääme lootma sellele, et probleemide korral räägib laps pärast koolipäeva meile ise nendest. Tõde on aga, et tihti mitte. Palju me ise vanematele koolipäevadest rääkisime?

Ühtlasi oli minu kooliajal nii, et minu vanemad väga õpetajatega suhtlema ei pidanudki. Selle jaoks, et õpetajaga suhelda, pidi minema kooli kohale või helistama. Keegi ei viitsinud. Tänapäeval on aga õpetaja ja lapsevanema suhtlus kolinud suurel määral facebooki. Mitte õpetajate enda algatusel. Eks ikka enamikul on facebooki konto olemas ja ka õpetaja on inimene, kellel on õigust seda kontot omada. Paraku on aga lapsevanemad netisuhtluse võimalusega muutunud matslikuks. Olen näinud isiklikult vestlusi õpetaja-lapsevanema vahel, kus lapsevanem lendab jumala suvalt ilma teretamata õpetajale peale kirjastiiliga, millega kõneletakse pigem sõpradega. Väga kohatu on igatahes olnud. Mingi austus, suhtlemisoskus, viisakas pöördumine võiks ka internetis säilida. Võiks ikka mõelda, mida öelda…

Järgneva postimehe artikli kohta ma ei teagi, mida öelda. Jätk sellele, et lapsevanemad lähevad oma käitumisega üle piiri ja näide sellest, milliste õpilastega peavad paratamatult varem või hiljem kokku puutuma. Ma mäletan enda klassi kui väga toredat klassi, aga paraku pean tõdema, et ikka ütles mõni poiss mõnele õpetajale vahel koledasti, kui too temaga pahandas. Teised naersid. Me olime pubekad ja ei osanud sellele otseselt halvasti vaadata, kuid tänasel päeval tahan ma oma lapsest kasvatada inimese, kes teaks et kaasõpilane, kes kellelegi halvasti ütleb, on ise nõme ja katkine. See selgitustöö tuleb meil endal, lapsevanemana teha.

Postimehe artikkel: "Teistmoodi koolikius: noored õpetajad lahkuvad lapsevanemate alanduste tõttu töölt" (link)

Minu arust on õpetajatöö täiega kiiduväärt amet. Kuidas saakski teisiti, kui tegu on inimestega, kes õpetavad praegu ja ka järgnevad 12+ aastat minu lapsele tarkusi, mida mina ei suudaks õpetada. Inimestega, kes omavad nii suurt rolli minu lapse isiksuse kujundamises ja kasvatamises. On väga palju lastega seonduvat, mis toimuvad just kooliseinte vahel ja millest mina vanemana ei pruugi üldse teada saada, sest õpetaja jõuab töö käigus probleemiga ise tegeleda. Selles suhtes peab õpetaja olema ka kursis, mis on teatud vanuses laste omapärad ja kuidas nende käitumisega selles vanuses toime tulla. Igas vanuses on neilgi uued väljakutsed MEIE lastega, samamoodi nagu meil lapsevanemana.

Ma ei tea. Kindlasti jäi nii palju ütlemata, aga mul on nii kripeldama jäänud kõik need korrad, kui ma kuskilt kuulen/loen, kuidas õpetajatööd ei hinnata. Ma ei saa aru, millise osaga oma arust mõned inimesed mõtlevad, kes ei suuda tänulikud olla teiste inimeste tehtud töö eest. Mis siis saab, kui head õpetajad põletatakse läbi? Kui ei olegi enam kedagi, kes tahaks, suudaks, jaksaks õpetada? Ei olda rahul õpetajate tööga, samas ise ka ei taheta õpetajaks hakata, rääkimata sellest, et omaenda lapsi ei viitsita käituma õpetada…

Tunnustagem ikka inimesi, kes meie lastega tegelevad ja õpetagem oma lapsi ka neid tunnustama ja austama. Olge normaalsed!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga