igapäev,  Laps

Milleks lapsele Instagram?

Kui sa pealkirja lugedes juba aimad, millest täpsemalt juttu tuleb, siis tõenäoliselt oled sa märganud asjaolu, et selle blogi staaril (sest tema tõttu see blogi ka alguse sai) on täitsa “oma” Instagram ’i konto. Oma selles mõttes, et seal on ainult tema postitused, aga mitte oma selles mõttes, et kontot haldan siiski mina (koostöös temaga). Mõnevõrra irooniline justkui, arvestades asjaolu, et tegu pole nutitelefoni kasutajast lapsega. :D

Mõte säärase asja tegemisest käis mu peast läbi juba umbes pool aastat tagasi. Reaalselt ära teha julgesin ma asja alles möödunud suve juulikuus ehk siis umbes poolteist kuud tagasi. Seda tänu paari inimese toetusele, kellele oma mõttest rääkisin ja kes arvasid, et see on päris hea ja äge mõte. Pärast konto avamist olen samamoodi saanud pigem positiivset tagasisidet, nii et tagantjärgi on hea meel, et oma mõtte realiseerisin.

Aga siiski, miks?

Peamiselt sündis mõte sellest, et ta on minust nagu täitsa eraldiseisev indiviid juba. Teiseks, seoses sellega, et nutitelefonide kaamerad on nii oossomiks arenenud, tekib nendesse paratamatult ka aina rohkem ilusaid pilte. Blogipidamisega oli siin vahepeal nagu oli, aga ilusat hetke lapsest tahaks ju ikka kellelegi näidata, mitte omaette imetleda. Blogisse ka üksikut pilti nagunii ei postitaks. See omakorda tähendas seda, et mingi hea hetke jäädvustuse saatsin ma Messengeris oma sõbrannadele, vahel mõnele sõbrale, Annu isale, vanaemadele, vanaisale jne. Ehk siis ühe hea klõpsu jagamine päädis vähemalt 10 uue vestlusaknaga, kuhu tuli asi üles laadida. Lõppude lõpuks tundus see kuidagi lolli tegevusena, umbes nagu kilplase töö tegemine. :D

Olles pildikeskkonnaks loodud, tundus Instagram täpselt õige väljundina oma soovidele. Tulles aga tagasi fakti juurde, et tegu on minust eraldiseisva indiviidiga, ei tundunud päris õige ka oma kontot tema pildikestega täita. Eriti seetõttu, et ma ise ei postita nagunii eriti palju sinna ja niigi POOLED pildid minu kontol ON juba temast. Lõpptulemusena ei oleks siis minu kontost nagunii midagi järel ja tegu oleks rohkem tema omaga. Seetõttu paistis jällegi igati loogilise sammuga teha juba talle täitsa enda oma.

Plussideks on siis see, et kui sugulased, sõbrad ja miks mitte ka lasteaia õpetajad tahavad just TEMA pilte näha, saavad nad seda ühest kohast teha. Selle lükke läbi kusjuures sain ma ka vanavanemad enam-vähem oma elus uue sammu astuma ehk siis Instagrammi alla laadima ja kasutama õppima.

Üks asi oli suvel veel, mis tagant utsitas. Nimelt see, et Ann oli suvel päris palju igal pool mööda ilma (Eestit ja Soomet) laiali  ja veetis aega vanaemadega, kellega oli väga palju vahvaid tegemisi ja kes muudkui mulle pilte saatsid lapsest (sest ma ju ise käisin tööl ja ei näinud teda samamoodi). Mis päädis jälle sellega, et mina saatsin siis pilte ka teistele messengeris edasi. :D Ah, ühesõnaga see messengeri teema oli vist kokkuvõttes süüdi nagunii. :D

Avalik või privaatne konto?

Mõtlesin ka sellele, kas teha tema konto avalikuna või privaatsena. See oli vist üks keerulisemaid mõtisklusi, mille osas ma pole siiani päris kindlale otsusele jõudnud. Hetkeseisuga otsustasin tema konto avalikuna hoida, sest ma ei leidnud sellele otseselt mitte ühtegi miinust. Kui mingid miinused peaksid siiski tekkima, jääb ju endiselt võimalus konto privaatseks lükata ja soovimatud külalised “ära blokkida.” Kuna ta nagu mõnevõrra “avalik” tegelane siiski on (hetkel veel) läbi selle blogi, siis las see hetkel olla nii. Mine tea, äkki tahab nagunii kunagi influänsserixx hakata? :D

Kui aga tegu oleks totaalselt pere ja lähedastekeskse üritusena, siis hoiaksin kindlasti privaatsena (juhuks, kui keegi näiteks peaks ka nüüd tulema mõttele teha oma lapsele ka konto).

Lapse kaasamine

Otsuse tegemisse kaasasin ka Annabeli, sest leian, et kui ma võtan teda indiviidina, peaksin tema soovidega arvestama. Vaevalt ta muidugi täiesti täpselt aru saab, mis asi see Insta täpselt on, aga vähemalt olen ma tutvustanud ja seletanud. Midagi ta igatahes aru saab. Näiteks ükskord ütles ta mulle, et ma teeksin temast pilti ja siis selle sinna “ajakirja” (tal ei olnud meeles äpi nimi) üles paneksin. Nüüd juba ütleb vahel, et “Kuule, tee pilti ja pane Instasse!”

Tema kontol olevad pildiallkirjad on tema täpsed sõnad. Koos valime välja pildi, mida võiks lisada (ehk kui talle mingi pilt temast ei meeldi, siis seda ma ka ei kasuta), mina tuunin pildi ja siis küsin temalt, mida võiks selle pildi kohta kirjutada ja öelda. Kui kasulikkuse aspekti vaadata, siis ju mõneti arendav ka, sest ta saab OMA pildi kohta sõna sekka öelda, arendada pildi või pildil toimunud olukorra kirjeldamist.

Päris ise ta Instagram ’is siiski ringi ei luusi ja tema “mängutelefoni” ei ole ma seda äppi talle veel pannud. Vahepeal minu telefoniga koos scrollime tema feed-i, kus siis ta saab südameid toksida piltidele, mis talle meeldivad.

Instagram kui pildialbum

Mis mulle veel selle Instagrami asja osas meeldib, on see, et Instagram toimib ülimugava digi-pildialbumina. See on ikka hoopis midagi muud, kui lisada pilte facebooki või ma ei tea… fotoalbum.ee’sse, mis kunagi populaarne oli ja mida mina omal ajal kasutasin. Instagramis saab kerge scrolliga kellegi kontost ja piltidest VÄGA HEA ülevaate ja ma vist just juba mainisin, et see on nii MU-GAAV!

Lõpptulemusena tekib lapsel oma lapsepõlvest kergelt ülevaatlik pildialbum, kus on juba väljavalitud parimad pildid “fotosessioonidest.” Seda on mugavam vaadelda ja esitleda kui lehitsetavat ja füüsilist pildialbumit. Lisaks ei ole ma pärast tema 1-aastaseks saamist enam pilte ilmutada viitsinud. Arvutis on pildid olemas, aga ma vaatasin hiljuti, et mul on temast mingi MITUKÜMMENDTUHAT pilti klõpsutatud. Kahtlen sügavalt, et ta neid kõik üksipulgi läbi viitsib vaadata. Kui, siis ainult ühe korra elus. Ehk siis need pildikaustad arvutis/telefonis on ka lõppkokkuvõttes üsna ebamugavad.

Millal te viimati oma telefonialbumit sirvides KÕIGE esimeste tehtud piltideni scrollisite? Kui ma oma vanas telefonis seda tegin, siis ausalt öelda vaatasin heldimusega tema pilte ja videosid, kus ta oli armas 3-aastane ja ohkasin, kuhu aeg tõtanud on. Mis kõige hullem, ma EI MÄLETANUD neid hetki ja pilte enam peast. Ja nüüd mõelge, mille te viimati paar swaipi üles kellegi Instagrami kontot scrollisite? Mõttekoht.

Mis saab siis kui laps saab ise sotsiaalmeedia-ealiseks?

Siis olen ma arvestanud kahe variandiga. Esimese korral võtab ta minuloodud konto üle ja teeb seal korrektuurid piltide osas vms. Teisel juhul loob oma konto ja alustab otsast. Lisavariandina annan kontonime talle üle, et ta ei peaks näiteks pead vaevama juba võetud kasutajanime pärast. Te ei kujuta ette, kui palju mõttetuid, sisuta kasutajaid on Instagramis ja seetõttu ei ole ma ise ka saanud täpselt sellist kasutajanime, mida tegelikult oleksin soovinud. Annabelile tahtsin ka esialgu panna kasutajanimeks näitkes ameria, annmeri, annmeria, annabelm vms, aga need kõik olid võetud.

TLDR

Ma ei viitsinud messengeris tema pilte igaühele üksikuna jagada ja leidsin, et Instagram on hea lahendus.


Rääkige kaasa!

Mida teie arvate, hea või halb mõte? Ma pigem aiman, et lugejad väga heaks ei kiida, nii et ärge siis halva tagasisidega väga ulakaks minge. Igaüks teeb ju ikka nii nagu ise heaks arvab. :D

2 kommentaari

  • Ethel

    Mina kasutan google photos’it selleks. Meil on album meie perele ( mina ja elukaaslane, ja tulebvikus beebi ise) kuhu lähevad kõik pildid automaatselt, ja siis on album vanavanematele ja teistele lähedastele, kellel huvi. Sinna paneme siis ilusamad pildid, mida jagada soovime.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga