beebiblogi,  igapäev

Miks sa kõike valesti teed?

Ma ei tea ise ka enam, kas mul on kerge või raske või kas mulle meeldib see eluolu, mis meil on või mitte. Kogu aeg vahelduvad arvamused seinast seina, aga tõdema ma pean faktina jällegi, et Annabel on suurepärane laps ja mul on temaga hämmastavalt lihtne viimasel ajal. Noh, et see üksi temaga tegelemine ei ole tegelikult probleem ja see, et ma vahepeal ära flippisin oli ju ka mu meeletust unetuse perioodist tingitud.. ja sellest, et vahel tahaks lihtsalt vabamalt kuskil käia ilma temata, aga üldiselt 98% ajast siiski on kõik tip-top. Lausa hirmutavalt.

Seda seepärast, et vahepeal (umbes jaanuaris) ma tundsin, et mul on üksinda isegi lihtsam toimetada ja kui Keio kodus käis, õiendasin ma ta kallal pea kogu aeg. Näiteks selle pärast, et miks ta ei võiks ise selle peale tulla, et lapsel mähe ära vahetada – miks ma pean ütlema. Või siis selle pärast, et miks ta ei võiks Annabeli hommikul tema voodist välja tõsta ja meie kõrvale panna, kui ta näeb, et teine ärganud on ja vaikselt igavledes meie poole vahib. Ühesõnaga mulle tundus, et ma pean KÕIKE kogu aeg ütlema ja paluma, et ta teeks ja see oli nii väsitav.

Siis ma rääkisin sellest oma sõbrannale ja ta taipas lõpuks mainida ära ühe huvitava asja, mille peale ma ise ei tulnudki.. et äkki Keio lihtsalt ei tea, mida teha. Just seepärast, et ta nii palju ju eemal on ja et kui kord kõik kokku kolime, küllap siis läheb paremaks. Ja ma taipasin, et selles võis küll asi olla. Nimelt on mul ju Annabeliga ikka mingisugune oma režiim ja päevakava välja kujunenud. Ma olen nagu liinitööline või robot kohati ja kõik tuleb nii iseenesest ja pea kellaajaliselt, et kuna mida teha, aga tema ju ei näe seda pealt, mismoodi see eluolu siin päevast päeva käib ja seega koju tulles ongi ta ilmselt natuke nõutu ja ootab minu poolset suunamist. Mina aga armsa suunamise asemel pigem käratasin. Ja isegi kui ta oleks ise oma algatuslikult hakanud midagi tegema, usun, et oleksin samuti käratanud, sest mismõttes, et ta nüüd mähet vahetab kui hoopis vannimineku aeg on, eksole. Mulle lihtsalt tundus, et ta teeb kõike valesti ja palju lihtsam ongi mul seega üksi lapsega toiminguid teha. Kõlab nõmedalt, sest ma ise ka vihkan neid naisi, kes ära keeravad ja lõpuks meest lapsega üldse tegelema ei lase. :D

Lõpuks võtsin kätte ja rääkisin Keioga rahulikult sellest kõigest, kõik südamelt ära ja temagi tunnistas, et on tiba laisemaks muutunud. Ladusin talle ette meie päevakava ja millistel aegadel ma umbes toidan ja milliste vahedega mähet vahetan ja millal Annabel üleval on ja millal ta magab ja millal vanni teeme ja millal riideid vahetame jne ja selle tulemusena oli viimane kord, kui Keio kodus oli, temaga koos lihtsam kui üksi olles ehk siis.. oli mõnus terve perega koos olla ja tunda, et ma ei ole ta peale pahane ja näha, et ta teeb midagi õigesti ka. Kui ma tahtsin, et ta midagi teeks Annabeliga seoses, juhatasin ma teda rahulikumalt ja teiseks sai ta tasapisi juba ise ka pihta, et mismoodi meie elu käib.. huh.

Aga noh.. ma saan temast ju igati aru, et ei ole lihtne eemal olla ja asjadest mitte teada. Eriti kui arvestada asjaolu, et tal on kaks täiesti erinevat elu. Soomes elab ta ainult tööelu ja on oma töörežiimis, aga siin olles on kõik hoopis vastupidi – tööle ei pea absoluutselt mõtlema, kuid siiski see järsk ümberlülitus on raske, et sujuvalt meie režiimi üle tulla. Mina näiteks olen niisugune inimene, et mulle ei meeldi absoluutselt mingid järsud muutused, seega mina pööraksin sellise kahe elu vahel töllerdamisega vist täitsa ära. Igatahes sain ma temaga viimane kord rahule jääda, kuigi tööd veel tuleb teha selle kallal. Loodan, et Keio ka järgmine kord tulles ära pole unustanud kõike, millest rääkisime ja asi sujub ikka paremuse poole edasi. :)

Kindlasi on lugejate hulgas veel nii mõnigi inimene, kellel mees perest eemal on. Kuidas teie mees end tunneb perest eemal olles ja kuidas kodus olles aidata oskab või julgeb?

IMG_5052c

14 kommentaari

  • Jaanika

    Sellised asja ärritavadki ja tuleb välja rääkida, kasvõi blogis! :) Ma tean täiesti, mida sa tunda võisid ja saan sinust aru. Mul on ainult väga hea meel, et su kaasa võttis selle kenasti vastu.

  • Britt

    Meil oli ka see faas, kus mu arust Bruno tegi kõike valesti. No näiteks ei toetanud Eileeni pead kui ta alles väga-väga pisikene oli ja siis ma ikka tuletasin seda iga kord meelde kui ta jälle pea rippuvana teda hoidis ja talle käis muidugi see närvidele, aga ei parandanud ka ennast..nõiaring.
    Ja siis me olime mingi 3 nädalat Eestis ilma temata ja tekkis ka oma rütm ja siis uuesti kokku saades oli jälle see, et ta ei teadnud millal mida teha ja ma torisesin nagu ta peaks loomulikust intelligentsist kõike haarama kohe :D

    • Katre

      Jep. Kuna mul ju ka kõik päevad suhteliselt vennad, siis ma nagu eeldan, et ta ka enesestmõistetavalt oskaks kohe kaasa teha täpselt nii nagu ma harjunud olen ja siis torisen, kui ta seda ei tee ja siis avastan, et aga ma ise ju polegi talle rääkinud meie päevakavast või asjadest. :D

  • Liisi

    Mul oli ka mingil perioodil selline tunne, et ilma meheta (samuti Soomes) on ikka lihtsam toimetada (laps 8-kuune). Ta samuti tegi minu arvates kõike valesti ja pigem jäi ette ja ta ei osanud mu mõtteid lugeda :D
    Nüüd laps pisut suurem ja juba võimalik mängida, ja seda talle meeldib teha koos lapsega. Kui varasemalt pidin teda meelitama mähet vahetama, siis nüüd saab lihtsalt mainimisega hakkama, paraku ta ise veel ei taipa, et võiks mähet kontrollida.
    Vaikselt on asi enam-vähem paika loksunud, aga ikka on tema tulemisega ja ka lahkumisega alguses selline kohanemisperiood.

    • Katre

      Sellega on see asi ka, et vahel mõtlen, et kiiremini saan ise tehtud, kui et hakata paluma/ootama ja õiendama. Sellega õnneks väga probleemi pole, et ta lapsega ei tegeleks kui vaja tegeleda, aga just sellised.. pisikesed asjad, mida ta nagu märgata ei oska.. mida ma tahan, et ta märkaks. :D

  • Mallukas

    Meil just vastupidi – Kardo koguaeg küsib, et noh, kas sa juba mähet vahetasid, või siis lähevad päevad nii mööda, et ma seda päeva jooksul kordagi ei tee (ok see lõbu läbi, sest Kardol puhkus läbi :D) Aga talle tuleb see rohkem pähe, kui mulle miskipärast.

    Selle pea hoidmise värgiga oli ka jälle nii, et teised ütlesid mulle, et Mariann kle, hoia pead ka, et laps ripub naljakalt, aga mulle tundus, et talle meeldis nii olla :D

  • Diana Plakan

    Kuna meie elame kahe riigi vahel, sinu jutt on üsna tuttav. Mees tuli Eestisse sünnituse ajaks ning oli meiega kolm nädalat. Siis olime tütrega kolm kuud Eestis . Kujunes oma päevarutiin , rütm, reeglid. Siis tuli mees meie järgi, et minna koos elama Portugali. Oi kui ma õiendasin temaga: seda sa teed valesti, ei oska , ei küsi, ignoreerid jne. Tegin kõik ise, sest see oli kiiremini ja lihtsam. Siis mees ütles mulle, et kuule naine, kui tahad et oleksin sulle toeks mitte koormaks, sa hakkad mulle seletama, näitama asju, õpetama, sest juhtus nii, et sa tead ja oskad rohkem. Näitasin , õpetasin ) nüüd olime jälle Eestis ilma Issita kaks kuud, tüdruk on suurem, oskab ja teeb palju rohkem , hakkan jälle meest õpetama. Eks see kooselu, partnerlus ja vanemate olemine – pidev õppimine ja õpetamine )

  • kaheliisuga

    Oiiii kui tuttav see teema on. Kui Lenna sündis, oli Andro meiega umbes 3 nädalat ja siis edasi käis iga 2-3 nädala tagant. Minul ajas see päevakava sassi ja ma olin kõik need nädalavahetused nii stressis. Ma ootasin, et ta ise märkaks ja teeks, et ma saaksin natuke puhkust lastest aga ta ei osanud ja ei teadnud mida teha, sest ma pidevalt vingusin, et see on valesti ja seda tehakse hoopis nii jne. Eks ta tundis ennast kõrvalejäetuna ja oligi see tunne, et ta ei tea kuidas ja mida teha ja siis mina veel kaagutasin ka. Kui me kõik Soome kolisime, võttis ka ikka mitu nädalat aega, et sellega harjuda. Ma koguaeg kamandasin, et tee seda ja tee teist ja tee nii ja naa, sest mul oli ikka see tunne veel sees, et ta varsti läheb jälle minema ja ma olen lastega üksi. Praeguseks oleme jälle õppinud ja harjunud koos olema ja elama ning ma ei kujutaks ettegi, et peaksin praegu olema lastega üksi. Eks selline, üks siin ja teine seal, elu nõuabki mõlema poole tähelepanu ja mõistmist ning koostööd.

    • Katre

      Nii hea ikka lugeda, et teistel on samamoodi olnud selliseid perioode, kuigi eks ma olin kindel ka, et ilmselgelt on – iseasi, kas sellest väga räägitakse. Minagi pelgasin seda postitust üldse teha, sest see ju natuke kõlab võib olla nagu oma meest või suhet halvustavalt ja ei taha tema kohta midagi halba öelda kõva häälega avalikult öelda, sest.. üsna isiklik teema. Nii et aitäh jagamast. Meil ju sama seiklus arvatavasti ees peagi. :)

  • annika41

    Nii palju kui ma kuulnud olen lugusid nendest paaridest, kes on lahku läinud, just teises riigs või kohas töötamise tõttu, ongi just see sama põhjus, millest sa siin rääkisid.
    Esimene suur ohu märk oli see: üksi on parem toimetada. Reaalsus ongi see, et need naised harjuvad üksi elamisega täiesti ära ja kui mehed tulevad, siis ajavad nagu rütmi sassi ja naised lähevad veel tigedaks ka selle peale. Lõpp on see, et naistel on hea meel kui mees ei saa koju tulla see nädalavahtetus ja kui mees tuleb, siis on naine tige, ei naudi enam seda kui mees on kodus.

    Minu silmis on see eraldi elamine ja samal ajal suhtes olemine (eriti lastega), üks suur õhukese jää peal mängimine, mõnel võib kuidagi toimida see asi, aga ei ole neid ausõna eriti kohanud..

  • Eveliis

    Mitte just päris teemasse, aga…Paratamatult olen mina lapsega rohkem kodus ja eks meil on tekkinud “oma väike maailm”, ses mõttes, et ma tean, kuhu käivad mingid asjad, kuhu teised asjad, kuidas ja kuna Idat magama panna jne jne. Üks päev flippisin ka ära kui mees ei pannud riideid “oma kohale” – kindad ja sokid ja mütsid ja muu kombeka sisse, need turvatooli ja turvatooliga garderoobi. Tema jättis ühed asjad tuppa, teised esikusse, kolmandad jumal teab kuhu. Otseloomulikult kukkusin ma krigisema, ja alles hetk hiljem sain aru, et tema ju ei tea, mis mina olen kodus välja mõelnud. Kust ta peaks teadma? Tema on ju suurema osa ajast ära. No ja eks neid asju on veel ja veel:)

    Mis aga puudutab seda “üksi ongi parem toimetada” teemasse, siis mul on üks tuttav, kes täpselt nii suhtub. Iga kord kui mees tahtis lapsega tegeleda, aga ei teadnud, mis “õige” on, rabas naine tal lapse käest, heitis ette kõiki maailma probleeme ja ütles alati, ahh küll ma saan ise paremini. Tiris siis poekotte ja lapsekäru, last trepist ISE üles, mees lonkis samal ajal selja taga tühjade kättega, sest ta ei julgenud aidata. Kõik, mis ta tegi oli valesti. Lõppes asi sellega, et mees hakkas jooma, naine veel rohkem tänitama, mees veel rohkem jooma, naine veel rohkem tänitama. Elavad nad küll ikka koos, laps ka juba suur(em), aga isast ja mehest selles peres enam välja ei teha. Lihtsalt “tolkneb kaasas” nagu ebameeldiv kohustus või võtmeripats, naine tegeleb kõigega ise, sest nii on lihtsam ja laterdab kõigile kui nõme mees tal on.

    Nõustun Annika 41 kommentaariga ka, et see eraldi elamine (töö tõttu) on üks õhuke jää. Tean selliseid paare ka, kel just sellise elu tõttu suhted lagunenud/lagunemas. Mis absoluutselt ei tähenda, et kõigil nii läheb. Osa suhteid muutub tugevamaks ja toetavamaks hoopiski. Teie pidage kenasti vastu:)

    • Katre

      Kui Keiot vaadata, siis tema siiani veel ära flippinud ei ole ja tegelikult ta on igati tubli. Pean lihtsalt ennast ohjeldama ja teda niiöelda mitte shut down’ima. Õnneks last ma talt ära siiski veel ei kisu, ma pigem ikka just ajan teda rohkem lapsega tegelema, kui kodus käib ja teeme asju ka perega. Mille jaoks ta siis ikka koju tuleb, kui meiega tegelema, aga jah.. muude asjade kohta eks ma pean talle lihtsalt RÄÄKIMA, et mis kuhu käib ja mida millal teha. :D

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga