igapäev

Miks on praegu nii hea: Ptk. 1

Eelmisest postitusest (link) jäi vist mulje nagu oleksin ma kõik see aeg üksi olnud, aga hakkasin eile mõtlema et tegelikult olin ma veel eelmise aasta oktoobris, samal ajal, õnnelikult ja kenasti suhtes. Üleüldse on juhtunud nõnda, et viimase nelja aasta jooksul olen ma tegelikult suhtes olnud lausa kolmel korral ja sellel aastal on tegu esimese sügisega selles mõttes üksi. Nendel kolmel korral, inimesel ja kogemusel on väga suur osalus selles, miks ma üldse selle praeguse elukorraldusega nii õnnelik ja rahul olen. Selles, miks ma tahangi praegu nii olla, nagu ma olen.

Alustan enam-vähem otsast peale siis?

Ptk. 1

Esimese tüübiga tutvusin ma umbes pool aastat pärast the grand breakup’i. Ma mäletan, et ma olin nii armunud, sest ta oli nii ilus ja noh, tavaline armumise asi, liblikad ja värki. Üsna kiirelt, aga samas tasapisi hakkas asi rappa kiskuma. Nimelt ei tohtinud ma mitte kellegagi suhelda, kõik mu sõbrad olid tema jaoks tondid ja kui ma julgesin kellegagi siiski kokku puutuda, sõimas ta mind koledate sõnadega. Ähvardas ise mu sõpradega ühendust võtta, et neile öelda et nad “mu rahule jätaksid” ja kui ma õieti mäletan, siis mõnele lausa kirjutas ka. Tema muidugi võis suhelda, kellega soovib. Tuttavad, kes temaga kokku puutusid, ütlesid kohe et ta pole päris korras inimene ja tundub sego, aga ma olin armunud, hui kuulasin või oskasin tol hetkel midagi pahaks panna. Eriti, et koos olles oli ju hea olla ja kogu jant leidis aset siis, kui me parasjagu lihtsalt koos ei olnud. Kusjuures tema pere ja sõbrad olid mega toredad inimesed reaalselt, seda enam tundus raske uskuda, et ta nii väljakannatamatult jobu oleks.

Igast jama hakkas aina rohkem tekkima ja esile kerkima. Peamiselt seoses sellega, et mulle ajas ta igasugust ilusat juttu, aga selja taga teistele hoopis muud. Valetas ja vassis igast lambi asjade peale. Minu jaoks on ausus number 1 asi suhtes, ta oli sellest ka teadlik, aga sellest oli ikka täiega vajaka. Kui ta oma valedega vahele jäi, palus ta hüsteeriliselt andeks ja väitis, et “Ma tahan sulle tõestada, et sa oled ainus! Ma JUST mõtlesin, et ma tahan sulle sõrmuse kinkida ja sind naiseks paluda.” Nagu what, me olime mingi 4 kuud suhelnud. :D Mõistagi vastasin, et “Ma loodan, et sa ei tee midagi sellist, sest minu vastus oleks kindel EI!” Sokkimine jätkus aina edasi, nii et kuu hiljem ma lõpuks ütlesin, et ma ei soovi temaga enam mingit tegemist teha. Seda, et keegi talle ära ütleb, ei tahtnud ega suutnud ta aga aktsepteerida ja käias mulle veel tükk aega peale, et ma talle andestaks. Saatis mulle isegi pildi, kus tal pisar silmas ja kui kurb ta on, mis oli minu jaoks täiega WTF. Milline mees teeb nii? Konkreetne tunnetega mängimine, haletsuse lunimine. Lõpuks viskas kopa ette ja üritasin teda igal pool igatmoodi ära blokkida. Sellega olekski võinud see asi lõppeda ja asi ants.

See blokivärk aga hästi ei õnnestunud, sest kuigi tema emailid läksid spämmkausta, avasin ma neid uudishimust ikka. Naeris, kuidas ma olen lapsiku käitumisega, sest laon blokke. Täiskasvanud inimene kedagi ära ei blokeeri. Kord kirjutas, kuidas ta nutab ja kahetseb oma käitumist ja et ma olin parim naine. Teinekord kirjutas, et “Noh, nägin sind eile linna peal. Uued mehed juba ligi? Nii suva sul oligi minust!” Süüdistused, mida ta lahmis, olid üritused panna mind end kuidagi halvasti tundma. Tundsingi, kuigi kõik mida ta väitis, oli ettekujutlus ja vale. Ta jälgis reaalselt, kellega ma suhtlen, kes mu pilte kommenteerib ja oletas, et nad kõik on mu “mehed.” Ma ei julgenud isegi oma parimatele sõbrannadele rääkida kõigest, mis tegelikult toimus. Häbi oli ja lootsin koguaeg, et ehk see asi kohe-kohe lõpeb ka.

Minu suurim viga oli see, et ma vastasin osadele meilidele, tahtes anda mõista, et ta kujutab asju ette, aga see andis talle ainult alust edasi kütta. Kirjad olid manipuleerivad, stiilis “Ma tahtsin sulle jõuludeks The Weekndi kontserdi piletid kinkida ja sinuga koos sinna minna.” Järgmisel hetkel aga juba, et ma annan need piletid sulle ja saad oma uue mehega minna. Kümme minutit hiljem hoopis “Tegelt sa ei ole neid pileteid väärt!” Kahtlesin sügavalt, et tal need üldse olid. Kuna ta teadis, et ma lihtsalt väga-väga oleksin tahtnud sinna kontserdile minna, üritas ta nendest rääkides minu tunnetega mängida. Pärast eeldatavat kontserdikuupäeva tegi ta instagrami varikonto ja saatis mulle pildi, kuidas ta lava ees kontserti nautis. Tahtis nina alla hõõruda. Umbes paari minutiga sain aru, et see pilt oli ühest youtube videost tehtud screenshot ehk siis taaskord lihtsalt püüd vaimselt terroriseerida.

 

See süüdistuste terror meilitsi ja mu sotsmeedia piltide all varikontodega kommenteerides kestis vist umbes pool aastat ja kuigi see siin kirjeldades eriti intensiivne ei ole, siis tollel hetkel seda minu jaoks siiski oli. Kogu aeg tahtis kokku saada ja “asju selgeks rääkida.” Teisel hetkel jälle ette kujutades, kuidas ta mind mingite meestega linnas näeb ja kirjutades “Kas sa Annuga ka üldse tegeled???” Hunnik vastamata kõnesid ja sõnum sisuga: “Ma tean, kus sa elad ja ma tean, mis kell te Annuga kodust lahkute. Ma ootan sind hommikul ukse juures.” Ükskord tuli ta ukse taha ja kopsis seal ikka tükk aega. Ma mäletan, et mul süda nii puperdas sees ja üritasin teeselda, et kedagi pole kodus. Ma ei kartnud, et ta mulle füüsiliselt haiget teeks, aga ma olin lihtsalt hirmul mõttest, et ma ei saa inimesest lahti. Ma ei soovinud tõsimeeli teda näha ega suhelda ja tundus võimatu temast rahu saada. Pärast seda korda ma võtsin isegi facebookis veebikonstaabliga ühendust, et küsida mida ma tegema peaksin. Kõige kurvem oli see, et kui ma rääkisin kogu sellest kremplist ühele sõbrannale ja sõbrale, siis nad ei uskunud mind. Täiega abitu tunne oli.

Moving on? How dare you!

Veebikonstaabel

Suht kohatu tekstiga pöördumine, aga tollel hetkel tundus, et sain murest lahti, sest pärast ukse taga käimist sain ma talt viimase meili, kus ta vabandas, et ta nii tropp on olnud ja et ta viimaks saab aru, et kõik on tõesti läbi ja soovis mulle head teed minna.

Sellest peale igatahes asi rahunes ja mulle näis, et ta on eluga edasi liikunud. Mina ka liikusin ja tutvusin pea aasta hiljem noormehega number KAKS! :D Küll aga ilmus ta siis aeg-ajalt jälle kuskil netiavarustes välja, et kommenteerida ikka seda uut suhet. Kuna pikk aeg oli möödas, kõik hea ja tore, kirjutasin talle, et võiks suuta eksisteerida nii, et ta ei käiks mu elu enam kommenteerimas. Mispeale ta mind lihtsalt lapsikuks nimetas, sest ma “ikka veel arvan temast nii halvasti.” Rääkis, kuidas ta sõpradega mu üle naerab. Ähvardas, et maksab mulle kõige eest kätte, sest ma olin kellelegi midagi rääkida julgenud ja teda “maha teinud.”

Umbes samal ajajärgul kuulsin ka informatsiooni, et tal olla samuti uus neiu ja kui ma seda tüdrukut nägin, tundus mulle kohe, et see tüüp ei kohtle teda ka hästi. Muidugi ei hakanud ma oma nina teiste asjadesse toppima ja hoidsin kõigest sellest lihtsalt eemale. Mitu kuud hiljem aga võttis see tüdruk minuga ise ühendust ja küsis, kas ma tuleksin temaga politseisse kaasa avaldust andma. Tuli välja, et ta oli põhimõtteliselt samas olukorras. Alguses oli kõik ilus ja siis hakkas samasugune terror pihta. Valetas ja vassis. Lõpuks kui tüdruk tahtis temast lahti saada, ähvardas et kui ta julgeb kellelegi midagi rääkida, siis avalikustab selle tüdruku isiklikku infot – tema ei karda midagi. Kui tüdruk ütles, et läheb politseisse, väitis et suudab kõik tema vastu ära rääkida ja tema jääb puhtaks poisiks.

 

Ühesõnaga vahetasime oma kogemusi ja jumala hea tunne oli selles mõttes, et huhh ma ei olnud ainuke ja ma ei olegi loll ja li*s ja jobu ja mida kõike. Kui inimene ikka juba mitme inimesega selliselt käitub, siis see pole ju okei? Lõppkokkuvõtteks me politseisse siiski ei läinud, sest mida see politsei kah teeb – suurt muffigi vist sellistel juhtudel? Netiahistamise korral ei saa isegi lähenemiskeeldu ju taodelda? Või saab? Selles suhtes, et proua veebikonstaabel ei viitsinud isegi reageerida ega ole tänase päevani lugenud, mida ma kirjutasin. Mis on siinkohal muidugi pigem kinnituseks sellistele tüüpidele, et keegi nagunii ei saa midagi teha ja lasen edasi kaua tahan? Igatahes sai see tüdruk ka tollest ajast rahu ja vaikust, kuigi suurest kättemaksuhimust avalikustas tüüp tema kohta ikkagi väga isiklikku infot ja tegi sellega talle nii palju häbi kui suutis. Aga aru ei saa ma siiani, millest selline kättemaksuhimu tekkis? Sellest, et keegi tahab rääkida, mis tema elus toimub ja see on kõik “laus vale?”

Vaimselt oli see kõik korralikult kurnav ja tegi enesehinnangu ja enesekindluse täiesti maatasa. Tekkiski see, et ei julge kellelegi rääkida, sest sellele järgneb süüdistus, kuidas teist maha teed. Hirm, et keegi ei usu, sest sellised asjad ongi keerulised kõrvalt mõista. Üks räägib, kuidas tegelt oli ja teine räägib ennast puhtaks. Lõppkokkuvõttes räägivad mõlemad teisest halba ja keda siis uskuda, eksole. Üleüldse siinkohal ei ole minu jaoks absoluutselt vahet, mida halba keegi suhtes olles tegi või ütles. Me kõik oleme suhtetülides hetkeajel midagi pahasti öelnud ja teinud. Minu jaoks oli selle loo puhul idiootsus see, et ma otsustasin meie mõlema jaoks toksilisest suhtest välja astuda ja mul ei lastud seda rahus teha.

Way long story “short. Olen õnnelik, et see kõik möödas on, st loodan, et nii jääbki ja nüüd sai asjale ka “ametlik” punkt pandud, sest ma usun, et siit postitusest saab ka mu oma lihane ema lugeda midagi, mida ta elusees ei oleks osanud arvata, et ma läbi elan. Aga kes vähegi on midagi sarnast läbi elanud, mõistab täielikult seda rääkimishirmu sellistest asjadest… Am I rite?

8 kommentaari

  • T

    Appike kui tuttav tunne, minu puhul läks asi muidugi veidike hullemaks, arvasin ka peale lahkuminekut et uus suhe jne kõik tore ilus hea, tahaks eluga edasi minna. Kohati on mul tunne et üksikemad on sellistele psühhopaatidele mingi lemmik saak, kui oled lapse/lastega üksi jäänud on esialgu tunne et su “turuväärtus” on langenud ja kui sellise psühho otsa satud langeb enesehinnang veel rohkem. Ma olen juba aastakese eest selle inimesega suhtluse lõpetanud ja peaaegu kaks aastat lahus olnud aga ikka potsatavad vahepeal mingid ennast haletsevad laused, süüdistused ja armastus Avaldavad laused kordamööda mu meilboxi. Ta ei ole endiselt lõpetanud, mis siis et otsisin ka teise inimese üles keda ta ahistanud on aastaid ja teeb seda siiamaani, ning andsime ta koos politseisse, ise olime veel rumalad ja olime nõus kokkuleppemenetlusega kui ta lubab meid rahule jätta, rahu me ei saanud ega pole siiani saanud. Inimene on lihtsalt alkohoolik ja kogu lugu. Tean mida sa tundsid ja tunned selle kõige puhul, tugevat närvi on vaja et sellisest lahti saada, peas et sellisega kokku ei jää, on nii sinu kui ka lapse elu rikutud ja oleks ka tulevase lapse kui te lapse peaks saama.

    • Katre

      Ma ei arva, et üksikemad just mingisugused sihtmärgid oleks tegelikult. Tean palju sarnaseid lugusid ka lastetutelt inimestelt, seega oleneb nii paljudest asjadest. Peamiselt vist lihtsalt nende inimeste probleem, kes juba esimest ohumärki ei oska märgata või pigistavad silma kinni, sest tagantjärgi mõeldes minul selliste kogemuste põhjal olid need märgid ka tutvudes olemas. Ikka mõtled, et äkki täidad mingid “soovid” ja kõik saab heaks vms. Lollide lootus. :D
      Väga kurb lugeda, et endiselt vahel kummitab. Sessuhtes, et kui vahel niisama kirjutab, siis pole minu arust väga hullu, aga kui see kirjutis on ikkagi laimav, solvav, süüdistav, provotseeriv või manipuleeriv, siis see hakkab ajudele. :(

  • Kene

    Mina elasin taolise ahistamise ja ka füüsilise kallaletungi (2 korda meie ühiste laste nähes) läbi enda abikaasast lahutades. Koos olime rohkem kui dekaadi ja selle aja jooksul oli ta mees, kes isegi ei tõstnud tülitsedes minu ega laste peale kordagi häält. Jah, suhte alguses nägin ohumärke küll, aga mitte kunagi minu ega mu tutvusringkonna suunas. Aga kuna ta oli viisakas ja minuga väga arvestav ja ühtegi olukorda ei tekkinud, kus ta halvasti ütleks/teeks vms, siis mõtlesin, et nö kasvas välja sellisest käitumisest. Kui aga tahtsin lahutust teatud asjaolude tõttu, siis tulid kiirelt laused “Kuhu sa ikka lähed oma kahe lapsega?” “Raha sul pole” “Kes sind kahe lapsega tahab” jne. Olin vanema lapse tervisliku seisundi tõttu kodune olnud 7aastat.

    Läksin ning aastaga sain osta omale korteri (ei mingit rahalist abi endiselt abikaasalt). See ei mahtunud talle kuidagi pähe ja hakkas alles siis tahtma lapsi üle ühe nädalavahetuse. Hiljem sain aru, et selleks, et mind neile laimata ja valesid rääkida – a’la “Emme ei taha teid, sellepärast olete minu juures” “Emme tahab oma meestega rohkem olla kui teiega” jne.
    Poolteist aastat pärast lahutust tekkis mul uus suhe. Seda endine aga üle ei elanud ja kolis sõna otseses mõttes mu kõrvalmajja elama (peale üürilepingu lõppemist kolis mu ema naabermajja). Hakkasid tulema kõned, e-mailid, ähvardused nii minu kui mu uue kuti suunas. Kuna midagi ei mõjunud ja ma selle kutiga suhet jätkasin, tuli ta mulle meie laste nähes füüsiliselt kallale (tõukas mind vastu seinanurka nii, et ma ei saanud hingatagi). See oli päev enne jõule ja mäletan seda nii selgelt nagu see oleks olnud eile. Tookord võttis ta ka lapsed ja viis nad endaga kaasa (meil oli enne seda olnud kokkulepe, et jõulud veedavad lapsed minuga ja järgmisel aastal temaga). Ähvardused jätkusid nüüd juba laste teemal “Võtan nad sinult ära” “Küll näed, kuidas maailm muutub” jne kuni ei pidanud enam vastu ja lõpetasin selle suhte (kestis vaevalt kolm kuud). Elasin seda väga rängalt üle.
    Nüüd on mul uus elukaaslane ja seljataga on kohtutee laste teemal. Peale seda kui mu elukaaslane endisega ühendust võttis, on ta minu rahule jätnud, aga lastele mustab mind küll. Vanem laps on segaduses ja seda kasutab “aasta isa” kenasti ära ning lapsel on väga raske, sest isa heakskiit on talle tähtis. Noorem aga ei taha oma isast tänaseks mitte midagi teada, sest talle ei mahu pähe, kuidas isa käitunud on (lapsel käsib tõtt rääkida, aga ise valetab, et pole mulle kallale tulnud – “ma ju ise nägin, kuidas issi sulle kallale tuli, aga ta ütleb, et ma ei näinud”).
    Niiet päris lõppu pole see ahistamine saanud ja õudus jätkub ka 2.5aastat pärast lahutust.

    • Katre

      See on nii mitmeid kordi jubedam kogemus kui minu oma, et ma ei oskagi midagi lohutavat öelda peale selle, et VÄHEMALT sa said sellest suhtets REAALSELT välja. Liiga paljudel naistel ei ole julgust lahkuda just selliste ähvarduste tõttu.
      Sellist laste tunnetega mängimist ja mõjutamist on nii paha lugeda. Eelkõige on lastel endal selles olukorras halb olla, kus vanemad erisuundades lükkavad-tõmbavad. Kas sellise asja puhul ei tule pereterapeut mängu, kes ka lapsi kaasab? See pole ju okei ja nende psüühika on selliselt väga ohus. : (

      • Kene

        Jah, lastega käin psühholoogi vastuvõtul.
        Oleks pidanud seda juba kordades varem tegema, aga mõtlesin, et saime nö ise hakkama.

        • Katre

          Eks teie vast saitegi ise hakkama ja oleksite saanud, aga see on jube kui keegi sedasi teisi mõjutab nagu Sinu ekskaaslane. Muidugi oleks sellist teenust vaja kasutada enamjaolt hoopis temal, aga selliselt käituvad inimesed endas probleemi kunagi ei näe. :/

  • Rents

    Mul on olnud probleeme ühe netiahistajaga, nii et avastasin väga suure rõõmuga, et alates 2018. aasta algusest on olemas selline kuritegu nagu ahistav jälitamine. Nii et mina magan paremini teades, et kui väga ära tüdinen, saan minna ja avalduse kirjutada. Loe veel näiteks siit:
    http://laanenaistetugi.ee/mis-on-vagivald/ahistav-jalitamine/

    Aga mina olen VÄGA tundlik selliste tüüpide koha pealt. Kas või see, kui keegi ütleb, et “sa oled nii eriline”, on minu jaoks kohe ohumärk ja ma ei taha selle inimesega enam tegemist teha. Selline love bombing ja “kõik mu eksid on hullud” jne, lõpuks oled ka sina üks neist hulludest, ma pigem ei hakka üldse jamamagi, thank you, next.

    • Katre

      Seda, et keegi eriliseks peab, ma koheselt ohumärgina ei võtaks, aga kui sinna lisandub see mainitud ekside mahategemine või üleüldse kole ja ebaviisakas suhtumine teistesse naistesse, siis need kaks elementi kokku teevad küll selle ohumärgi valmis. Kui mees ütleb eksnaise kohta inetult, suhteliselt põhjendamatult, ütleb ta seda tõenäoliselt tulevikus ka uuele naisele.

      Tänud lingi eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga