Annabel koos Sipsiku kaisukaga
igapäev,  Laps

Mida lapsed kardavad?

Annabel on muidu julge tüdruk, eriti suhtlemise osas, erinevalt minust, kes ma eriti võõraste inimestega suhtlema ei julge minna. Nii palju kui ma olen lasteaiaõpetajatelt kuulnud, siis ei ole Annabelil mitte mingi probleem valju ja selge häälega esineda või ettekannet esitada. Samuti on Annabel väga kiire seltsiliste leidja, olgu me ükskõik kus – igalt poolt leiab ta ruttu endale sõbra ja üleüldse suhtleb ta väga vabalt. See on vist lastele tegelikult üsna omapärane asi.

Küll aga on igal inimesel ka omad hirmud ja kui Annabelil millegi osas juba hirm on, siis ma ei oska vahepeal kohe üldse mitte aidata tal nendest üle saada. Ma võin rääkida mida tahes, lohutada kuidas tahes, aga kui ta on midagi juba pähe võtnud, siis paistab et minu öeldu ei tundu talle eriti tõepärane. Nõnda viskavad mul vahepeal tema hirmud mingil määral lausa “kopa ette,” sest kaua võib inimene ühe pealtnäha tühise asja üle hirmu tunda.

Meteoriidid

Näiteks on viimaste nädalate jooksul tal tekkinud mingisugune metsik meteoriidihirm. Nimelt olla tema youtube’s näinud, kuidas üks suuuur meteoriit Maa poole vuhiseb, sellega kokku põrkab ja siis me kõik sureme ühe suure pauguga ära. Nii palju räägitakse sellest, et lapsevanemad ei tea, mida lapsed internetis teevad ja vaatavad ja sellele peaks rohkem tähelepanu pöörama. Ja siis ilmneb, et näed.. olen minagi kuskil ära olnud, oma toimetusi teinud, arvates et ta vaatab rahulikult mingeid Minecrafti ehitusvideoid ja tegelikkuses nägi ta ei-tea-kust, ei-tea-millist õudusvideot sellisest suurest katastroofist ja igal õhtul, kui on magamamineku aeg, hakkab selleteemaline kammajaa pihta.

Üleeile õhtul oli üks neist kordadest, kus said õhtused toimingud tehtud, pistsin Anni voodisse ja suundusin teise tuppa oma asju tegema kui ühtäkki ilmus Annabel ukselävele, pisarad silmis ja ütles, et ta nii väga kardab, et ei julge magama jääda.

“Mida sa kardad?” küsisin.

“No seda, et meteoriit tuleb ja hävitab maakera ja me kõik saame SURMA! Ma ise nägin youtubest sellist videot!” kurtis ta ahastaval toonil.

Võtsin ta sülle ja rääkisin, et kõik mida ta seal juutuubis näeb, ei ole tõsi. “Sa ju tead seda?” Mhmh, teab, AGA IKKAGI! Võtsin siis lahti ISS-i live video ja näitasin talle, et seal kõrgel on selline kosmosejaam, kus on targad inimesed ja kes jälgivad sealt ülevalt Maad 24/7 ja nemad on kinnitanud, et mitte mingisugust meteoriiti ei ole Maa poole kihutamas ja ei kihuta ka järgmise miljoni aasta jooksul. Seletasin, mis ma seletasin, ikka kartis ja ei julgenud teises toas üksi magada ja pidin lubama tal diivanil unne suikuda.

Eile kui ma talle lasteaeda järgi läksin, hakkas kohe see meteoriidi jutt jälle pihta: “Kas täna öösel tuleb meteoriit?”

Päris keeruline on seletada asju, mida ise ka nii täpselt ei tea. Üritasin talle rääkida meteoriitidest kui autodest, mis seal kosmoses on. Et päris elus me näeme, kui auto kaugelt tuleb ja samamoodi näevad kosmonaudid, kuidas meteoriidid liiguvad. Selgitasin, et nad on kindlaks teinud, et EI TULE meteoriiti. Aga noh.. kuna autod liiguvad kiirelt, siis see oli tema jaoks muidugi arusaamatu selgitus, sest aga äkki hakkab üks meteoriit just NÜÜDSAMA paistma ja ikkagi täna öösel tuleb. Või homme? “Mis siis saab, kui see meteoriit tuleb öösel, kui kosmonaudid magavad?” Läksin juba liiga keeruliseks, üritades seletada, et seal üleval kõrgel on kiirused ja ajataju hoopis teine, kui meil Maa peal. Et isegi kui mingi meteoriit paistab, siis on võimalik välja arvutada, et ta ei jõua miljoni aasta jooksul ka mitte Maani.

Lõpetasin teema klassikalise “Tead, kui sa suureks kasvad, võid ise kosmonaudiks hakata ja uurima ja õppima hakata ja siis saad veenduda, et ei tule mingit meteoriiti.” :D Igatahes usun ma, et ma pean veel päris pika perioodi vältel talle seda sama asja kinnitama.

Puugid

Siin mõni nädal tagasi lendas meil toas ringi üks sääsk, kes oli ilmselt kuskil praos talveunest ärganud. Jälle magamamineku aeg ja Annabel küsib, et kas see sääsk saab talle haiget teha. Ütlesin, et pigem mitte. Halvimal juhul tekib väike sügelev punnike ja see on ka kõik.

“Kas sääsed ei ole mürgised?”

– “Ei ole.”

“Aga kas Eestis on mürgiseid putukaid?”

– “Õnneks ei ole.”

“AGA PUUGID????”

– “Aaa… jaa.. puugid vist natuke on küll.”

Ja juba voolasid pisarad ja Annabeli silmist oli näha surmahirmu. “Me sureme!” karjus ta läbi nutu. Seletasin rahulikult, kus puugid elavad ja et kui ta kuskil karjamaal just aelemas ei käi, siis pigem ei ole vaja puuke karta. Meenutasin talle, et ma suvel ju kogu aeg jälgisin teda, kui me looduses käisime ja alati vaatasin ta õhtuti enne magamaminekut üle, et ei oleks puuki jne. Aga ikkagi oli hirm. Siis tuli mulle meelde, et puugivaktsiinid on olemas ja ütlesin talle, et saab sellise süsti teha, mis puugimürgi vastu kaitseb. Et äkki peaksime siis tegema ja siis ei ole vaja puuke karta. “SÜSTI??” karjus ta kohe vastu. Mõtlesin juba, et nonii, nüüd hakkab süstidraama ka pihta, aga õnneks rahunes ta võrdlemisi maha, kui ütlesin, et teeme mõlemad selle vaktsiini. Eelmine suvi mõtlesin küll koguaeg, et oleks võinud teha. Nüüd siis hea põhjus sel aastal see ära ka korraldada.

Liftid ja eskalaatorid

Mingi aeg kartis Annabel paaniliselt lifte ja eskalaatoreid, mis oli samamoodi utoopiline, sest me olime varasemalt nendega ju sõitnud ja ei olnud midagi häda. Lihtsalt järsku hakkas kartma ja igakord kui pidime lifti või eskalaatoriga sõitma, siis hakkas ta paaniliselt keksima ja rapsima ja kisama ja mida kõike ja oli võimatu teda maha rahustada.

Tulekahjud

Oma pool aastat tagasi oli tal paaniline tulekahjude hirm. Ei julgenud magama minna üksi teises toas, sest “Mis siis saab, kui tulekahju tekib?” Muidugi mõista ei piisanud lohutusest, et mina olen ju kodus ja kui ka midagi juhtub, siis ma päästan tema esimese asjana. Samuti ei piisanud oluliselt teadmisest, et meil on suitsuandur olemas, mis hakkab tulekahju korral õigeaegselt piiksuma ja me jõuame reageerida. Neil oli millalgi lasteaias tuletõrjeõppus ka olnud, kus ta oli häirekella peale endast täiesti välja läinud. Õnneks aga käisid nad millalgi rühmaga tuletõrjedepoos tuletõrjujate ja masinatega tutvumas, asjakohast koolitust saamas ja pärast seda tõmbas nagu mõnevõrra rahulikumaks. Või noh.. muidugi mõista ta iga päev käis ja vaatas, kas meie suitsuanduri tuli ikka vilgub ja käskis mul nuppu vajutada, et kontrollida et selle häire ka töötab… :D

Hetkel rohkem selliseid suuremaid asju pähe ei tule, aga eks ikka on mingeid kollihirmu jutte ka olnud, kui magamamineku aeg kätte jõuab. Teoorias nagu teab küll, et KOLLE ei ole olemas. Samas, ükskord ta küsis mult näiteks, et kas kummitused on olemas. Ma olen selles suhtes selline ema, et ma eriti valetada või udujuttu ajada ei taha ja räägin asjadest pigem nii nagu nad on ja ütlesin, et on küll olemas.. vist, sest ma ise pole näinud, aga osad räägivad. Õnneks pole sellest siiani suuremat kisa tulnud ja loodetavasti ei tule ka. Samas.. ma ise kartsin küll lapsena (siiani kardan) meeletult kummitusi ja pimedat tuba.

Mis teie laste hirmud on (olnud)?

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga