Meie Jaanipuhkus

Kurjam. NÄDAL on märkamatult blogimata möödunud. Mis moodi? Kuhu see aeg nõnda kadus? Tunne on selline, nagu eilne päev oleksin siin istunud ja siia midagi kirjutanud. :D Ühesõnaga, aeg on lennanud.

Nagu ma paljude teiste puhul täheldanud olen, siis sai ka meil nõnda, et jaanid möödusid niiöelda maal, kuhu internet ei ulata (no ulatab, aga ei ole paigaldatud) ja seega massilisest tsivilisatsioonist sai mõned päevad eemal oldud. Kummaline on see, et ega kui internet käepärast ei ole, siis ei oska seda nagu igatsedagi. Leiad endale muud tegevust. Aga nii kui internet on kättesaadav, ei suuda kohe kuidagi ilma selleta.

Igatahes läksime me esmaspäeva õhtul Tartusse ja veel õhtul hiljem suubusime mõnikümmend kilomeetrit Tartust välja Keio vanemate maja peale (see peale on nii imelik väljend tegelt, aga me kogu aeg ütleme ikka, et lähme maja peale :D). Ühesõnaga on neil/meil seal ehitusjärgus maja, mis pole veel täiesti elamiskõlbulik, aga samas kus kõik HÄDAVAJALIK on olemas. Süüa saab teha, pesta saab ja betoonist põranda peal madratsil kannatab magada ka.

Sai üüritud suur peotelk, tünnisaun, suur rahvas kokku kutsutud, grillitud, tantsitud, mängitud ja mida kõike muud, mis ühe meeleoluka jaaniõhtu juurde kuuluda võiks. Aeg-ajalt sabistav vihm ei olnud häiriv faktor absoluutselt ja head tuju see rikkuda ei suutnud.

Mis puutub pidusse, siis eks alkoholi pruugiti ikka ja seltskonnas olid ka mõned lapsed ja seal hulgas ka Annabel. Siinkohal saan mina öelda, et see passiivse alkoholitarbimise reklaam on minule ikka tegelikult päris hästi mõjunud. Lausa muutnud mind selliseks, et.. ma olen endale tõsimeeli paika pannud asja, et kui ma oma lapse viin alkoholisesse melusse, siis ma ise selle arvelt alkoholi ei joo, sest tahan, et minu last paneks magama ikka keegi kaine inimene ja et keegi värkse ja kaine inimene temaga hommikul ärgata suudaks ka.

Selleks inimeseks sain siis sellel korral mina ja olin seda suurima heameelega ning ei tundnudki üldse isu millegi pruukimise vastu. Pigem olin meeletult uhke iseenda üle ja tundsin ennast maailma parima ideaalemana. :DDD See selleks.

Annabel oli võõras kohas magamisega ka ülimalt tubli ja magas ööläbi ilusasti, nagu ta ikka. Hämmastama pani mind ka see, et jaaniöösel magasime me ühe teise lapsega samas ruumis ja too laps hakkab keset ööd niiiiiimoodi kisama, et ma ei oleks uskunud, et ükski laps nõnda röökida võib. Ja nõnda kaua! Seda oli lihtsalt õudne kuulata.

Hoidsin Annabeli kaisus ja lootsin jumala eest, et tema selle peale üles ei ärkaks, hüsteeriasse ei läheks või ka nutma ei hakkaks. Ja ta ei hakanudki! Ta tegi küll silmad korraks lahti, andes mulle märku, et teise lapse röökimine ei lase tal magada, aga pani silmad kinni tagasi ja lihstalt… oli, silmad kinni ja pikutas edasi. Justkui oleks ta teise lapse vajadusi ja kisamist mõistnud ja aru saanud, et see on paratamatus ja selle peale ei tasu ise ärrituda. Ma olin lihtsalt.. vau.. vau. :D

Alles eile tulime me tagasi Viljandisse ja märkamatult olimegi 5 päeva omadega mööda lasknud. Ma ausalt öeldes igatsen juba tagasi. Keio vanemate valmis ehitamata maja sai juba nii koduseks ja seal on lihtsalt nii palju teha, et ei oskagi igavust tunda. Nüüd Viljandis peab genereerima, et mida ette võtta ja mida vahvat teha, aga seal sai lihtsalt päev otsa ringi mütata ja midagi toimetada, sest maja tuleb ju kunagi ometi valmis saada. Kindlasti lähme sinna suvel mingi aeg uuesti appi. :)

Jaaniõhtul said paraku kõik pildid tehtud Keio ema kaameraga ja ma ei viitsinud neid enda arvutisse laadida, seega panen siia postitusse hoopis niisama pilte üleeile õhtusest jalutuskäigust maja läheduses. Läksime Keio ema ja Annabeliga läbi pika heina, üle jõe, üle logudiku silla niisama uudistama. Ideaalis tahtsin ma tegelikult hästi vinget pilti karjaloomadest teha, aga nood ei tahtnud portreepiltide jaoks lähemale tulla. Äkki järgmine kord joppab paremini. :D