pilt minust lihtsalt
igapäev

Ma olin juba niiiii lähedal!

Ma ei tea, kui palju ma olen või ei ole siin blogis sellel teemal rääkinud, sest tegu on minu jaoks sellise teemaga, mida ma olen terve elu proovinud pigem mitte üles võtta ja alati lootnud ka, et keegi teine ei võta. Õnneks ja imekombel ma ei mäleta absoluutselt ühtegi korda oma elus, et keegi oleks kuidagi negatiivselt kommenteerinud või tähelepanu osutanud sellele, seega.. I guess see on lihtsalt midagi, mille osas ebakindluse olen ma endale peamiselt ise loonud. Jumalale tänu selle eest, et inimesed on minuga sellest hoolimata koos aega veetnud või minus ilu näinud. :D Millest ma jahun? Okay, let’s say it – oma hammastest.

Nimelt olen ma neid julgelt poole oma elust häbenenud? Võib-olla mitte päris, aga igatahes pidanud oma suurimaks iluveaks niiöelda. Alguses oli “vea” likvideerimisega tegelemisel süüdi hirm hambaarstide ees, mille minusse üks ebameeldiv hambaarstivisiit kunagi ennemuistsel a’al kooli hambaarsti juures tekitas. Ehk siis, lihtsalt olin nagu ma olin ja üritasin olukorraga leppida. Päris palju on ju ümberringi inimesi, kellel ei ole ideaalsed hambad ja ega nad sellepärast siis kohe koledamad inimesed ei ole. Ikka naeratavad laialt, on lõbusad, ei häbene miskit ja mis kõige huvitavam, ise ma ka vaatan, et issand need inimesed on sellest hoolimata IMEILUSAD!

Küll aga ihaldasin ma ikkagi sisimas, et tahaks kunagi imeilusat naeratust omada. Olen koguaeg mõelnud, et kui mul see oleks, siis ma oleksin oma välimusega väga rahul ja et see on #1 asi selles listis, mida mul oleks vaja, et end enda kehas 90% enesekindlalt tunda, aga nagu öeldud, siis peamiselt hirmust nagu tollal asjaga ei tegelenud.

Siis hakkasin blogima, tutvusin Malluga ja kui tema enda hambad korda tegi, sain sellest piisavalt julgust ja innustust, et enda hirmule ka vastu hakata. Nii ma siis tegin põhjalikku uuringut hambaarstide osas ja valisin tollal välja Marek Vink ’i (elasin siis Tallinnas), kes on Eesti Hambaarstide Liidu president. Tema juures käies sain ma tõesti hirmust üle ja oli jube loll tunne, et nii kaua kartnud olin – oleks juba ammuilma pidanud otsima lihtsalt teise arsti, kui üks haiget tegi, aga hoopis see üks, kes haiget tegi, tekitas hirmu kõigi ees. Katkised hambad said korda ja olin naeratusega päris rahul.

Tartusse kolides ja hambaravi vajaduse ilmnedes olin ahastuse äärel, et kuhu ma siin küll lähen, sest kuigi ma olin hea hambaarsti leidnud, oli hirm uues kohas ikkagi mingi halva kogemuse otsa komistada ja tööpäeviti ikka Tartust Tallinnasse hambaarsti juures ju käima ei hakka (kuigi ausalt, ma olin valmis seda täiesti kaaluma vajadusel! :D). Igasuguste eriarstide valikul on minu parim sõber alati google ja Tervisetrend, mille abil ma teen ikka arvestatava taustauuringu ja siis ka mingi valiku, millega julgen riski võtta. Tartus valisin enda jaoks välja Dagmar Piikov ’i (nüüd perekonnanimega Niibo), kes pani mind hambaarste VEELGI vähem kartma. Päris päriselt, ma käisin ta juures ja tundsin ennast seal toolis nagu spaas pikutades. Teinekord oli lausa kahju, kui visiit lõppes, sest nii mõnus oli seal toolis lihtsalt lesida ja oma mõtteid mõelda. :D Tema pakkus ka välja, et ma võiks mõelda esihammastele kroonide paigaldamisega, sest neil on juba päris palju täidisematerjali ja kuniks oma hammast ikkagi piisavalt alles on, siis noh, oleks mõistlik kroonid panna. See oli siis paar aastat tagasi ja tol korral kohe ei kannatanud rahaliselt asjaga tegeleda, aga mõtted on selle ümber keerelnud sellest saati.

Nüüd ma põhimõtteliselt tahan ühte hambaarsti lihtsalt veel kiita, sest kindlasti on peale minu veel inimesi, kes googeldavad hambaarste ja ma tahan, et kõik inimesed, kes kardavad, leiaks endale hea arsti. Nimelt siis paar aastat tagasi jäin ma kroonide paigaldamise peale mõtlema (ja raha koguma) ja kui ma ükskord mõtlesin, et hakkaks selle asjaga ka lõpuks tegelema, ilmnes, et Dagmar oli ära lapsehoolduspuhkusele läinud. Jälle seisin ma kahe variandi ees: 1) nii kaua lihtsalt mitte hambaarsti juures käia, kui Dagmar tagasi (ehk tema laps mingi 3-aastane on) või 2) valida keegi välja, hirm alla neelata ja taaskord ikkagi uue hambaarstiga riskida. Kuna käima ikkagi peab, valisin teise variandi ja jällegi sain meeldiva kogemuse osaliseks – arstiks Salme Kõiveer. Kuna vahepeal lahkus ka Annabeli hambaarst Unimed kliinikust, kus me siin Tartus käime, oli ka talle vaja vahepeal uut arsti ja viisin ka tema Salme juurde. Ja ka talle meeldis, seega loodetavasti Salme niipea nüüd ei lahku! :D

Minu viimasel visiidil Salme juurde aga teatas ta, et minu endine arst, Dagmar, tuleb lapsehoolduspuhkuselt tagasi ja saan hakata jälle tema juures käima ja kuna Dagmar tegeleb ka protseesimisega (kroonid jne), siis võingi tema juurde konsultatsiooni minna. Nüüd ma käisingi ja teatasin Dagmarile rõõmsalt, et tema vahepealse äraoldud aja jooksul olen ma lõpuks omadega seal maal, et võiks nüüd selle kroonivärgi lõpuks ka reaalselt ette võtta ehk siis olen arvestanud sellega, et ma teen selle väljamineku somehow teoks – maksku, mis maksab (või noh, ma olin arvestanud sellega, et see “maksku, mis maksab,” läheb maksma ligikaudu 2000 eurot, mitte rohkem :D). Samuti olin ma mõelnud, et kuna ma saan selle aasta augustis juba 30 (!!!), siis oleks eriti lit, kui ma selleks ajaks saaks ühe eluunistuse teoks tehtud, ehk kroonid suhu ja särava naeratuse. Siinkohal peab natuke süüdistama ka Triinut, kes ka ju mingi aeg selle asja ära tegi ja nüüd muudkui naeratab oma säravate hammastega instagramis. :D Ehk siis noh, veits seda indu ja teotahtelisust nüüd lõpuks ikkagi asi ära teha, tuli Triinu blogipostitusest veel ekstra juurde. (Üleüldse, mis värk on blogijate ja hammastega? Kes blogisid loeb, see teab.)

Triinu kirjutas, et tal läks vist 3-4 nädalat sellega. Tundus, et siuh säuh, lähen kohale, tehakse raviplaan ja vähem kui paari kuuga ongi asi tehtud niksti-naksti ja mina suveks ja 30. juubeliks imeilus, eksole. Poole elu pikkune unistus oli nii käega katsutav.

Vaatas siis Dagmar mu hambaid ja naeratust ja arutasime ja järsku käis ta välja mõtte, et võiks ka ortodondiga konsulteerida, sest äkki mõtleks esmalt breketravi peale ja siis alles kroonide paigaldamise peale, sest… lõpptulemus oleks siis nagu päris ideaalne ja ilusam. Tõsi ta on, et hammastel on mul alati ka veidi kitsas olnud ja alumised hambad on natuke puseriti ja ilusa kaarega võiks nad tõesti olla, aga… aga… ma nagu olin koguaeg mõelnud, et savi see, peaasi et ilus naeratus oleks. Samas nagu makes sense, et kui ülemised teha ilusaks, võiks ju ka alumised olla. Ülemisel kaarel on mul üks hammas teistest tagapool ja seda saaks küll kroonidega korda ehitada, aga kui kaar oleks ise juba ideaalne, oleks tulemus ka kroonidega parem. Ehk siis hambaarsti poolt väljakäidud mõte kõlab igati loogilise ja õige järjekorrana, aga…

ma olen ikkagi veits, mitte veits, vaid päris palju löödud ja sellise ahastuse ja ohkimise äärel, sest ma ju mõtlesin, et kohe-kohe on üks unistus (parajalt kallis ka veel) täidetud ja siis saab nagu järgmiste unistuste (nagu oma kodu soetamine) poole pürgima hakata, aga breketravi vajadus lükkab esiteks selle esimese unistuse täitumist umbes ~2 aasta võrra edasi ja teiseks teeb selle ka mingi miljon korda kallimaks? Breketravi on ju mingi hirmus kallis asi, mida ei kata isegi teismeliste puhul haigekassa enamikul juhtudel. Seega ma siin mõtlen, et no kurat küll ja ei tea mis saab, sest sellega ma ei olnud arvestanud, et ma oma suhu nüüd nii palju raha peaks toppima hakkama. Tahaks muidugi, aga kust üldse inimesed võtavad endale need breketite rahad? Jube! Kõlan nagu viimane rott, aga nii suurte summade puhul ma ilmselt olengi. :D Nii et kui kellelgi on hea plaan kiireks rikastumiseks, võib sellest mulle teada anda. :D

Mõtlesin korraks, et kas üldse on mõtet? Pea pool elu juba elatud, varsti juba vaja hambad nagunii välja tõmmata ja proteesid panna vms. :D Siis aga meenus, et ka ühel sõbral olid 30+ aastaselt breketid ja Roald Johansonil olid suht vanalt breketid ja Jan Uuspõllul on isegi praeguses vanuses breketid. Seega.. vahet pole, mis vanus on, see on norm asi, mida ikka tehakse, kui on võimalusi ja kui ikka on vajadust. Seega okei, mõte ise on vastuvõetav ja oleks nagu nõus 2 aastat unistuse täitumisega venitama, aga kurat… päris nadi kui asi jälle ikkagi mitmete aastate pikkuseks venib, sest lihtsalt nüüd on vaja arvestada nii palju suurema väljaminekuga. Samas vist võib ka loota, et kui ikka max korda kõik teha, ei pea proteese äkki üldse kunagi panema ja saab surmani nn “oma hammastega” olla?

Järgmisel nädalal on uus hambaarstivisiit ja eks siis näeb, mis kostetakse ja eks siis kunagi ka näeb, mida mina ise kostan arstile selle kohta. Samas ma veits elevil ka ja kujutan ennast siin juba breketitega mõneti ette, et ülilahe oleks. Ma ei tea miks, aga minu arust oleks jumalast lahe natuke aega selline teistmoodi olla – veider? :D

Aga et ma siin üksi ei räägiks oma ebakindlustest, rääkige kaasa enda hambaarstikogemustest, kroonidest, breketitest jms, kui te olete kõige sellega kokku puutunud. 

12 kommentaari

  • Triin

    Mul on täiega sama teema õhus juba oma pool aastat. Saan järgmisel aastal 30. Ma kroonide peale polegi nagu mõelnud vaid just breketite. Appi, kui keegi otsustaks minu eest. Ja hambad on täpselt sellised, et noh ennast häirib just. Samas kui mõtlen, et mida selle 2000 e eest muud teha saaks, siis… noh :)
    Mul muu küsimus ka- kas Annabelil on see põnnikell alles? Toimib ja kasutab veel?

    • Katre

      Mul see kroonide värk sellepärast, et ma ei saa oma esihambaid muidu valgeks, sest need on plommitud ja ei saa valgendada. Seega pole tooniga rahul ja see nagu tekitab ka seda ebakindlust.

      Põnnikell on alles, aga talvepuhkusel hetkel olnud, sest lasteaias kasutada ei tohi ja peale lasteaeda ei ole ta talveperioodil üksi välja ka kippunud. Ega ma ei lubaks ka, pime ja porine ju olnud. Ta ise juba ootab ka, et kui jälle soojemaks ja rohelisemaks läheb, siis saab jälle tädi koeraga mängimas käima hakata. :) Ehk siis kevadel on plaan uuesti ikka kasutusele võtta. :D

  • Katrin

    Tunnen sinu jutus ära enda, samuti lapsepõlve trauma annab siiani tunda ja hirm hambaarstide ees on meeletu. Olen aastaid kogunud julgust, et võtta miskit ette ja saada hambumus kenaks, olen käinud konsultatsioonis, aga siiski asja pooleli jätnud, kord rahast kahju, siis jälle hirm haiget saada jms.
    Oma lapsega olen küll usin hambaarstil käia, et tal ei tekiks kunagi sellist hirmu hambaarstide eest ja et varakult saaks jaole kui hambumus vajab sekkumist.
    Ootan huviga uut postitust ja jälgin põnevusega su teekonda ja hoian pöialt, et kõik kenasti läheks. Äkki suudan ka mina ennast kokkuvõtta ja sammud hambaarsti tooli poole ette võtta, igal juhul su postitus on inspireeriv ja hambaarsti leidmisel igati abiks

    • Katre

      Ma ei tea, kus linnas sa oled, aga kui Tartus või Tallinnas, siis postituses on mul mainitud ka hambaarstide nimed, kellega sa võid hirmust üle saada ja hoopis “spaas” käia. :D Mul ka nii kahju, et ei tegelenud õigel ajal või et vanemad lihtsalt ei käskinud nii tungivalt tegeleda. Kuidagi õnnestus mul kõik need hambaarstivisiidid ära susserdada ja lihtsalt mitte kohale ilmuda jms. Seda viga ka A. puhul üritan parandada ja kavatsen hammaste koha pealt tal kuni 19a saamiseni selles osas silma peal hoida. :D

    • Mumm

      Alustasin breketite kandmist 31 aastaselt ning ära võeti 2 ja natuke peale aasta pärast, sellest on nüüd mitu aastat möödas. Kokku võis summa minna nii umbes 2500 kuni 3000, seal sees ravi alguses ja lõpus röntgenpildid ja tarkusehammaste operatsioonid. Kandsin kõige tavalisemaid metallist, mind ei häirinud ja ennast kehvasti seetõttu ei tundnud. Keraamilisi alumisele kaarele ju ei paigaldatagi ning rääkides on need ikka näha. Enne mõtlesin korraks ka keraamilistele, kuni juhtusin juhuslikult nägema breketikandjat, kes oli väga kena ja hoolitsetud ja naeratas säravalt oma metalsete breketitega ning peale seda ei kartnud ma enam kõige tavalisemaid metalseid. Võib-olla näitleja või teles töötaja puhul oleks keraamilised tõesti parem valik.
      Algul paigaldati breketid ülakaarele, pool aastat hiljem alakaarele. Suurem summa tuligi maksta breketite paigaldamise ning eemaldamise ajal, muidu maksin iga kord visiiditasu breketeid pingutamas käies, äkki oli 15 või 20 eurot, mitte midagi võimatut.
      Ma ei kahetse, minu jaoks pole oluline saavutada maksimaalselt valged hambad, vaid kenas sirges reas paiknevad oma hambad, mille eest on hoolt kantud, las nad siis olla tooni võrra ideaalist kollakamad.

  • Helena

    Ma just 3. jaanuaril vabanesin breksidest! Olid need mul suus päevapealt 1a5k. Arvestasin kahe aastaga, niiet olin meeldivalt üllatunud, et juba nii varakult lahti sain neist. Enamik kliinikuid siiski pakub järelmaksu ka ning ise kasutasingi seda varianti. Kokku oli summa 3000€, sissemaks oli vist 900€ ning ülejäänud summa maksin iga 2 kuu tagant 350€ kaupa. Niiet viimase makse tegin ka samal kuul, kui breketitest vabanesin. Kuna mul olid üsna väljaulatuvad “kihvad”, siis minu puhul on tulemus ülimalt ilus ja ma olen mega rahul. Ainus, mida kahetsen, ongi see, et juba varem seda ei teinud :)

    • Katre

      Aga kas sul olid need metallimoodi või need valged? Need valged tunduvad kusjuures paljude puhul jumala ilusad ja kaugelt tehtud piltidelt ei saagi aru, et breketid oleks, aga nendest ma muidugi ei viitsiks unistada, sest need on minu teada tavalistest veel poole kallimad. :D
      Aga õnnitlused! Kujutan ette, kui mõnus on olla!

      • Helena

        Üleval olid valged, all metallist. Just esteetilisuse mõttes :) aga hinnavahe oli mingi 400€ ja selle olin iga kell nõus investeerima, seda enam, et järelmaksuga :)

  • K

    I feel you! Mingil imelikul põhjusel ei käinud ma ka pikka aega hambaarstil ja kui lõpuks valu sundis minema, tuli pikk ja kulukas ravi ette võtta. Aga tehtud sai ja nüüd mõtlen, et miks ma nii rumal olin 😀 Kui hambad korda sain, siis võtsin ette ka ühe “eluunistuse” ehk puseriti hambad ilusaks ja loetud päevad peale oma 30.sünnipäeva saingi breketid suhu. Olin, ja olen endiselt, väga elevil, sest kuigi alguses on valus ja ebamugav, siis ei jõua lõpptulemust ära oodata. Valisin ülemisele hambakaarele 6 valget breketit, et veidi esteetilisem oleks, ülejäänud klassikalised metallist. Natuke kallim on, aga ikkagi rahul.

  • Maria

    Olen 35 ja mul olid breketid 2 aastat ning paar nädalat tagasi need eemaldati. 2000+ eurot tundub küll suure summana, aga seda ei pea ju korraga välja käima. Mul olid mõlemal hambakaarel ees kuuel hambal valged breketid ja ülejäänud metall. Minu ortodont oli TÜ Stomatoloogiakliiniku ortodont Maarja Avameri, kes on täiesti super. Igal juhul soovitan breketeid, sest see on minu elu küll palju ilusamaks muutnud. Mul ka esihammastel täidised, aga lasen hoopis lumineerid panna.

    • Sirli

      Mina ka kunagi pelgasin hambaarste, just selle tõttu, et algklassides oli kohustuslik kontroll ja seal tehti ikka kohutavalt haiget. Siis olid ju need aparaadid päris hirmsad jne. Olen sama vana kui Sina. Aga praegu annaks ma kõik, et mul oleks rahaliselt võimalik hambaarstile minna. Olukord on kohutav. Iga päev mõtlen hirmuga, kas ma saan lapse lasteaialõpu või esimesse klassi mineku piltidel naeratada 😭 (see on juba järgmine aasta, aga asi muutub hullemaks loetud päevadega). Ma ei tea kas üldse terveid hambaid enam on.. Tagumistest pole varsti enam midagi alles, vaid igemesse kasvanud juured. Esimesed veel ei lagune silmnähtavalt. Küll aga on juba ühel kild nurgast ära ja iga kord kui naeratan, mõtlen kas keegi märkas. See on nii kohutav pinge.
      Minupärast olgu nad natuke viltu või ebaühtlaselt. Aga MA TAHAN NAERATADA. See kõik mõjutab meeletult elukvaliteeti ja tekitab stressi..

      • Katre

        Aaagaa on ka soodsamaid kohti? Tartus soovitaks Kliinikumi, kus on ka õpilased, praktikandid, juhendmise all. Ma aru saanud, et hinnad vähe paremad ka seetõttu. Lisaks äkki annab mõelda järelmaksule?

        Ma pole rahaliselt hea lohutaja, ma tean nii hästi, mis sa mõtled ja tunned. Mul pole samuti selle teekonna jaoks olnud võimalust aaaaaastaid, aga ma hakkasin üks hetk oma kulusid ja tulusid üles kirjutama tabelisse. Vähendasin kust sai ja leidson, et pisikesi summasid saab kõrvale panna. Kui juba kasvõi 10 eurot kõrvale saad panna iga kuu, siis see on nii suureks tõukeks. Automaatselt hakkad üritama järjest rohkele kõrvale panna. Järgmine kuu jätad krõpsu ostmata ja paned 15 eurot jne jne.

        Ühtlasi, kui teed tabelit ja arvestad oma kohustuslikke väljaminekuid, siis pane sinna ka “maksa iseendale.” Tee see endale kohustuslikuks makseks! Ma maksan iga kuu kõigepealt endale, siis alles muu. Nii oled sa raha juba kohe kõrvale pannud ja siis kuu lõpuni elad sellest, mis pangkontol on. ;)

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga