igapäev,  Laps

Lasteraamatute soovi(tus)nimekiri

Ma ei ole kunagi olnud väga suuremat sorti raamatulugeja ja mul on sellest tegelikult väga kahju. Eriti arvestades asjaolu, et nii minu emal kui ka isal ei möödu reaalselt ÜHTKI õhtut oma elust, kus nad ei võtaks mõnd raamatut kätte ja ei loeks. See tundub nii imetlusväärne tegu – lugemine. Umbes nagu tarkade inimeste asjalik ajasisustamine.

Võib-olla aga pole teaduslikud, ajaloolised raamatud, kriminullid või romaanid lihtsalt minu jaoks? Või olen ma vaimselt alaarenenud? Sest ma pean tõdema, et erinevaid lasteraamatuid loen ma väga hea meelega. Ma võin käsi südamel väita, et Naksitrallid jäävad igavesti mu elu üheks lemmikuimaks raamatutesarjaks.

Kui ma pubekana ja juba vanemana enam lasteraamatuid ei lugenud, sest palju ajakohasemad olid Anna Karenina või Tõde ja Õigus, siis nüüd on mul kohutavalt hea meel alati raamatupoodi siseneda. Lasteraamatute riiuli juurde koos lapsega minna on ju nagu igati normaalne vaatepilt. Tihti leian ma end ka raamatupoodide netilehekülgedel surfamas, erinevaid lasteraamatute arvustusi lugemas ja aina lisan enda soovilisti juurde, mida kõike ma tahaks Annabelile lugeda (ehk siis seeläbi hoopis ise ka lugeda, he-he).

Kusjuures minu arust on lasteraamatud kohutavalt mõtlemapanevad. Kui mingisugust romaani lugedes sa lihtsalt elad kaasa kellegi maru õnnetule armastusloole, siis lasteraamatud kõnetavad kuidagi hingeliselt. Nad tuletavad endalegi meelde, mis tunne on lapsemeelselt unistada ja uskuda, kui oled selle unustanud. Nad on lihtsalt nii armsad, et poevad hinge, eriti kui üks täiesti pisike isik oma kujutlusvõime abil asju teisiti lahti tõlgendab. Siis muutub kogu protsess ja raamatu sisu veel eriti huvitavaks. Ja olgu öeldud, et mulle just meeldivadki niisugused lasteraamatud, mille sisu paistab olevat selline hingeminev ja südamlik ja seeläbi ka armsalt õpetlik.

Margery Williamsi SAMETJÄNES (link) on mul riiulis juba ilutsemas, ent lugema pole veel jõudnud, kuna korralikult kuulamine ei tundu Annabelile veel päris jõukohane ülesanne olevat. Ma aga ei taha üksi ka enne ära lugeda, vaid temaga koos selle raamatu sisu kord avastada. Seega piinlen ma ka ise, et see raamat lahti lüüa ja teada saada, mis seal saab. Ootusärevus on suur.

Lugu sellest, kuidas ühe poisi mänguasjakappi asub elama väike jänes, kelle suurim unistus on saada PÄRIS elus jäneseks, on lihtsalt nii armas. Võib-olla seetõttu, et ema rääkis mulle väiksena ikka, kuidas siis kui mina magan, ärkavad mänguasjad ellu. Ja eks ma nõnda ette kujutasin ka, kuidas nad öösel tasakesi müttavad ja hommikuks oma kohale tagasi istuvad. :)

Michal Snuniti HINGELIND (link) elab “inimese sees ja otsustab, mida inimene tunneb. Vahel teeb ta seda meie märguande järgi, vahel omatahtsi. Kõige tähtsam on oma lindu hoolega kuulata ja tema hüüdmist tähele panna.”

Kuulsin sellest raamatust facebooki montessori grupi kaudu ja see peaks siis lapsele õpetama oma tunnete väljendamist ja aktsepteerimist. Ühe soovitaja kirjeldus selle kohta oli lihtsalt nii armas, et see tundub kohe täiega midagi sellist, mida oma lapsele lugeda soovin:
“Minu vaieldamatu lemmik on “Hingelind”, mis algul tundub mõeldud suurematele lastele, kuid olen seda lugenud ka kolmeaastastele ja kõnetab ka neid väga. Peale raamatu lugemist on lapsed hakanud ka ise oma hingelinnust rääkima, s.t rääkima tunnetest, milliseid tundeid mingi läbielatud olukord tekitas. Meil on selleks isegi eraldi lind, kes rändab selle lapse kätte, kellel on midagi hingel, mida kaaslastega tahetakse jagada.”

Minu tunded. ARMASTUS (link), HEADUS (link), ÜKSILDUS (link) ja KADEDUS (link) keskenduvad samuti sellele, et õpetada last erinevaid tundeid tundma ja neid paremini mõista. Raamatud õpetavad lapsele, et täiesti normaalne on tunda kadedust või hirmu ja ma leian, et on kohutavalt oluline, et laps oskaks erinevate tunnetega toime tulla. Eriti hea ongi seda õppida kuulates/lugedes justkui mingit muinasjuttu mingi tegelaskuju kohta ja seeläbi hoopis mõista neid erinevaid tundeid. :)

Marianne Dubuc LÕVI JA LIND (link) jutustab, kuidas ühel päikeselisel sügispäeval leiab lõvi oma aiast haavatud linnukese ja alguse saab lummav lugu sõprusest. Seda, kuidas suuremad väiksemaid või tugevamad nõrgamaid hoiavad, on alati armas kuulata. Loodetavasti, ja vähemasti kirjelduse järgi, ma sellise sisuga raamatu ka eest leian. Ikka, et õpetada oma lapsele, kuidas teiste eest hoolitseda ja teisi hoida.

VÄIKE ELEVANT, KES TAHAB MAGAMA JÄÄDA (link) on tegelikult sama sarja teine raamat. Esimeseks on hoopis JÄNES, KES TAHAB MAGAMA JÄÄDA (link). Väidetavalt peaksid selle sarja unejutud olema last rahustavad ja kuulama panevad. Eriti peaksidki nad abiks olema just neile, kelle lapsel uni eriti kergesti ei tule. Raamatus on ka juhtnöörid, millise tempoga võiks juttu lugeda, millises kohas haigutada ja milliseid sõnu rõhutada. Lookesed on seetõttu tähelepanu köitvad ja loovad oma mõjusate psühholoogiliste võtetega rahuliku õhkkonna, et magamaminek oleks meeldiv punkt päevale.

Aino Perviku SINIVANT LÄHEB LASTEAEDA (link) tundub olevat asjalik raamatu lugeda siis, kui laps ei saa täpselt aru, miks ema ja isa peavad minema kuskile salapärasele töömaale, kuhu nad last kaasa võtta ei saa. Ja vastab ilmselt ka küsimusele, miks laps omapead koju jääda ei saa. Kujutan ette, et mingi etapil võib sellise loo lugemine täitsa kasuks tulla, kui peaks tekkima seesugune küsimus ja vastumeelsus lasteaias osas. Ja siis oleks kohe hea jutustada, et näed.. elevant pidi ka ja oli sellega väga rahul. :)


Ma hetkel ei hakka nimekirja pikemaks väntama, sest seda võiks teha lõputult. Küll aga loodan ma, et keegi siit saab ka hea idee, millist raamatut lapsele osta või lugeda tahaks, kui endal parasjagu väga ideid ei olnud ja raamatupood silme eest kirjuks võtab. Teen meelsasti seesuguseid mulle silmajäänud raamatusoovitusi ka tulevikus.

Milline on teie lapsepõlve või teie laste lemmik lasteraamat ja miks? :)

13 kommentaari

  • Evelin Merisalu

    meil on ka see SAMETJÄNES raamat . :) Poja sünnipäevaks sai. pildid väääga ilusad sees . Ka me pole seda veel lugenud, endalgi huvi suur, et lugeda, aga kuna poja eriti huvitatud pole, siis ei hakka ka praegu seda riiulist puutuma. :)

  • Maris

    Kuna mina väiksena eriti lugemist ei armastanud, siis lemmik raamat oli Lõvikuningas Simba. Nüüd õnneks olen enda jaoks raamatud avastanud. Ja loen meeleldi, viimastel aastatel pole kahjuks niipalju aega kui sooviks.
    2,3 aastane poeg mul veel eriti raamatutest ei huvitu, ta selline püsimatu ka, et suht võimatu talle midagi ette lugeda. Aga neid raamatuid on juba päris palju kogunenud. Sellest nimekirjast pole veel ühtegi. Nüüd hea jälle poodi minna ja teada , mida võiks osta.

    • Katre

      Mul sama, et Ann püsimatu ja vuristab omi jutte/mõtteid, kui lugeda tahan. Veidi tobe, aga ainult käratades (hääle tõstmisega) saan ta vakka panna ja siis ta paistab kenasti kuulavat. Aga võiks nagu kohe. :D

      Aga tore, kui ka uut juurde saite. :)

  • Aidi

    Ära muretse, sa ei ole ainuke kellele lasteraamatud meeldivad. Mina olen sinuga ühes paadis :) Ükskord avastasin oma õe juurest ühe muinasjutu raamatu ja kuna ma seda koju kaasa ei saanud võtta, sest õel oli endal ka vaja seda, siis lugesin isegi vetsus oma lapsele seda, et teada saada mis igas jutus saab :D

  • R

    Hingelinnu raamatut loeti mulle esimest korda lasteaias, kui viimases rühmas käisin.. siis juba jäi see mulle vägagi meelde.. nüüd paarkümmend aastat hiljem, kui asusin ise lasteaeda tööle, otsisin selle raamatu üles ja praegu seisab see auväärselt minu raamaturiiulis ja aeg-ajalt ma loen seda ise ka läbi, et meelde tuletada iseendalegi seda tunnetelaegaste avamist. See on üks kuldaväärt raamat!

  • Liis

    Grühvel ja nüüd ilmunud Grühvli poeg. Imeline, lihtsalt imeline tõlge ja vaimustav lugu, BBC-l on sellest multikad ka. Grühvel on see põhjus, miks ma läksin tõlkimist õppima.

    • Katre

      Väga äge. Läääks listi! :D
      Haha ma ei kujuta ette, mis lapsest saab, kui ma talle aina mingeid pehmoraamatuid hakkan lugema, aga noh.. sellejaoks lapsepõlv vist ongi, et südamlik ja pehmo olla. :D

  • E

    Raamatupostitused on nii head. Saab ideid, mida veel riiulisse soetada võiks. Lasteraamatud on tõsine haigus :D Varem sai neid töö pärast riiulisse tassitud, nüüd on nii hea neid oma lapsega koos vaadata.
    Lisan mõned raamatud, mis minu arvates on nii armsate piltidega ja jutud ise on ka head.
    Need on siis minu lemmikud.

    1. Head und, mu kullake. http://www.apollo.ee/head-und-mu-kullake.html
    2. Üks vihmapäev.
    http://www.apollo.ee/uks-vihmapaev.html
    3. Lippa koju, jänkupoju.
    http://www.apollo.ee/lippa-koju-jankupoja.html

    • Katre

      Õõh, kõik need su pakutud on läbi müüdud. :(
      Tunduvad väga mõnusad ja muide, seee jänkupoju raamat jäi mulle aastaid tagasi raamatupoes silma küll, aga tol hetkel ei olnud raha/mõtet osta ja nüüd siis enam ei ole võimalustki.. :(

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga