Lasteraamatute soovi(tus)nimekiri

Ma ei ole kunagi olnud väga suuremat sorti raamatulugeja ja mul on sellest tegelikult väga kahju. Eriti arvestades asjaolu, et nii minu emal kui ka isal ei möödu reaalselt ÜHTKI õhtut oma elust, kus nad ei võtaks mõnd raamatut kätte ja ei loeks. See tundub nii imetlusväärne tegu – lugemine. Umbes nagu tarkade inimeste asjalik ajasisustamine.

Võib-olla aga pole teaduslikud, ajaloolised raamatud, kriminullid või romaanid lihtsalt minu jaoks? Või olen ma vaimselt alaarenenud? Sest ma pean tõdema, et erinevaid lasteraamatuid loen ma väga hea meelega. Ma võin käsi südamel väita, et Naksitrallid jäävad igavesti mu elu üheks lemmikuimaks raamatutesarjaks.

Kui ma pubekana ja juba vanemana enam lasteraamatuid ei lugenud, sest palju ajakohasemad olid Anna Karenina või Tõde ja Õigus, siis nüüd on mul kohutavalt hea meel alati raamatupoodi siseneda. Lasteraamatute riiuli juurde koos lapsega minna on ju nagu igati normaalne vaatepilt. Tihti leian ma end ka raamatupoodide netilehekülgedel surfamas, erinevaid lasteraamatute arvustusi lugemas ja aina lisan enda soovilisti juurde, mida kõike ma tahaks Annabelile lugeda (ehk siis seeläbi hoopis ise ka lugeda, he-he).

Kusjuures minu arust on lasteraamatud kohutavalt mõtlemapanevad. Kui mingisugust romaani lugedes sa lihtsalt elad kaasa kellegi maru õnnetule armastusloole, siis lasteraamatud kõnetavad kuidagi hingeliselt. Nad tuletavad endalegi meelde, mis tunne on lapsemeelselt unistada ja uskuda, kui oled selle unustanud. Nad on lihtsalt nii armsad, et poevad hinge, eriti kui üks täiesti pisike isik oma kujutlusvõime abil asju teisiti lahti tõlgendab. Siis muutub kogu protsess ja raamatu sisu veel eriti huvitavaks. Ja olgu öeldud, et mulle just meeldivadki niisugused lasteraamatud, mille sisu paistab olevat selline hingeminev ja südamlik ja seeläbi ka armsalt õpetlik.

–

Margery Williamsi SAMETJÄNES (link) on mul riiulis juba ilutsemas, ent lugema pole veel jõudnud, kuna korralikult kuulamine ei tundu Annabelile veel päris jõukohane ülesanne olevat. Ma aga ei taha üksi ka enne ära lugeda, vaid temaga koos selle raamatu sisu kord avastada. Seega piinlen ma ka ise, et see raamat lahti lüüa ja teada saada, mis seal saab. Ootusärevus on suur.

Lugu sellest, kuidas ühe poisi mänguasjakappi asub elama väike jänes, kelle suurim unistus on saada PÄRIS elus jäneseks, on lihtsalt nii armas. Võib-olla seetõttu, et ema rääkis mulle väiksena ikka, kuidas siis kui mina magan, ärkavad mänguasjad ellu. Ja eks ma nõnda ette kujutasin ka, kuidas nad öösel tasakesi müttavad ja hommikuks oma kohale tagasi istuvad. :)

–

Michal Snuniti HINGELIND (link) elab “inimese sees ja otsustab, mida inimene tunneb. Vahel teeb ta seda meie märguande järgi, vahel omatahtsi. Kõige tähtsam on oma lindu hoolega kuulata ja tema hüüdmist tähele panna.”

Kuulsin sellest raamatust facebooki montessori grupi kaudu ja see peaks siis lapsele õpetama oma tunnete väljendamist ja aktsepteerimist. Ühe soovitaja kirjeldus selle kohta oli lihtsalt nii armas, et see tundub kohe täiega midagi sellist, mida oma lapsele lugeda soovin:
“Minu vaieldamatu lemmik on “Hingelind”, mis algul tundub mõeldud suurematele lastele, kuid olen seda lugenud ka kolmeaastastele ja kõnetab ka neid väga. Peale raamatu lugemist on lapsed hakanud ka ise oma hingelinnust rääkima, s.t rääkima tunnetest, milliseid tundeid mingi läbielatud olukord tekitas. Meil on selleks isegi eraldi lind, kes rändab selle lapse kätte, kellel on midagi hingel, mida kaaslastega tahetakse jagada.”

–

Minu tunded. ARMASTUS (link), HEADUS (link), ÜKSILDUS (link) ja KADEDUS (link) keskenduvad samuti sellele, et õpetada last erinevaid tundeid tundma ja neid paremini mõista. Raamatud õpetavad lapsele, et täiesti normaalne on tunda kadedust või hirmu ja ma leian, et on kohutavalt oluline, et laps oskaks erinevate tunnetega toime tulla. Eriti hea ongi seda õppida kuulates/lugedes justkui mingit muinasjuttu mingi tegelaskuju kohta ja seeläbi hoopis mõista neid erinevaid tundeid. :)

–

Marianne Dubuc LÕVI JA LIND (link) jutustab, kuidas ühel päikeselisel sügispäeval leiab lõvi oma aiast haavatud linnukese ja alguse saab lummav lugu sõprusest. Seda, kuidas suuremad väiksemaid või tugevamad nõrgamaid hoiavad, on alati armas kuulata. Loodetavasti, ja vähemasti kirjelduse järgi, ma sellise sisuga raamatu ka eest leian. Ikka, et õpetada oma lapsele, kuidas teiste eest hoolitseda ja teisi hoida.

–

VÄIKE ELEVANT, KES TAHAB MAGAMA JÄÄDA (link) on tegelikult sama sarja teine raamat. Esimeseks on hoopis JÄNES, KES TAHAB MAGAMA JÄÄDA (link). Väidetavalt peaksid selle sarja unejutud olema last rahustavad ja kuulama panevad. Eriti peaksidki nad abiks olema just neile, kelle lapsel uni eriti kergesti ei tule. Raamatus on ka juhtnöörid, millise tempoga võiks juttu lugeda, millises kohas haigutada ja milliseid sõnu rõhutada. Lookesed on seetõttu tähelepanu köitvad ja loovad oma mõjusate psühholoogiliste võtetega rahuliku õhkkonna, et magamaminek oleks meeldiv punkt päevale.

–

Aino Perviku SINIVANT LÄHEB LASTEAEDA (link) tundub olevat asjalik raamatu lugeda siis, kui laps ei saa täpselt aru, miks ema ja isa peavad minema kuskile salapärasele töömaale, kuhu nad last kaasa võtta ei saa. Ja vastab ilmselt ka küsimusele, miks laps omapead koju jääda ei saa. Kujutan ette, et mingi etapil võib sellise loo lugemine täitsa kasuks tulla, kui peaks tekkima seesugune küsimus ja vastumeelsus lasteaias osas. Ja siis oleks kohe hea jutustada, et näed.. elevant pidi ka ja oli sellega väga rahul. :)

Ma hetkel ei hakka nimekirja pikemaks väntama, sest seda võiks teha lõputult. Küll aga loodan ma, et keegi siit saab ka hea idee, millist raamatut lapsele osta või lugeda tahaks, kui endal parasjagu väga ideid ei olnud ja raamatupood silme eest kirjuks võtab. Teen meelsasti seesuguseid mulle silmajäänud raamatusoovitusi ka tulevikus.

Milline on teie lapsepõlve või teie laste lemmik lasteraamat ja miks? :)