Annabel Vanemuises
igapäev,  Laps

Lasteaialaps üksi kodus?

Märkasin mingi päev kuskil teemat selle kohta, et kui vanalt võib lapse üksi koju jätta mõneks ajaks või millal oleks sobilik seda harjutama hakata, arvestades asjaolu, et esimese klassi laps peab tihtilugu üksi kodus olemisega ju ikkagi hakkama saama. Muidugi on koduseid emasid või inimesi, kes saavad oma tööd ka kodust teha ja sellist muret ilmselt ei oma, aga samas on Eestis ka päris palju töötavaid vanemaid ja vanavanemaid, kes ei saa tööd tegemata jätta, et algklassi lapsega 4 aastat kodus istuda. Oma kogemusi jagavate inimeste seas oli nii neid, kes juba on eelkooliealist last (see on siis alla 7-aastase) üksi koju jätnud ja neid, kes ei ole ka veel 10-aastast ealeski isegi mitte viieks minutiks sedasi jätta söandanud.

Lastekaitseliidu lehe kohaselt:

Eestis ei ole seaduse tasandil määratud vanust, millest alates võib last üksi koju jätta. Kuna seaduseandja ei ole täpsemaid nõudeid kehtestanud, siis eeldab ta, et iga lapsevanem mõistab lapse vajadusi ning tagab lapse turvalisuse ja toetuse vastavalt lapse eale ja võimetele/oskustele.

Koolieelses eas last üksi koju jätta ei tohiks. Lapsed on loomult uudishimulikud ning sellest tulenevalt võivad nad pahaaimatult sattuda endale ohtlikesse olukordadesse.

Ehk siis Eestis lasub sellekohase otsuse tegemine ja vastutus puhtalt lapsevanemal, lähtudes lapse valmisoleku võime hindamisest selleks. Eesti on selles mõttes üldse mõnes mõttes eriti leebete reeglitega alaealiste laste osas, võrreldes nii mõnegi teise riigiga, kus samad asjad on päris rängalt karistatavad. Mitte, et see oleks hea asi…

Rääkides siis minu enda kogemusest, või meie, siis Annabel on üksi kodus olnud aeg-ajalt küll. Tegelikult vist rohkemgi, kui aeg-ajalt? Ma ei tea. Esimest korda jäi ta üksi vist mingi 4-aastaselt juba. Jube, ma tean! Olukorra leevendamiseks ütlen, et see juhtus mäletamist mööda umbes nii, et oli külm talvine aeg ja mul oli poest reaalselt vaja ainult ühte asja osta (ma ei mäleta mida täpselt, aga no ütleme, et suhkurt vms). Pood on meil 200m kaugusel. Ann vaatas napis riides diivanil multikat ja ma lihtsalt ei näinud mitte mingit pointi kulutada 10 minutit talle ja endale paksude riiete selga ajamisele, kui selle 10 minutiga jõuan ma poes ära lipata. Muidugi ma küsisin talt, et kas ta on nõus, et ma käin kiirelt üksi ära ja noh, ta oli.

Ütlesin endale justkui lohutuseks, et “aga vanasti tehti kogu aeg nii” teades, et nüüd ju ei ole enam “vanasti” ja nüüd on teised ajad. Süda puperdas terve poeskäigu aja ja muidugi mõista mõlkusid terve see 10 minutit peas mõtted sellest, et issand, mis saab kui midagi juhtuma peaks. Ma usaldasin, et A. ise ei tee midagi keelatut, et kartma peaks, aga rohkem käis peast läbi olukord, et mis siis saab, kui kuskil üleval korteris näiteks juhtub mingi veeavarii või tulekahju või.. noh, selline meist mittesõltuv õnnetus. Õnneks ei juhtunud.

Kuni tolle hetkeni võtsin ma ta alati poodi kaasa, isegi kui oli vaja ainult ühte asja osta, aga pärast seda hakkas neid kordi ikkagi rohkem tekkima. Väike hirm oli ikka, aga samas vaatasin teda ja mul oli nii tugev sisetunne, et ma saan teda usaldada ja ta saab hakkama. Sai ka. Lisaks juba eelmainitud “ootamatutele õnnetustele” käis peast läbi muidugi ka see, et “aga mis siis kui minuga midagi juhtub,” a’la kukun kokku, saan maja ees peksa või mis iganes, aga ma üritasin mõelda, et… selliste mõtete hirmus ei olegi võimalik elada. Teatasin sõbrannadele, et “kuulge, ma lähen poodi ja jätan Anni üksi.. et kui ma 10 minta pärast ei vasta, siis on midagi pekkis ja tormake kohale ja päästke laps!!!” :D Tundus nagu igati kindlam, kui keegi ikkagi teab.

Nüüd on aga nii, et vahepeal pean ma teda lausa anuma, et ta minuga poodi kaasa tuleks, sest ta lihtsalt ei taha tulla ja ütleb, et “Issand jumal, mine käi üksi ära – mina ei viitsi praegu riidesse panna ja õue minna ja ilm on nõme ja ma tahan mängida.” Nõnda ei viitsi ma ka sundida teda tegema midagi, mida ta teha ei taha ja käingi üksi ära. Tal on ju ka õigus ise otsustada, mida ta teha soovib?

Mis üleüldse andis ajendit selleks üksi jätmise usaldamiseks või proovimiseks? Näiteks mõtlesin olukordadele, kus ta niigi on üksi kodus olnud mõne minuti jagu. Näiteks tuleme autoga kuskilt ja auto on kotte ja kodinaid täis. Viin osa asju tuppa, lasen Anni ka tuppa ja ega ma siis ei sunni teda ju minuga alla korrusele tagasi vantsima, et lihtsalt autost veel 2 kotti üles tassida vms. Samuti on olnud neid olukordi, kus ma kodu kraamin ja leian kastide viisi asju, mida võiks keldrisse viia või siis on vaja hoopis keldrist midagi tuppa tuua. Või näiteks tassin autorehve keldrisse. Jällegi ei käse ma tal mul sabas järel käia, vaid jätan ta tuppa ja käin keldris üksi ära. Teinekord läkski seal keldris 10 minutit ja ei olnud tal ju häda midagi. Ehk siis.. miks peaks poeskäimine nii väga teisiti olema?

Kõige kauem on ta mul olnud vist circa 30 minutit üksi, kui ma ükskord pidin sõbra rongi peale viima. Mina tahtsin muidugi, et ta tuleks kaasa ja leidsin, et nii kauaks ma ei julge üksi jätta. Tema ei viitsinud aga kaasa tulla. Küsisin, et kas ta ikka saab aru, et ma ei lähe korraks poodi, vaid et ma pean autoga sõitma kaugemale ja mul läheb ikkagi nagu… päris kaua aega selle tripiga. Ta ütles, et jah, saab aru ja ei viitsi ega taha kaasa tulla ja praktiliselt lükkas mind uksest välja, et “Mine juba. Ära muretse.” No ja.. ma läksingi. Muretsesin, aga üritasin selle alla suruda ja mõelda, et usalduse ja iseseisvuse õppimine tuleb ainult kasuks.

Üleüldse kõige rohkem olen ma nende üksijätmiste pärast muretsenud vist tegelikult sellepärast, et “Mis siis saab, kui keegi teada saab, et ma nii tegin?”, “Appikene, kui keegi teada saab, siis nad mõtlevad, et ma olen mingi mega s*tt ema ja hooletu ja vastutustundetu ja mida kõike.” Aga samas, mis siis sellest, mida teised arvavad? Ma ise ei tunne, et ma oleks ühtegi neist asjadest. Ma saaks aru, kui ma jätaks lapse üksi koju, et ise pidutsemas ja ringilullamas käia – see oleks vastutustundetu. Ma isegi ei tea, kas need minu stiilis ärakäimised peaks olema teisiti õigustatud või mitte, aga noh, minu jaoks on.

Nagu mainitud ka, sõltub kõik muidugi lapsest. Ma arvan. Ma ei ole kunagi pidanud kokku puutuma sellega, et A. teeks midagi rumalat või ilmutaks oma huvi mingite lolluste tegemise vastu. Muidugi jah, eks kunagi võib kõigel esimene kord olla, aga no kõiki pähetulevaid lolluseid saab ta edukalt korraldada ka siis, kui ma duši all ju käin ja ta ikkagi 15 minutit üksi mööda korterit ringi saab tuiata. Üks rumalamaid asju, mida ta teinud on, on vist see, kui ma ükskord 10-ks minutiks pikali julgesin visata ja ta enda meisterdatud paberist topsi vett otsustas valada. Paber muidugi mõista vettis läbi ja seega pool liitrit vett voolas lihtsalt.. põrandale. :D Ja ma olin samal ajal kodus! Ja mul ei olnud isegi aimu, mida ta teises toas korraldab, sest ta ei tulnud ütlema ka.

Igatahes, mina olen arvamusel, et meil see asi toimib Annuga koostöös ja minu arust on ta natuke üksi olemiseks piisavalt küps. Samas aga ei taha ma mitte mingil juhul selle postitusega õhutada kedagi samuti oma last üksi koju jätma, sest kui ma kuulen, et keegi jättis oma lapse üksi koju, siis on mul low-key tunne küll, et eeee… kle nii ei tohi! Näiteks kui ma kuuleks, et vanaema jättis Anni korraks üksi vms et poes käia, isegi siis käiks korraks peast läbi, et “Issand kui vastutustundetu!” See on vist automaatne. Natuke järelemõeldes aga rahustaks end maha ja saaks aru, et kui Ann ise sellise asjaga nõus oli, siis oli. Ja kui vanaema usaldas teda üksi kodus toimetama, siis usaldas…

Mu tuttav näiteks jättis oma 6-aastase ükskord üksi koju mingi pooleks päevaks vist, mis tundub minu jaoks waaaaaay liiga pikk aeg. Samas aga usun, et A. saaks ka kodus kenasti hakkama mõne tunnikese, eriti kui mulle iga hetk helistamise võimalus ja oskus on ju olemas. Selles suhtes on Ann hakanud mind ära hellitama, et ma reaalselt olen mõlgutanud mõtet, et käiks üksi tunnikese näiteks shoppamas vms. Ma tean, et ta saaks hakkama. Õnneks ma aga ei olegi eos selline eriti kodust ära kibelev inimene ja kauemaks üksi ei ole ta siiski pidanud jääma, sest ma lihtsalt ei viitsi kodust ära käia. Alati lükkan oma shoppamised alati edasi kuniks temaga ikka koos saab minna (st, et talle on nagunii vaja midagi osta või nagunii oleme kuskil sõidus ja jääb tee peale). :D

Ööseks üksi jätmine on aga hoopis teine teema. Seda ma ei poolda, ei julge ja isegi ei mõtle sellele. Isegi mitte ei tea, millal võiks mõtlema hakata. Pubekaeas vist? See on ka üks asi, mis mind räigelt kettasse ajab, kui näiteks mõni sõber on peole kutsunud ja ma vastan, et ma ei saa tulla, sest mul ei ole A-d kuskilt panna. Ja siis ta vastab, et “Mismõttes? Kui ta magama jääb, siis saaksid ju tulla?” Mulle on sellises stiilis ikka oma paar korda vastatud (näiteks mingid lastetud meesisikud) ja ma olen kindel, et mõnigi on arvanud, et nii oleks jumala okei teha ja imestunud, kui ma vastan, et nii ei ole absoluutselt norm teha ja nad põhimõtteliselt.. kuskile pimedasse kohta saatnud. :D

Aga kuidas teil? Kas ei julgeks elu sees lasteaialast üksi koju jätta võõõõi olete seda siiski teinud? 

7 kommentaari

  • Epp

    Mu mehe ema jattis ta ka korraks koju kui ta vaike oli.
    Et kuskil kiiresti autoga ara kaia. Tema tegi nii:
    Vaike soovitus, et jata autosse kuskile nahtavale kohale kirjake, et nii ja nii vana laps on yksinda kodus aadressil see ja see.
    Igaks juhuks, Kunagi ei tea kes sulle kogematta otsa voib soita, voi mis voib juhtuda ( ptyi ptyi ptyi).
    Aga nii on igas tahes kindlam, et laps yksi kodus muretsema ei hakkaks, isegi kui midagi peaks juhtuma.
    Onneks temal midagi toona ei juhtunud, aga ma saan selle sildikese mottes taitsa aru.

    • Katre

      Ma vist ise olen ka sellele sildiasjale mõelnud, ma ei mäleta. :D Aga nagu tuttav soovitus on. Küll aga päris nähtavale kohale eales ei paneks, vaid pigem nt rahakotti – dokumentide ligi vms. Muidugi oleneb, kui sa autost kordagi ei lahku, siis jah, aga kui sa tead, et sa korraks pargid auto kuskile, siis veits veider oleks, kui armatuuril on suurelt silt, et aadressil X on vanuses X laps üksi kodus. Muidugi ma arvan, et sa nii nähtavale jätmist ei mõelnud.. aga kohe tuli selline pilt ette. :D

  • Ülle

    1.klass lõpetab lõuna paiku. Väga hea, kui laps õpib üksi olema. Mu vanem laps jäigi kohe üksi koolis käima ja seda Tallinnas, noorema puhul olin ise kodukontoris esimesed aastad. Vanem on igati iseseisev noormees, tänaseks on tal ka oma kodu ostetud. Nooremat olen saanud rohkem hoida ja toetada, lihtsalt üksikemana polnud varem võimalusi nii palju.
    Süda ikka valutas ja mõtlesin ennast sageli peaaegu paanikasse.

  • Nell

    Mina olen vist suht kanaema aga olen hakanud nüüd 6-aastast vahel üksi koju jätma. Just selle mõttega, et sügisel kooli minek ees ja paras aeg tasapisi harjutada. Aga enne harjutama hakkamist ostsime poisile telefoni. Esiteks, endal süda rahulikum kui teame, et vajadusel poiss saab helistada ning siis vast kooli alguseks telefoniga harjunud ka ja ei hakka uue asjaga uhkustama nagu lapsed ikka kipuvad. Nüüd ongi nii, et kui oleme lapsega kahekesi aga mul õhtul plaanis trenni minna siis jääb kutt üksi ning vajaduse korral saab siis issile helistada. Ta päris hea meelega naudib omaette olemist, mängib mänguasjadega või vaatab multikaid.
    Seda kuidas mind ennast juba 3-aastasena pikaks päevaks üksi jäeti või siis ööseks, ma kohe kindlasti heaks ei kiida. Paljugi mis võib juhtuda ja lapse turvatundele see ka ilmsegelt kasu ei tee…

    • Tom

      Ameerikamaal alla 11 aastast ei tohi seaduse alusel üksi jätta, samas tohib 11 aastaseks saanu olla lapsehoidja🙄
      Me olime sellised vanemad, kes vilistasid seaduse peale. Lapsed olid vahel üsna väikesest peale üksi. Julgesime seda teha teades kui asjalikud nad on. Olid kindlad reeglid, mida ei tohi teha.
      Kasvasid üles iseseisvateks, hakkajateks ja julgeteks.
      Samas sõltub palju lapsest, minu arust otsustab iga vanem selle üle palju paremini kui bürokraatlik süsteem ühe numbriga mis peaks kõigile sobima.

  • A

    Ma ise olin vist umbes 5-6 aastane (2000ndad) kui teatasin emale, et ma ei soovi nüüd enam iga päev lasteaias käia ja tahaks üksi kodus olla. Olin samuti üksik laps. Ema rääkis lasteaiaõpetajaga läbi ja sai tagasiside, et ta on kindlasti nii iseseisev laps, et saab hakkama. Ja siis nii hakkaski olema – jäin lasteaiast paaril päeval nädalas koju. Ema töötas 8-5, kodu lähedal ja lõunal käis kodus. Lauatelefon oli selgeks õpetatud ja mul oli väga mõnus seal üksi toimetada. Viimasel lasteaia aastal alustasin ka muusikakooliga ja läksin 2x nädalas lasteaiast poole päeva pealt ise jala muusikakooli tundi (tee oli mingi 8min). Olen tänaseks kasvanud keskmisest iseseisvamaks inimeseks (pole probleemi üksi kaugele reisida, üksinda elada vms).

    Eks siin ole kõige olulisem enda lapse tundmine. Kuidas ta tunnetab oma kodu, seal olevaid ohte jm. Aga isiklikult arvan, et last iseseisvusega harjutada on hiljem talle endale väga kasulik.

    • Katre

      Jaa!
      Mul nii kahju, et lasteaed juba kohe läbi on, sest ma olen kindel, et Ann saaks ka üksi hakkama. Samas on vägagi võimalik, et suvel saab ka seda süsteemi veel katsetada, kui näiteks ei taha teda augustis lasteaeda enam viia ja pakkudagi välja, et proovib üksi olla vms. Aga noh, sellises vanuses jalgsi minemise-tulemisega kuskile on sõltuv teistest asjadest, ka linnast, elukohast, liiklusest piirkonnast jne. Mina liikluse tõttu ei julgeks ise tal kuskile kaugemale veel minna, kuigi ise samas vanuses tegin ka seda. Samas elasin ka vähese liiklusega rajoonis.

      Mind nii häirib see, et parklaski kihutavad (maja ees). Üks tüüp just hiljuti mingi 50ga tuuritas seal. :@

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga