igapäev,  Laps,  Tehnika

Lapsele nutikell või nutitelefon?

Annabel ei ole mul siiani väga suur telefonikasutaja, kuid siiski olen mõelnud, et 1.klassi minejal vist peab mingisuguse Eesti normi järgi telefon olema. Kasvõi vanema enda südamerahuks. Tööinimesena pean ju paraku laskma tal raske südamega ise kooliteega hakkama saada. Nii tema kui enda kindlustunde tagamiseks oleks hea (lausa vajalik), kui saab teineteisega päeva jooksul ühendust.

Alternatiiv nutitelefonile?

Koolitee alguseni on meil hetkeseisuga veel vähemalt 1 aasta aega. Ikkagi ei ole ma päris heaks sõbraks saanud mõttega, et aasta pärast peaks talle telefoni ostma/andma. Tähendab et, see on just eelnimetatud teksti põhjal paratamatusena tundunud. Tänu sellele, et Mallukas oma Marile telefoni muretseda plaanib, komistasin ma tema sellekohase postituse kommentaariumis ühe alternatiivi otsa – nimelt nutikell või teisisõnu põnniradar.

Tegu olla niisuguse käekellaga, millel on helistamise funktsioon ja GPS-jälgimine läbi lapsevanema telefonis oleva rakenduse. Kelladel on sees sammulugeja ja need edastavad teavitust, kui nutikell on käe pealt eemaldatud või käele pandud. Lisaks on kelladel SOS-nupp, mida vajutades helistab nutikell kõikidele salvestatud numbritele niikaua kuni keegi vastab. Neisse saab salvestada X-arvu telefoninumbreid ja määrata ka, millistel telefoninumbritel on õigus sisse helistada. Eestis müügilolevate, lastele mõeldud nutikell-telefonide tootjaid on hetkel kaks – Myki ja Wonlex, millest paistab, et pigem on soositud/kiidetumad Myki kellad. 

Olles siin paari päeva jooksul teinud natukene taustauuringut meil pakutavate mudelite kohta, tundub hetkeseisuga, et päris sellist “ideaalset” mudelit meil saada ei ole. Kella või selle rakenduse võimalused on mõnevõrra liiga piiratud või titekad. Arenguruumi nagu oleks, sest tegelikult on säärase nutikell-telefoni idee ju väga hea ning seega võiks sellel olla ka veidi rohkem funktsionaalsust. Näiteks ootaksin ma mingil põhjusel selliselt kellalt ka täielikku veekindlust, sest noh.. lapsed ju. Aga samas, kui see on vaid paariks aastaks, siis ajab ju ka asja ära? Vaatame lähemalt…

Myki Touch

Myki Touch

Näiteks meeldib mulle kõige rohkem Myki Touch (link) puutetundliku ekraaniga nutikell, mida müüb Eestis edasi Elisa. Selle mudeli puhul häirib mind vaid see, et selle ekraanil on kuvatud naise ja mehe ikoonid kiireks helistamiseks siis emale ja isale. Arusaadav lahendus, aga tänapäevases maailmas võiks tootjad olla nagu ka arvestanud asjaoluga, et päris paljudel ei ole kahte vanemat sellisel kujul, seega… on nagu ebamugav, et mehe ikooni alla salvestama näiteks vanaema telefoninumbri hoopis? :D Muu tegelikult on nagu enamvähem oki-doki ja rohkem midagi häirivat omaduste poolest mulle silma ei hakanud.

Muidu aga on miinusena välja toodud näiteks seda, et kell tuleb laadimiseks rihma seest välja võtta ja SIM-kaardi pesa on lahtine ehk lapsel on kerge SIM-kaarti välja võtta. Samas aga on võimalik lapsele ju selgeks teha, et seda pole lihtsalt okei teha. :D

Myki Watch

Myki Watch

Myki Watch (link) – nutikell, millel puudub puutetundlik ekraan, kuid selle asemel on külgedel nupud. Puuduvad ka naise-mehe ikoonid esiekraanil, mis on asendunud suurema ajanäitajaga. Ekraan see-eest olevat väga peegeldav, nii et sellel olevat teavet on eredas päevavalguses raskem näha. Telefoninumbreid saab ka veidi vähem sisestada, aga samas palju neid väikesel lapsel ikka vaja on. Helinat ei saa muuta, mis Touch mudelil peaks võimalik olema. Samas tänu tavalisele ekraanile on aku vastupidavus parem kui puutetundliku ekraaniga mudelil.

SIM-kaardi pesa oli sellel vist (kui ma ei eksi) kinnine ja see tuleb vajadusel lahti kruvida. Laadimispesa saab avada lahtitõmmatava kummi tagant, mille vastupidamist on kahtluse alla seatud. Omast käest oskan öelda, et mul oli viimasel telefonil laadimiskoha ees selline kummist asjake ja see murdus pärast pikka kasututamist siiski küljest.

Wonlex Smartwatch

Wonlex

Kolmandaks turul olevaks mudeliks on Wonlex (link), mis on mind kõige vähem sümpatiseerinud, kuna selle rakendus olevat keeruline (Myki oma on väga arusaadav ja lihtne, lisaks ka eesti keelne). Kuigi nutikell ise näeb minu arust kõige stiilsem välja ja vähem selline “lapselik” siis selle ekraan on minu arust jällegi liiga titekas või halva graafikaga. Lisaks on sellel kellal parema külje peal ka kaamera, millega peaks saama pildistada, aga mis ilmselgelt teeb pigem halbasid pilte, nii et asjal väga mõtet ei ole.

Lisafunktsioonina on kellal ka arvutamismäng ja “App Download” võimalus, millest ei ole täpsemalt aru saanud. Vaevalt sinna ikka midagi juurde tõmmata saab. SIM-kaardi pesa on kruvitav.

Põnnikella eelis nutitelefoni ees

Lastel, vähemalt minu omal, ikka juhtub, et kui mingite mänguasjadega õue minna, siis teinekord need kaovad lihtsalt ära. See on täiesti loogiline, sest kui minna mänguplatsile mängima ja turnimiseks asjad kiirelt käest “visata” siis juhtub ikka, et pärast ei mäleta, kuhu need täpselt asetati. Siiani oleme me enamikul juhtudel vist asjad siiski üles leidnud, kuid küllap on mõni asi kadunuks jäänudki. Näiteks ühed talvekindad suutis ta lasteaias kuskile nii paigutada, et need välja ei tulnudki.

Selles suhtes tundub mulle, et käe peal olev kell on ikka hulga mugavam variant, kui tassida kaasas ekraaniga ekraaniga telefoni (ega ekraanita ja nuppudega telefon kergem ei ole). Lastel ju pigem ei ole taskuid, kotte vms ja ega käe/õlakotikesel siis rohkem silma peal ei hoita. Eesmärk on mänguväljakul ikka mängida ja end vabalt tunda, mitte meeles pidada, et mingisugune telefon kuskil käeulatuses oleks koguaeg ja mängimist segaks. Kell aga on kogu aeg käe peal ja ei sega ühtegi tegevust.

Iseseisvuse algus

Tegelikult on kogu selle postituse teema mul hetkel aktuaalne just sellepärast, et A ilmutab järjest enam soovi käia üksi mänguväljakul. Õnneks on meil üks pisike platsike maja ees ja mul õnnestub teda köögiaknast veidike jälgida. Majaesisel platsil luban tal seetõttu aeg-ajalt käia ja kohe, kui ta kuskil põõsavilus on ja mul teda aknast tabada ei õnnestu, kukun veidi pabistama.

Paraku on aga majade vahel veel mänguplatse, kuhu teised lapsed aeg-ajalt meie majaesisest edasi liiguvad ja siis olen ma A-le alati öelnud, et ma ei julge teda sinna lubada, sest kui mina kaasa ei tule ja ma teda ei näe, siis noh.. ei julge. Seetõttu oleks see kellake äkki justkui väga hea variant, et harjutada tema sõpradega ringikäimist majade vahel, samas ise ta asukohta jälgides ja mõne aja pärast helistades, et “Kuule, söök sai valmis, ole hea ja tule nüüd tuppa.”

AGA.. kas last peaks jälgima?

Põnnikellade tulekuga on tekkinud ka päris palju arutelu selle kohta, et kas üldse on okei lapse asukohta sedasi jälgida – privaatsuse puudumine vms. Mina olen aga seisukohal, et teatud vanuses ja sellist omapäi käimist harjutades, on see täiesti tolereeritav tänapäeval. Jah, eks me kõik kasvasime ilma jälgijateta üles ja oleme elus ja terved, aga tänapäev ei ole ikkagi päris sama, mis oli 15 aastat tagasi.

Rääkisin põnnikellast ka Annabelile, et mis see on ja kuidas see toimib. Ütlesin, et see on selline asi, et ma näen, kus ta on ja saame teineteisele helistada. Kuna selle kellaga lubaksin ma tal ka teisi mänguplatse avastada, siis talle see mõte igatahes meeldis ja hetkel on meil plaanis talle sünnipäevaks Myki Touch (link) ka muretseda.

Arvangi, et väga oluline on sellise jälgimissüsteemi puhul sellest rääkimine, lapse teadvustamine ja temalt nõusoleku küsimine. Kui ühel hetkel peaks laps ütlema, et ta ei soovi, et sa jälgiksid, siis tuleb ka seda austada ja see tegevus lapsevanemana lõpetada. Samas, kui läbirääkimised on võimalikud ja lapsevanem ei kuritarvita jälgimisvõimalust selleks, et lapse kallal tänitada ja tema vabadust piirata, võib GPS-trackimine ehk olla ka teatud turvalisuse tagamine? Juhul kui seda mitte igapäevaselt kasutada, vaid lihtsalt hoida aktiivsena erijuhtudeks.

Nii palju ka, et Saksamaal keelati selliselt jälgitavad laste nutikellad näiteks ära, sest neid peeti ebaturvaliseks. Neisse olla kerge sisse häkkida ja siis lollidel lapse-ihalejatel lapse asukohta jälgida ja seda ära kuritarvitada. Mina aga arvan, et kellaga või kellata ei ole väga vahet. Ka kellata võib paraku sellist halba asja juhtuda ja keegi lapsi kuskilt jälgida ja varitseda, seega minu jaoks lisab kell ikkagi pigem turvalisust, et ma vähemalt tean ise ka, kus laps asub.


Rääkige kaasa. : )

Jätke aga julgelt kommentaar ja arutame käesoleva teema üle! Mind huvitab näiteks:

  • Kui vanalt te oma lapse omapäi mänguväljakutele lubasite?
  • Kui vanalt talle telefoni soetasite?
  • Mida arvate põnnikella variandist – kas näete mõtet?
  • Mida arvate lapse asukoha jälgimisest?

11 kommentaari

  • Britt

    Mul ei ole reaalselt MITTE midagi tarka kaasa rääkida, aga kuna ma olen lihtsalt nii rõõmus, et sa üle tuhande aasta miskit kirjutasid, siis ma ikka tahan sõna sekka öelda. :D

    Ma keskendun siis ainult oma suuremale, teised on liiga väikesed, et neid teemasid puutuda.

    Ei ole veel üksinda mängukale lasknud ja niipea ei lase ka. Alustuseks ongi meil siin terve linna peale kolm mänguväljakut ja neist kõik on sellised, et mina vähemalt ei söanda üksi lasta. Kuigi mu meelest on ka mingi seadus Prantsusmaal, et kindla vanuseni ei tohigi laps ilma saatjata liikuda, nii et tõenäoliselt ei mängi mu enda lubamine üldse mingit rolli ja seadus ei lubaks. Samamoodi antakse ka koolis laps kuni 12 eluaastani üle vaid täiskasvanule või vähemalt 16a
    õele-vennale.

    Aga nende meie mängukate probleem on selles, et üheni jõudmiseks tuleb ületada kaks sõiduteed, mis on mõlemad paraja pimenurgaga. St. pööret sooritav autojuht märkab ülekäigurada alles viimasel hetkel. Kohalikud muidugi teavad, aga võõrad ei oska alati tähelepanu pöörata ja mul endalgi jääb nädalas 3x neid ületades süda seisma, sest mõni kihutab nina alt läbi või teeb äkkpidurduse. Ja mina ju ometigi vaatan ja olen tähelepanelik.

    Teised kaks on täpselt jõe ääres ilma igasuguse piirdeta. Järelvalveta väikelapsed ja lahtine veekogu pole mu meelest just eriti hea kombo.

    Telefoni pole veel soetanud ja tõenäoliselt saabki umbes kümneselt või veidi hiljem. See on jälle pigem kohaliku kultuuri mõjutus, sest algkoolilapsed ei liigu eriti üksi ega ei jäeta neid üksi koju. Kas on lapsehoidja või nii-öelda pikapäevarühm. Ehk siis reaalset vajadust telefoni järgi pole ja kui ma nüüd mõtlen natuke meie tutvusringkonna ja suuremate laste peale, siis tundub, et telefone hakatakse saama kuskil 12-13 aastaselt alles.

    Põnnikell tundub mulle päris huvitava lahendusena ja kui elaksin Eestis, siis tõenäoliselt just sellest variandist alustaksingi. Kasvõi mõeldes sama, et kella on raskem ära kaotada või kuskile laokile jätta.

    Asukoha jälgimisest nii palju, et teatud vanuseni on see minu meelest täiesti okei. Just vanuses, kus laps alles õpib oma ümbruskonda tundma, võib kergesti ära eksida. St. kui see jälgimine on lapse turvalisuse tagamiseks. 13-14 aastase iga sammu jälitamine on juba nõks teine tera. :)

    • Katre

      : ))))!

      See on jah riigiti erinev ja päris paljudes riikides tuleb lastel silma peal hoida ikka puberteedieani välja. Paraku, küllap isegi tead, Eestis see elu selline ei ole ja enamikul ei ole võimalust nii pikalt ka järel joosta. Mõnes mõttes võiks ja tahaks, samas on jällegi tore, kui inimene saab käia ja jalutada ka ilma ja mina saan samal ajal õhtusööki teha. Tihti on ikkagi nii, et kui õhtul lapsega kuskil kaasas tsillin, siis on hiljem koduste toimetustega, pärast tööpäeva, nagu natuke keerulisem.

      Meil siin nii ohtlikke mänguväljakuid ei ole. Sellised, nagu nad kortermajade vahel ikka on. Otseseid suurteid ületama ei pea, aga sellegipoolest on minu jaoks kõige suuremaks ohuks autod. Vahet pole, et õueala, parklad jms. Pidevalt näen, kuidas läbi parklasse/läbi parkla tuhisetakse ~40kmh. Ja alles hiljaegu sai üks laps Tartu lähistel surma, sest maja ees tagurdas auto otsa. : /

      Telefonide osas tundub, et ma sobiksin täiega rohkem kuskile sellisesse riiki, kus asjad nii toimivad nagu sul seal. Paraku.. ainuüksi sellepärast nüüd Prantsusmaale kolima ei hakka. :D Mind nii häirib, et ma olen kuulnud lugusid, kuidas 1.klassis narritakse kedagi telefoni puudumise või “issand, sul on su vanemate mingi vana telefon vä?” pärast. 1.klassi laps võiks minu arust oma tähelepanu muule koondada, kui telefoni üle rõõmustada. Õppimine, uued sõbrad. Suuta tunnis istuda, mitte kibeleda “igavustunde korral” telefoni näppima vms. See on kusjuures siin ka üks teemasid, mis kergelt tüli õhutab. Kes õigustab seda, miks ta 1-aastasele nutitelefoni kätte annab ja kes seda, miks ta võimalikult kaua ei tahaks anda. Ja lapsevanemana kuldset keskteed leida on päris keeruline. Ühest küljest ei ole ju veel vaja, teisest küljest nagu on vaja, et eakaaslased aktsepteeriks.

  • nell

    Majapidamiseks üks värske 6-aastane. Üksi mänguväljakule ei ole teda veel lubanud kuigi sinna oleks umbes 3 minutit kõndida. Aga ületada tuleb ka üks tänav. See on küll minimaalse liiklusega aga siiski leian, et vara veel. Õnneks elame suure aia ja kinnise hooviga väikeses kortermajas, oma aias ja hoovis toimetab kutt naabrilastega koos küll. Teab, et hoovist välja ja tänavale minna ei tohi ning aeg-ajalt aknast välja kiigates näen seltskonda õues või siis ümber maja tormamas. Telefoni mõtlesin isegi selle aasta jõuluks lapsele kinkida. Nii jõuab enne kooli minekut kasutamise ka selgeks saada ja vast siis septembris ei ole enam vajadust sellega uhkeldada vms. Leian, et üksi liikleval põnnil on telefon vajalik. Nii vanemate hingerahu kui mingite ettearvamatute asjaolude huvides. Otseselt jälitamist ei poolda aga eelistan varianti, et võimalusel saan oma algklassilapse asukoha teada. Kolleegil oli juhus, et laps pidi peale kooli vanaema juure minema. Vanaema läks bussile vastu aga last bussilt ei tulnud, telefonile ka ei vastanud. Jälgimise äpp näitas, et laps oli poes, kommi ostes ajataju kadus. Nii saigi häire maha ja süda rahu.
    Kuna põnnikell päris kõiki telefoni funktsioone vist täita ei suuda siis tundub see natuke poolik lahendus hetkel. Aga ilmselt on see arenev tehnikaharu ja uued tooted tulevad kiirelt peale.

    • Marge

      Just minu viimaste nädalate teema. Elan Soomes, siis siin lastel nuppudega telefonid ok, paljudel algklassi lastel polegi telefoni ja keegi ei narri.
      Meile nutitelefon ei sobi, laps suur multikasõltlane, st kodus telekast multikate vaatamine piiratud, aga ise ta piirata ei suuda. Mingist vanusest muidugi see osta tuleb.
      Algklassi lapsed siin koolis telefoni kasutada ei tohi. Alles majast väljas võib ja kuna meile pole oluline ainult helistamise funktsioon vaid ka gps, sest laps läheb üksi kooli ja tuleb ka üksi tagasi, siis me kaldume nutikella poole. Internetis vaadates leidsime ainult kedi.ee kella. Teie antud linke nüüd uurime. Tore, kui keegi veel neid nutikelli kommenteeriks, kui on kogemusi

      • Katre

        Oma postituses olen oma sõnadega kokku võtnud kogutud info järgmisest allikatest, kui on soovi juurde lugeda/vaadata. Sellist kasutaja tagasisidet ei ole veel eriti palju tekkinud, kui ehk nüüd hakkab rohkem tekkima, sest teema on aktuaalseks saanud alles viimase poolaasta jooksul. : )

        Viited:
        Ühe Eesti blogija kasutajakogemus, postitus – link
        Geeniuse sisuturundusartikkel – link
        Digi.ee tutvustav artikkel – link
        TehnikaTV Youtube videoülevaade – link

    • Katre

      Ma ka ei lubaks üle suure autotee ja tänava minna. See siis nagu juba “uus kvartal” üldse ja pole enam “koduümbrus.” :D
      Põnnikell on jah selline algeline veel, tulevikus ma kujutan ette, et tegelikult on tegemist väga hea lahendusega. Idee on asjal ju väga hea ja kui selle teostus ka viimseni viia, oleks tegu just algklassilastele sobiliku asjaga. Siiski, hetkel tuleb nagu leppida sellega, mis on – tulevikus meil ilmselt pole enam vaja ja siis on juba telefon valikus.

      Samas telefonidega on ka see asi, et kuna ma ise eelistan pigem kvaliteeti, kiirust ja noh, korralikku telefoni, siis ma ei oska ette kujutada, et ma lapsele mingisuguse “odava” telefoni ostaksin, mis aasta pärast aeglane on ja väljavahetamist vajab. Laps tahab ju samuti telefoniga ilusaid pilte teha, mänge mängida vms, seega peaks telefon olema jällegi piisavalt võimekas selleks ehk siis paarsada eurot vähemalt. Kohe esimeseks “oma telefoniks” seetõttu ei julge. Kukub, kaob – mis iganes. Sellepärast see kella variant on turvalisem – seda vaevalt keegi “käelt varastada” ka tahab, sest telefoni 6-selt mingil nagal käest tõmmata on jällegi ju väga lihtne.

  • Onu Milko

    Mina olen kuulnud niipalju sellest teemast,et on 2 lihtsat varianti.Kui laps lasteaias,siis seal tal pole telefoni ega muid nutividinaid vaja.Võib käia ka lapitud riietega,sest seal nad mängivad ja ei pööra veel kellegi riietusele ega kellegi nutiasjadele tähelepanu.Kui laps läheb kooli,siis on vaja talle osta jah mingisugune nutitelefon.Või anda enda vana.Vahet pole milline,peaasi,et tal on nutitelefon olemas.Ja koolis ka riideid hakkavad teised lapsed tähele panema.Aga lasteaias võib olla nutikell,õpib kella ja nunbrid selgeks.Aga mark ja mudel ei pea kallid olema

    • Katre

      Jah, arvan sama. Aga samas.. miks algkoolis lapsed selliseid asju tähele panevad ja selle järgi otsustavad, kes on kambas ja kellele näpuga näidata? Siin väga tugevasti mängib ikkagi kodukasvatud, lapsevanema tähelepanek ka rolli. Kuidas õpetatakse last asjadesse ja teistesse suhtuma, materiaalsusest lähtudes. :(

      • kaur

        Mul on nüüd kolmas laps algkoolis (3. klass, vanemad on 6. ja 10.). Klassivendadel ja õdedel on suvakad telefonid – ja kedagi ei huvita, kel on nuti-, kel nupu. Lapsed ei ole nii totakad, et telefoni tüübi järgi suhtumist kujundada. Isegi algklassi lapsed ei ole.

        • Katre

          See ongi pigem (ma loodan!) üks väga harv näide. Ma kuskilt (ma ei tea, kust) olen kunagi sellist asja lihtsalt kuulnud ja minu jaoks tundub täiesti loogiline, et ühes koolis, ühes klassist, Eestis, võis nii kunagi juhtuda. Loodetavasti sellest aga mingisugune norm ei kujune ka tulevaste aastatega. : )

  • Onu Milko

    Jälgimise jaoks on eraldi gps- seade olemas,mille saad koolikotti,jopetaskusse,auto pagasnikusse,kuhu iganes kaasa panna.Annab telefoni peale asukoha ja info

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga