Hara allveelaevabaas
igapäev,  Laps

Lapse sünnipäeva pidamine ehk kuidas saada hakkama lastekarjaga?

Juba algusest saati olen ma Annabeli sünnipäevasid pidanud mängutubades. Esimesel kolmel aastal olid tema sünnipäevapidudele kutsutud vaid sugulased-minu sõbrad ehk siis oli rohkem perekeskne üritus. Neljandal sünnal lisandusid lisaks eelnimetatutele ca 3-5 sõpra, kelle ta oli lasteaiast endale mõne nädalaga hankida suutnud (olime just lasteaeda vahetanud, seega kutsusime mõned suuremad sõbrad vanast lasteaiast ja paar tükki tahtis ka uuest). Oli siiski selline normaalse detsibelli tasemega üritus, kus rohkem oli täiskasvanuid kui lapsi. 

Kas kutsuda kogu rühm?

Eelmisel aastal, kui A. sai 5-aastaseks, jätsime selle täiskasvanute kohviürituse ära ja korraldasime peo ainult lasteaiakaaslastele. See paistis talle olulisem ja sugulaste kokkuajamine tundus mulle endale liiga keeruline ettevõtmine tookord.

A. lasteaiarühmas ei ole vist otseselt kombeks, et sünnipäevale peab kutsuma kogu rühma, aga siiski meeldib mulle seda “kiusamisvaba” meetodit jälgida, mis mulle eelmisest lasteaiast külge jäi. Nimelt jälgiti seal seda süsteemi, et sünnipäevale tuleks kutsuda kogu rühm või näiteks kõik tüdrukud või kõik poisid. Seda selleks, et keegi ei tunneks ennast väljajäetuna. Oleks ju päris nadi olla näiteks ainuke, kes ei saa kutset.  Nende valikute põhjal laste kutsumine annab hea võimaluse oma lapsele seletada, miks teda ei kutsutud, näiteks: “Ta tegi seekord poiste peo ja ei kutsunud ühtegi tüdrukut.”

Ühe korra A. elus näiteks on sedasi olnud, et peeti vist kodune pidu, kuhu laps kutsus rühmast paar tüdrukut, kellega paremini läbi sai ja Annabel kutset ei saanud. Muidugi kuulis ta peale sünnipäeva, kuidas teised peost rääkisid ja oli nukker. Küsis mult pisar silmas, et “Miks mind ei kutsutud?” Ühest küljest saan ma täiega aru, et jumala norm ongi kutsuda reaalselt ainult HEAD sõbrad ja selekteerida. Eriti kui kodus pidada, kus on ka ruumipuudus. Selles suhtes ei olnud ma sugugi pahane ja suutsin lapsele selle sõbravärgenduse vast lahti selgitada. Teisest küljest aga võis ikkagi olla niru tunne väljajäetud olla. Ma ise olen arvamusel, et mingis koolieas kujunevad sellised paremad sõbrad ja sõprusgrupid välja, et siis on see selekteerimine vähe okeim kui lasteaias, kus veel ei saada aru. Samas kindlasti ei tohiks ka klassis olla seda, et kutsutakse kogu klass, v.a üks vend. Minu arust.

Eniveis, see selleks. Teine põhjus kogu rühma kutsumiseks oli see, et nüüdseks oleme me leidnud lasteaia ja rühma, kuhu paikseks jääda ja kõik on ühteviisi sõbraks saanud. Muidugi see laste “sõprus” on ilmselt teisetähenduslik, sessuhtes et Annabelil on vist üle päeva uus “parim sõber.” Ühel päeval on keegi maailma toredaim kaaslane ja juba järgmisel võib ta öelda, et temaga on tegelt mega igav koos mängida ja ta ainult lollitab. Nii nagu päevad pole vennad, on vastavalt päevale ka uued head sõbrad. Mõned püsivad pikema perioodi lemmikutena, teistega vaheldumisi. Igatahes tundub mulle, et ta saab kõigiga läbi ja et tema rühmas ei ole laste vahel mingeid suuri ebakõlasid. Enamjaolt kutsuvad kõik sünnapidajad kogu rühma ja koos on neil alati mega lõbus.

Sünnipäevadega rühmas on ka sedasi, et vanemad nendes ei osale ehk siis kui Annabel läheb nt rühmakaaslase sünnale, viin ma ta lihtsalt kohale ja tõmban ise 2-3-tunniks plehku. Ühesõnaga olen sohver, kes viib ja toob. Alguses küll oli sedasi, et igaks juhuks võisid vanemad ka oma telefoninumbri paberile kirjutada, kui midagi peaks juhtuma, aga viimasel ajal on kõigil ka sellest suht suva. Mingeid numbreid ei kirjutata, küsita. Saab selle mõne tunni ikka hakkama ja vajadusel feissis ühendust võtta.

Aga ok, tuleme teema juurde tagasi.

Eelmise aasta kogemus

Sai siis eelmisel aastal mängutuba renditud ja terve rühm kutsutud. Peojuhti ei rentinud, sest enamikel sünnadel ma pole näinud ja ei osanud sellest asjast midagi arvata. Annabel ise ei paistnud ka väga huvitatud olevat, ütles et ta ei viitsi kellegi “korraldusi” täita ja tahab lihtsalt möllata.

Mida ma aga ei osanud tollest peost oodata, oli see lastekari REAALSUSES. Nagu, neid oli niiiiiiiii palju! Kohe kui nad kokku said, jooksid nad ringi, möllasid, tormasid, hüppasid, kargasid, kiljusid – you name it. Siis tahtis üks laps morssi, teine tahtis süüa, kolmas tahtis, et ma teeksin veel popkorni ja juba oli mul sabas neljas, kes tahtis ma ei tea mida. :D Ühesõnaga olin ma alguses jumalast šokis ja üritasin lihtsalt kuidagi seda kisa-kära oma peast välja lülitada ja rahulikult hingates teha järgemööda lihtsalt seda, mida neil vaja oli.

Kui peo lõpuni oli jäänud umbes 1 tund, olin ma juba jõudnud peoga kohaneda ja mõtlesin, et peaks midagi ette võtma. Neil ei ole lihtsalt tegevust! Sellepärast möllavad sihitult ringi! Peaks nad ühiselt midagi tegema saama. Tegin ma kõva häält ja küsisin “LAAAAPSEEED, KES TAHAB PEITUST MÄNGIDA?” Kõik tõstsid käed püsti ja olid kohe käpad. “Mina, mina, mina tahan lugeda!” tormasid kõik minu juurde ja mina siis valisin üki-kaki-kommi salmi saatel välja, kes võiks esimene lugeja olla. Ühesõnaga asi toimis. Neil tekkis ühine tegevus ja sihitu tormamine lakkas. Pärast mõningast peitusemängu tahtsid nad hoopis kulli mängida jne. Nad lasteaias igasuguseid huvitavaid kullimänge õppinud, nagu mingi banaanikull jne. :D

Sünnipäevaprogramm, tegevused?

Pärast eelmise aasta A. sünnipäeva lubasin ma, et NEVER AGAIN ei korralda sellist asja. Et kindlasti peaks olema sellisel sünnipäeval mängujuht jms. Guess what? Kümne päeva pärast seisan ma täpselt sama asjaga uuesti silmitsi nagu eelmisel aastal – karja lastega ilma mängujuhita! :D

Ma kusjuures uurisin küll mängujuhte ja igasuguste temaatikatega sünnipäevapidude pidamist. Mulle endale oleks väga meeldinud midagi sellist. Näiteks Tartu Mänguasjamuuseumis saab rentida mängutuba, mille sees on kohe ka sünnipäevaprogramm. Sama hinna eest, mille eest muidu saab tavalise mängutoa! Põhimõtteliselt nagu täitsa niisama saadud õhtujuht! Sarnast paketti pakub ka Vanemuine. Hinna osas sama teema! Veel leidsin huvitavad sünnaprogrammid, mida pakub Tartu Tähetorn. Jällegi sama teema, hind sama mis ainuüksi mängutoarent, ent sisaldab lastele ka programmi.

Käisin Annabelile need nimetatud variandid välja ja moosisin ma mis ma moosisin, et ülilahe oleks ju, kui tema teeks mingi PROGRAMMIGA sünna. Midagi sellist, mida teised tema rühmas pole teinud. MEGA HUVITAV oleks ju? Aga ta ei jaganud minu vaimustust pärast minu mitmenädalast üritamist ja ütles, et ta tahab ikkagi lihtsalt mängutoas pidada. Mida värvilisem mängutuba, seda parem. Mida rohkem saab möllata, seda parem. Nii et, oh well. Elab ju ka seekord selle 2 ja pool tunnikest üle. :D

Siiski aga oleks hea, kui mõtleks välja mõned tegevused juhuks, kui hullamine jälle liiga hulluks läheb. Mida aga pole, on siinkohal need mõtted. On äkki teil mingeid tegevusi välja pakkuda? : )

_____

Kuidas teil see terve rühmaga sünnapidu läinud on? Kas teete rühmale ja perekeskis eraldi või teete kõik koos? Saate ise rahus istuda ja lasete lastel möllata? Rendite programmijuhi? Ja nii edasi ja nii edasi…

9 kommentaari

  • Britt

    Siin pole rühmasünnad kombeks ja kohe aasta alguses antakse vanematele teada, et igasugune sünnipäevandus (st. kutsete jagamine) peab toimuma väljaspool rühma. Ehk siis üldiselt ongi niiviisi, et see vanem, kelle laps hakkab pidu pidama, ootab värava taga ja annab siis ise kutsutute vanematele ükshaaval kutsed üle.

    Me sel aastal pidasime esimest korda pere ja sõbrad eraldi Eileenil. Tundus lihtsam. No võttes arvesse, et kui peame perekeskis, siis on meid juba umbes 20 (ainult Bruno pere, minu oma ilmselgetel põhjustel ei osale sünnipäevadel) ja kui sinna lisada veel mõned lapsed, siis läheb lihtsalt paljuks.

    Me muidugi peame kodus, aga mingid tegevused olen ikka alati juurde leiutanud. Sel aastal oli piraadipidu ja lahendasime nõnda, et mingi aja lasime lastel niisama möllata, siis korraldasime neile paar mängu, lasime jälle möllata, tegime aardejahi, lasime neil vabalt möllata, sõime kooki, lasime jälle vabalt ringi joosta. Ehk siis üritasime leida mingi tasakaalu, et oleks organiseeritud tegevust, aga samas saaksid lapsed ka ise lustida ja teha mis tahavad. Õhtul saatsid kõik vanemad igatahes sõnumi, et lapsed olid täiesti vaimustuses ja olevat igati äge piraadipidu olnud, nii et ju siis oli hea süsteem. :)

    • Katre

      Minu arust on pere-sõprade eraldipidamise hea külg ka see, et siis saavad ka kaugemalt tulevad sugulased lapsega aega veeta. Üks aasta näiteks ilmnes, et vanavanaema, kes niigi harva lapselapselast näeb, oli üsna nukker, et tuleb kaugelt kohale, pole ammu näinud ja laps lihtsalt silkab ringi möllata ja ei tunne huvi näiteks kingituse vastu, ei taha süles olla jne. :D Et nii vähe teda NÄHA sai. :D Kuna meil need suured inimesed sedasi mööda Eestit laiali, siis rohkem ei näe mõtet neid niisama kutsuda 2-ks tunniks lapse sünnale, et minuga kohvi rüübata. Ehk et perega eraldi pidades on lapsel ka teine vaib, huvi nende vastu jne. Seega see on lastemöllust ikka mõtekam eraldi teha.

      Kusjuures, ma Aardejahti mõtlesin ka, aga… ma ei ole kunagi midagi korraldanud ja ma ei oska! Sünnakohas on muidu olemas laev ja Annabel kutsub ise ka seda “piraadikohaks” nii et mingi piraaditeema klapis küll. :D

  • Ann

    Mu laps sai hiljuti 5 ja oleme kaks aastat sünnipäeva mängutoas pidanud, samuti teistel lastel mängutoas sünnipäevadel käinud. Ma ei tea, mis mängutoas teil eelmine aasta pidu oli, aga ma ei ole küll veel üheski Tartu mängutoas täheldanud, et lapsed lihtsalt pea laiali ringi tuiaks :) Alati on leidnud endale sobiva tegevuse. Ühele sünnipäevale oli Elsa kutsutud ja ma ütleks, et ta oli päris hädas laste kaasamisega. Lapsed ei olnud tema mängudest huvitatud, vaid tahtsid turnida, autodega sõita, piraate mängida, kostüüme proovida jne jne.
    Ühele sünnipäevale oli suhkruvati tegija tellitud ja teisele jäätisemasin. Mõlemad ostutusid laste seas tõeliseks hitiks!

    • Katre

      Ma selle “pea laiali ringituiamise” all mõtlengi seda, et nad lihtsalt möllavad – leiavad endale ise tegevusi. Igaüks teeb erinevaid asju. Kes mängib nukkudega mängumajas, kes hüppab batuudil, kes ajab kedagi taga jne. Tegevust on, aga see on organiseerimata, igaühel oma ja väga kärarikas. Lõbus on neil sellegipoolest, muidugi! Minu enda arvamus lihtsalt on, et tore oleks neile ühist tegevust organiseerida. Midagi mängulist siiski. Vastavalt tujule. : )
      Muidugi olenebki lastest, mõned lihtsalt ei ole huvitatud ja ei viitsi kaasa teha. Samas sain ma eelmine kord tunda, et Anni rühm on väga avatud koostegutsemisele ja kõik olid sellele kohe käpad.

  • Nell

    Majapidamises värske 6-aastane. Meil vist üle poole rühmakaaslastest kutsub terve rühma, meie sealhulgas. Tavaliselt umbes pooled tulevad kohale ka. Lisaks kutsuma samale mängutoaüritusele ja paar lapse samaealist sugulast või lasteaiavälist sõpra. Nii saab ühe peoga hakkama ja ei ole seni probleemiks olnud, et mõni laps kõigi teistega tuttav pole. Lõbustamise või peojuhi järele pole õnneks seni puudust tundnud, snäkid ja joogid on laual ning kui mõni laps mööda tormab siis üritame ikka sööki-jooki meelde tuletada. Kuigi jooma üldiselt ikka tullakse ja kui veab siis pistetakse arbuusiamps või popcorn ka suhu. Soolast toitu sööma veenmast oleme loobunud, ei jää kellelgi möllamise kõrvalt söömiseks aega.
    Olen mõelnud, et järgmisele sünnipäevale võiks mingi teadusteatri või sedalaadi lõbustuse kutsuda kuigi seni ei ole tõesti vajadust peo juhtimise või suunamise järele olnud.
    Ja kui peoruum on selline, kus söögituba pigem eraldi siis ongi täiskasvanute istumine sööginurgas (lapsed käivad ka vahepeal vast ampse võtmas) ning lapsed möllavad mängualal. Ja saab kaks kärbest ühe hoobiga :)

    • Katre

      Jooki kulub jah oluliselt rohkem kui sööki. Söögist see aasta teemegi vast pigem snäkilaua. Salatit vms sööki, mille söömiseks peab kauem paigal istuma, pole eriti tahetud. Selliseks momendiks on koogisöömine ainukesena.

      Ma iseenesest tahaks üldse, et neid sünnasid ei peaks pidama. Üritasin ka seekord rääkida mõistlikku juttu, et alati ei pea pidama ja näiteks pidamata jäänud sünnapeo eest saaks hoopis midagi megasuurt või kallimat endale kingiks soovida, aga noh. Paistab, et lapsele polegi nii oluline midagi saada, vaid tegelikult just tähistamine ise. Kuidas edasi, näitab aeg. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga