Meie suksu
igapäev

Läks veits lappe

Vaikselt hakkab eilne õhtu mulle kohale jõudma, kuid sellist asja poleks ma reaalselt eluilmaski osanud ette näha. Olen kogu aeg olnud tähelepanelik ja ettevaatlik, manitsenud neid, kes teevad nii nagu mina eile tegin. Hommikul ärgates oli päris hea olla ja korraks mõtlesin, et äkki see oli uni? Paraku äratas mind sellest “unest” üles Annabel: “Emme, vaata et sa siis tööle sõites ei kiirustaks” ja kööki astudes vedelesid laual endiselt eile skooritud kahvatukollased kiirmenetluse otsuse paberid.

Eilne päev möödus suures jaos nagu iga teinegi päev. Peale tööd läksin Annabelile järgi ja läksime koju. Ainult et kodu ukse ees avastasin, et mu kotis pole koduvõtmeid. Tõstsin koti asjadest ükshaaval tühjaks, et veenduda korralikult selles, et võtmeid seal tõesti ei ole. Ei olnudki. Kõige leebem oli oletus, et need ununesid hommikul koju, sest meil on snepperlukusüsteem. Olgu öeldud, et ma pole KORDAGI 3-aasta jooksul, mil me selle lukusüsteemiga korteris elame, võtmeid tuppa unustanud. Alati kontrollin enne ukse lukustamist, et võtmed oleksid 100% olemas. Kuidas see eile ununes? Lihtsalt bad luck.

Õnneks on Annabeli vanaema käes varuvõtmed, seega päris halba seisu selline juhtumine meid ei pannud. Helistasime vanaemale ja uurisime, kas ta on kodus ja ütlesime, et meil oleks vaja varuvõtmeid, nii et tuleme läbi. Kuna vanaema asub umbes 15-minutilise autosõidu kaugusel, jääme sinna tavaliselt tunniks-kaheks. Seega oli sellise plaanimuutusega juba eos mõistlik arvestada, et koju tagasi jõuame pigem uneajaks. Mulle üllataval kombel oli Annabel plaanimuutustele igati avatud. Ma olin valmistunud, et küllap sealt jälle mingi ving tuleb, nagu tal viimasel kombeks on. :D

Aktsepteerisime nurjunud kojupääsemist ja sättisime end autosse. Rääkisime autos juttu möödunud päevast, järgmisest päevast, sellest kui oluline on võtmete olemasolu hommikuti ikka kontrollida (varsti ta läheb kooli ja peab ka ise sellist asja ju meeles pidama) jne. Panin peale enda jaoks hea muusika ja laulsin täiel rinnal kaasa. Tuju oli kokkuvõtvalt siiski hea noh!

Linnapiiridest väljudes ootas meid ees ca 10 kilomeetrit 80 km/h ala, mis rakendati minu teada alles sellel aastal. Varasemalt oli see 10-kilomeetrine teelõik vahelduvalt 70 km/h ja 90 km/h, mida oli üsna häiriv sõita pidevalt aeglustades ja jälle kiirendades. Seega meeldis mulle püsiv 80 km/h lahendus väga, sest sain seda teed muretult püsikiirusehoidjaga sõita. Mõtlesin ka eile seda kasutada, aga nimelt sattus minu ees sõitma üks maaliinibuss 60-ga. Mind üldse ei häirinud see, et me aeglasemalt kulgesime ja mul ei olnud mingit isu kiirustada. Peagi aga tõmbas buss paremale bussipeatusesse ja tee minu ees oli valla. Nüüd tuli nagu kiirust 60-pealt 80-le tõsta, nagu piirkiirus ette nägi, ja vajutasin gaasi, ise parajasti autos mänginud lugu kaasa lõõritades ja unustasin ennast sellesse hetke täiesti ära.

Järgmisel hetkel vaatasin spidomeetrile ja ehmatasin ära: “Oih, üle soti!” Tõstsin jala gaasilt piduripedaalile ja hakkasin hoogu maha võtma. Siis aga vaatasin tee peale: “Oih, ment!” (sorri selle sõna eest, aga niimoodi mõte töötas) ja järgmisel hetkel korrutas mu mõttes “Oi fakk, fakk, fakk, fakk, fakk.” Juba ma märkasin, kuidas keegi kollase vestis käega miskit vehkis ja mõtlematult oletasin, et see on tõenäoliselt märguanne peatumiseks, mida ma ka tegin.

“Ai-ai-ai, emme tegi praegu SUUUUURT pahandust ja politsei pidas mind kinni,” ütlesin Annabelile, kes oli uudishimulik, aga nagu vana rahu ise. Politseipreili palus mul autost välja tulla ja oma autosse istuda, lisades: “Võite lapse ka kaasa võtta, kui ta üksi autos ei taha olla.”

“Ma pean korraks politseiautosse minema, kas sa istud ilusti siin seni?” küsisin Annabelilt.

“Jah,” vastas ta rahulikult ja vaatas aknast välja.

Kaaspolitseinik liikluskaameraga näitas mulle ka videopilti, kus oli kena 109 km/h kiirus minu autoga ees ja mul ei olnud muud kosta kui “Ma tean, läks veits lappe jah.”

Istusin siis politseiautosse ja küsisin, et “Oota, kaua meil siin läheb?”

“No umbes 15-minutit.”

“Ma siis ikka võtan ta igaks juhuks siia kaasa,” vastasin ja läksin kutsusin Annabeli ka koos endaga politseiautosse istuma, mainides: “Ole siis ilusti ja vaikselt.”

Ma tegelikult ei arvanud, et ta päriselt ka ilusti olema hakkab, sest huvitaval kombel kui me käime kuskil laadal või kaubanduskeskuses, kus ma KA palun tal ilusti olla, siis seal ta küll nagu üldse ei püsi ja ei oska olla. Politseiautos istus aga väga viisakalt ja rääkis nii vaikselt sosistades, et mul oli lausa raske teda vahepeal kuulda. Muidugi oli tal ka huvitav seal ringi vaadata, kuidas auto oli täis kaameraid, ekraane ja igasuguseid muid lisavidinaid, mida meie autos ei olnud.

Egas siinkohal enam pikka juttu ei oskagi teha, sest mis seal politseiautos siis ikka muud toimus, kui et näitasin dokumenti, tunnistasin oma süüd ja hakati väärteomenetlust vormistama. Öeldi, et sellise rikkumise eest on trahvimäär vahemikus 120-240 eurot, aga kuna mu liiklustaust oli ilus ja puhas ning ma midagi vastu ei vaielnud, kirjutati see miinimumsumma sinna paberile ka ära. Ühest küljest nagu JESS, väikseim võimalik summa, aga teisest küljest on minu jaoks 120 eurot ikka päääris suur summa ja väga ebasobival ajal, kus kulutusi on niigi palju. :S

Annabelil see-eest on nüüd ilmselt huvitav lasteaias rääkida, kuidas ta politseiautos istus ja emme trahvi sai. Eile rääkis jumala suvalistele külalastele näiteks. Kui vanaema ütles, et “Kuule, võõrastele ei pea kõike rääkima,” vastas Annabel: “Ma ju ütlesin neile, et ma olen Annabel ja nad ütlesid oma nime ka.” :D

Kogu loo iroonia peitub aga selles, et ma vihkan kiiruseületajaid ja ma ei ole üldse liikluses see närviline tõmbleja vend. Kulgen lihtsalt stoilise rahuga ja näitan sarkastiliselt thumbs up’i neile, kes minust möödasõitu teevad, omaette kommenteerides: “Vauu, kui lahe. Kiiruse ületamine on nagu MEGA änxa!” Ma olen lihtsalt seisukohal, et kiiruse ületamist ei õigusta miski. Oled kuskile hiljaks jäämas? Siis jääd hiljaks ja vabandad, et liiklus oli sinust sõltumatult kehv ja seda mõistetakse. Parem hilineda, kui üldse mitte kohale jõuda.

Teinekord aga, vähemalt mul, vajub jalg pedaalil raskeks ja ma olen täheldanud, et mul juhtub seda tavaliselt HEAD muusikat kuulates, nagu ennistki mainisin. Eile oli süüdlaseks The Weeknd, aga mäletan ka hetke, kus ma Trap muusikat kuulates hea drop’i peale lihtsalt jala pedaalile unustasin.

Peaks vist klassikaraadiole üle minema. Tõmbab vähe rahulikumaks.

 

2 kommentaari

    • Katre

      Mul on see postituste plaanis juba olemas! Hetkel küll rohkem konsoolimängude osas, mis lastele sobivad (ja mulle meeldivad), aga kas on soovi ka arvutimängude osas? Sellisel juhul pean väheke mõtlema, sest ma olen ise rohkem fokusseeritud multiplayer või co-op mängudele, mida koos sõpradega mängida saab. Üksinda väga mängida ei meeldi, aga soovitada äkki oskaks ikka midagi. :D

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga