igapäev,  Laps

Kurvaks tegevad ütlemised

Siinses postituses kajastatav teema on pigem süngemapoolne ja üks osa minust mõtleb, et võib-olla ei peaks kirjutama. Samas teine osa ütleb, et aga võib-olla ei ole ma ainuke, kes sarnaste olukordadega silmitsi on pidanud seisma. See tähendab, et kindlasti ma pole ainuke. Võib-olla on keegi, kellele on see postitus toeks ja kinnituseks, et ka tema pole ainuke, kellel nii on. Või kui ka olen üks vähestest, siis äkki on neid, kellel on huvitavaid mõtteid või lahendusi välja pakkuda. Ma ei tea. Ma ise olen veits nõutu hetkel.

Saime Anniga eile õhtul kokku ja ta oli rõõmsas tujus. Rääkis, kuidas ta tahab Minecraftis kõrbesse veekeskuse ehitada ja oli sellest mõttest väga elevil. Paraku on minul aga telekamängudega see seisukoht, et võiks lasteaiapäeva õhtutel pigem mitte mängida. Kui, siis äärmisel juhul kui ta eriti tubli on olnud ja mingisugused vajalikumad asjad on eelnevatel päevadel tehtud. Näiteks a’la kui me 2 õhtut kodus ilusasti oleme ja natuke õpime ka, siis kolmandal õhtul on minu jaoks sobilik, et võtab aja maha ja saab mängida. Neljandal õhtul jälle teeme midagi muud jne. Korraks küll pahandas, aga samas kiirelt ka leppis selle kokkuleppega ja hea tuju jätkus.

Eelmisel päeval olin talle rääkinud sellest, et “võitsin” ühe kampaania raames Jumpy hüppelooma, aga see ei ole mitte talle, vaid see on tema lasteaiarühmale kingituseks. Seega käisin välja mõtte, et me võiks sellel järel ära käia ja kuna telekamängu nagunii ei saanud mängida, oli ta selle mõttega päri. Suundusime lasteaiast otse Eedeni keskusesse, et võtta sealt Jumpy ja käia ka toidupoes. Mind on juba mitu päeva isutanud üks sidruni-moonikeeks, mida ma tahaks täiega teha proovida, seega pakkusin talle välja, et pärast koju jõudes võiks ta aidata mul tainast valmistada. Lisaks mainisin talle, et õpetaja kurtis, et ta ei oska eriti hästi kontuurjoone järgi paberit lõigata ja me võiksime seda kodus ka siis harjutada. Ega tal selle lõikamisega suurt probleemi pole, aga lihtsalt lõikab kuidagi sakiliselt ja ei oska jälgida seda, et ilusti ühtlane tuleks. Jällegist oli ta nagu selle värgiga ka nõus.

Tegime oma toimetused ära, jõudsime koju, sõime kõhud täis ja jälle, tujud olid head. Märkisin, et kell on keeksitegemise alustamiseks veits palju, kuna ta peaks siis magama minema, kui keeks ahju saab, nii et lükkaks selle tegevuse homseks. Bla bla, ega ta sellelegi vastu ei olnud.

Ühel hetkel istusime mõlemad diivanil ja mulle näis, et kummalgi meist ei ole parasjagu midagi erilist teoksil, nii et tuletasin meelde, et me võiks seda lõikamise värki teha. See, mis sellest hetkest edasi juhtus, on lihtsalt #mindblown. Ühesõnaga ärritus ta minu jaoks täiesti ootamatult ja torises midagi selle kohta, et legodega mängida ei saa ja hakkas neid poolvihaselt laualt justkui ära koristama. Küsisin, et mille peale ta nüüd sedasi vihastas – et me ei pea ju tegema, kui ta ei taha. Samal ajal aga tormas ta juba koridori poole kisendades “…ma lõikan endal käe otsast” vms.

Selliseid minu jaoks häirivaid lausekõlksatusi on aeg-ajalt varemgi esinenud. Üliharva, aga kuna need lihtsalt nagu lõikavad mul südamest läbi, jäävad ka eredamalt meelde. Näiteks millalgi ütles ta mingi lambise asja peale “ma tahan ära surra.” Ükskord kui ta mul seljas elas ja ma ütlesin, et “palun ära tee sedasi, sest sa võid kukkuda,” vastas ta mulle “ma tahangi surnuks kukkuda.” Ükskord ütles Ann, et “Ma rääkisin hommikul õpetajale, et ma tahan oma ema ära tappa. Õpetaja ütles, et ära tee seda” vms. Nagu.. mega piinlik oli.. ja mega halb tunne. Mida õpetaja arvata võis sellest reaalselt? Et meil kodus ikka mingi korralik lape vms?

Ma olen mega analüüsiv inimene ja ma analüüsin inimeste, enda, teiste käitumist ja ütlemist palju. Ma olen meie selliseid momente üritanud täiega analüüsida, aga ma ei paista mingi tulemuseni jõudvat. Ikka püsib küsimus, et kust sellised laused tema pähe üldse tekkida on saanud – mina midagi sellist kodus ju ei lausu? Kuidas ma ise valesti olen käitunud, et tal üldse selline tunne tekib, et tahaks midagi sellist öelda? Üritanud mõelda ja mõista, et okei.. ta ei tea ilmselt selliste sõnade mõistet nii otseselt, kui mina neid võtan ja ütleb neid pigem täiesti mõtlematult ja ilma igasuguse tagamõtteta, kuid probleem on ju siiski. Vahel mõtlen, et peaks äkki mingi psühhiaatri poole pöörduma, aga samas on enamiku ajast kõik timm ja ta käitub siiski pareminigi, kui ma tahta oskan. Pealegi ei arva ma, et viga oleks ainult temas, vaid kindlasti ka minus. Ta lihtsalt ei oska oma emotsioonidega toime tulla ja mina pean seda kuidagi õpetama.

Näiteks eile sain ma selle käe mahalõikamise jutu peale ise vihaseks. Ilmselt, sest esiteks ajas selle kuulmine mind lihtsalt rivist emotsionaalselt täiesti välja. Tundsin kurvastust, ahastust ja liita sellele juurde ka õhtune kella 8-ne aeg, mil päevaväsimus ka õlale koputab. Riidlesin, et mulle ei meeldi, kui ta selliseid koledaid asju ütleb, mida ta tegelikult ei mõtle. Et need tekitavad mulle kurva tunde ja mure. Tema karjus mulle “Mine ära! Ma ei taha sind!” ja äsas mulle 2 korda käega. Korralik draama. Eks temagi oli väsinud.

5-15 minti hiljem olime mõlemad vabandanud ja leppinud, ent mõlemal oli paha tunne möödunud jama ja öeldu pärast. Minul oli kurb olla ja olin voodis pikali, sest mul ei olnud tuju ega tahtmist enam midagi teha. Annabel oli kurb ja läks elutuppa paberist ringe välja lõikama ja tõi neid ükshaaval mulle öökapile.

Olen omast arust nagu üritanud talle selgitada ja selgitasin ka eile, et igasuguseid emotsioone on normaalne tunda. Et kõik inimesed on vahepeal vihased, pahased, kurvad, väsinud jne, aga vajalik ongi õppida oma tunnetest rääkima. Et kui ta ei nõustu minu väljapakutud plaanidega, siis vihastamise asemel võiksime üritada asju rahulikult arutada. Et tal on täielik õigus vastata stiilis “ma täna ei soovi pabereid lõigata, olen väsinud. Teeme seda homme” vms. Olen teadlik aktiivse kuulamise teemast ja üritan seda rakendada. Tean, et lapse tundeid peab peegeldama ja omast arust olen ka seda teinud. Aga võib-olla siis ei ole teinud? Või olen valesti teinud? Et mis ma valesti olen teinud? Peaks kuskile pereterapeudi juurde minema? No ja siis vaatan, et 40 euri tund ja mõtlen, et äkki on suht tühine häda ja ei ole tarvis hakata raha raiskama. Tean ju tegelikult ise ka, mida ma peaks tegema, kuidas käituma. Et peaasi on sellistes olukordades ise lihtsalt mitte vihastada, vaid naeratada ja lasta lapsel oma emotsioone tunda? Ega terapeut ka probleemi 40 euro eest minema ei aja, vaid räägib mulle tõenäoliselt seda, mida ma isegi juba lapsekasvatamise kohta lugenud olen.

Ühesõnaga öööö, selline paha värk vahest, millega ma ei oska toime tulla ja mis täiega rivist välja ajab. Veel tänagi on paha tunne sees. Loodan kogu südamest, et see on mingisugune loll periood, millest tuleb lihtsalt üle minna. Millest mul on võimalik teda välja juhtida. Et tegu ei ole mingite “ohumärkidega,” mida ma peaks märkama, aga ei märka. Mida ma valesti teen?

:/

8 kommentaari

  • Maria

    Tüdruk on alateadvuses mingid valed uskumused.
    Soovitan leida tehnika, kuidas seda ise muuta saad (siis ise või lapsega koos, sest seitsmenda eluaastane on laps ema energias). variante on erinevaid rännak, koputamine, NPA, holistiline teraapia..
    Mina soovitaksin NPA-d. Saab ise ära õppida ja teha või töötada mõne praktikuga, et see selgeks saada. Minu teada peaks Heidil olema ka mõned tasuta koolitused, mida tasuks vaadata.

  • T.

    Mina arvan, et ikkagi tasuks lastepsühholoogi vms spetsialistiga nõu pidada. Jah, see maksab, aga raha on raha, tuleb ja läheb, lapse toetamine on igal juhul tähtsam. Vähemalt ma ise mõtlen nii. Isegi kui ei saa suurt abi, siis tead, et oled oma lapse heaks midagi teinud, mitte käed rüpes istunud. Sellised asjad võivad üle minna, aga võivad ka palju hullemaks minna, kui sobivat tuge ei saa. Edu!

  • Katrin

    Kui ma proovin ennast nüüd panna su lapse olukorda, siis näen seda nii: õhtul emaga veedetud aeg on kõige toredam. Teeme koos plaane, kõik mulle just väga ei meeldi aga koos emaga neid teha on vahva ja olen nõus. Kuna olen laps siis aega veel nii reaalselt ei taju kui täiskasvanud inimene.
    Siis aga ilmneb, et kõiki kokku lepitud asju teha ei jõuagi. Minu jaoks on see arusaamatu, sest aeg on minu jaoks teistsugune. Loobume veidi lõbusamast – koogi küpsetamist ja valime kõige tüütuma – paberi lõikamise. On õhtu olen väsinud ja mul on parajasti mingi mäng pooleli…
    Ühesõnaga tahan öelda, et muidugi on oluline lapsega koos õhtused plaanid läbi arutada aga… Ehk sai neid asju (tegevusi, kokkuleppeid, keelde ja lubadusi) juba algselt ühe õhtu jaoks liiga palju. Eriti kui kõigi puhul saab laps valida kas ta tahab või ei. Sa ju küsisid kas ta tahab kooki teha ja ta valis, et jah tahab. Miks sa ei teadnud, et me ei jõua? Kas ma eksisin olles nõus, oleksin ma pidanud ise aru saama, et me ei jõua? Miks ma sain valida kui tegelikult valikut polnud… Ehk süüdistab ta ennast et aega on liiga vähe?
    Otseselt ei näe ma, et sa teeksid midagi valesti. Samas leian ise end päris tihti taolises olukorras. Seega ei oska ma öelda kas oled vähemuses aga ka minul tuleb oma lastega taolisi asju päris tihti ette. Laused pole küll päris sellised aga käitumine küll. Enamasti on minu meelest need olukorrad tingitud minu soovist rohkem aega lastega veeta. Aega mida mul reaalselt ei ole. Sellepärast ei planeeri mina ühele õhtule rohkem kui ühte asja. Oma peas ma võib-olla mõtleks veel välja midagi aga kohe lapsele seda välja ei käiks. Kui jääb aega siis selles vanuses laps tavaliselt võtab kinni igast võimalusest midagi koos emaga teha ja alati saab ettepaneku esitada siis kui esimene asi on tehtud.
    Need laused mida ta ütleb. Võib-olla on see tema moodus otsida tähelepanu või lihtsalt katsetada sinu piire. Saan aru et neid ütlemisi on olnud ka varem. Ma ei leia et sa peaksid selle peale naeratama ja teesklema, et kõik on hästi. Sest ei ole ju. Soovitaksin sellest lihtsalt temaga rääkida. Küsida mida tema arvab, mis juhtub kui ta näiteks omal käel otsast lõikab või kui näiteks sina seda endaga teed, mida ta tunneks kui sina nii ütled jne. Nii paned ta mõtlema selle peale mida ta ütles ja vaikselt hakkab ta harjuma, et kõigil tema sõnadel on tagajärjed. See rääkimise asi on ilmselt selline, mis ühel puhul mõjub ja teisel mitte. Aga vaikselt tasuks proovida ma arvan.
    Väga raske on muidugi nõu anda kui reaalselt inimest ei näe ja teise poole arvamust ei tea. Psühholoogi juurde mina vist ei läheks. Olen elu jooksul käinud päris paljude juures. Vahel saanud tõelist abi, teinekord jälle on käik läinud tühja. Samas kui tunned, et tahad kellegiga asja arutada siis mine. Suure tõenäosusega piisab ühest käigust. Raha osas mõtle näiteks, palju maksab üks juuksuriskäik? Selles valguses ehk ei tundu 40 enam kallis…

    • Katre

      Aitäh sulle pika ja mõttelise kommentaari eest! : )

      Psühholoogi vms juurde minek oleneb jah. Vahel elus olen tundnud, et tahaks (enda pärast nt), aga samas jõuan suhteliselt kiirelt järeldusele, et kas ta ka midagi uut mulle räägiks. Ma olen ise nii palju lugenud psühholoogia kohta ja oman head analüüsivõimet ise ka. Vahel on lihtsalt see tunne, et kui keegi võõras/professionaalselt pädevam inimene lihtsalt KINNITAKS kasvõi enda mõtteid, annaks rohkem motivatsiooni neid järgida vms. :D Aga saan ka ise hakkama.

      Keeksitegu küll probleemiks ei olnud – teda selline minuga koos kokkamine nii tungivalt ei huvita. See oli minu valik, mitte tema. :D Hiljem rääkisime ja ilmnes hoopis see, et talle tundub, et ma sunnin teda asju tegema (paberit lõikama, lugemist/kirjutamist õppima) jne. Meil pole varem õhtuti selline “õppimise/harjutamise” teema üldse niiöelda ametlikult kavas olnud. Seega ilmselt selle õppimise sõna ametlikkus nüüd frustreeribki. Et nüüd järsku nagu PEAB tegema – miks varem ei pidanud. Tekkis mingi kohustus vms. Tegime selgeks, et see pole üldse nii ja see võtab mega vähe aega (~10 minutit) ja et kui me paar õhtut sujuvalt teeme mänguliselt mingit sellist tegemist, siis see saab juba harjumuseks ja läheb vastumeelsus ka üle. : ) Selles suhtes eks igal tema reaktsioonil ole ka omad põhjused tõesti, nagu minu enda reaktsioonidelgi. Mõni õhtu lihtsalt ei viitsi jageleda ja ongi süütenöör lühem.

  • K

    Tere!
    Minu soovitus on, et istuge koos lapsega maha, tehke mingi nö nädalaplaan. Pane paika, et millised tegevused on nendel päevadel lasteaias ja siis lisa õhtusse üks tegevus nö kodu poolt. Kas kokkamine, meisterdamine, õppimine, tahvelarvutiga mängimine jms. Mis ongi teie nö lisategevused kodus. Meisterdamise all saabki ta nâiteks ringe lõigata, samas õppimise päeval ongi konkreetne täheõpe. Ma ostaks koju näiteks laste tikkimiskomplekti, sädelevaid liime või on ka müügil sädelevad vildikad, puuvilja lõhnaga vildikad jms. Et tal oleks huvitav meisterdada ja tekiks huvi ehk ise töö välja lõigata. Näiteks joonistad paberile ringi ette, palud tal ringi sisse joonistada ja see välja lõigata. Või siis enne lõikab välja ja joonistab.
    Lapsed vajavad nö turvalisuse tundmiseks kindlat plaani. Ta teab, mida oodata mingil päeval. Kindlasti mitte proovida üle ühe tegevuse õhtul lisaks mõelda, sest ka nö muid kohustusi võib tekkida.
    Lapsele tikkimiskomplekte saab lendliisist ja mina kiidan neid väga. Töötan lasteaias ja ükskõik, mis vanuses lapsi paelub see tegevus väga.
    Loodetavadti mingeid mõtteid said :)

    • Katre

      Eks see ole see, et postitus on hetkeemotsioon. Kirjutatud kirjeldamaks 10-t minutit nädalas asetleidvast XXXXX-minutist vms ja ma võtsin seda 10-t minutit lihtsalt väga hinge. :D Meil ei ole muret sellega, et ta tegevust ei leiaks või nendest pidevalt keelduks ja me maadlema peaks vms. Olime ühel õhtul lihtsalt mõlemad väsinud. Mina tahtsin väsimusest hoolimata ühe “kasuliku” asja ka lihtsalt ära teha ja tema ei tahtnud seda teha. Ei osanud ilusti öelda ka, et ei taha. Meie kasuks on siinkohal ka see, et me räägimegi omavahel palju ja arutame asju. Näiteks peale selle intsidendi lahendamist ja selgeksrääkimist ütles ta järgneva nädala jooksul alati, kui midagi teha ei soovinud, et “Emme. Mul hetkel tõesti ei ole tuju/jaksu/soovi seda teha. Teeks täna hoopis nii ja homme teeme SEDA” vms.
      Kõike Sinu väljapakutut teeme jooksvalt ja need on tegevused, milles luban üldiselt temal otsustada ja valikuid teha õhtul kodus. Plaanis on paigas, et midagi teeme koos natuke aega, aga see mida me teema, on tema välja valida. Mõni õhtu tahab kirjutada, üks õhtu pakkus ise välja, et lõikame ringe jne. : )

      Tänud kaasarääkimast ikka! :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga