Kuidas tänu meie kassile sai meie pere alguse

Ammu pole ma oma kassist siin suuremat rääkinud, aga samas, mis temast ikka väga pajatada, eksole. Nii palju saan rääkida, et ta tuli minuga kenasti Eestisse kaasa ja elab siinmail minu ema juures korteris. Mina ise tilbendan ema ja isa vahet (elavad lahus) ja nõnda ei viibi ma just alati oma kassiga koos ja näen teda korra nädalas või umbes midagi sellist.

Alati kui ma teda juba pikemat aega näinud ei ole, tunnen, et igatsen teda ikka väga palju ja ei suuda ära oodata, mil ma temaga jälle Soomes sama katuse all saaksin elada. Sest ta on ikka mulle nii kullatükike.

Kassi saamise lugu on niisugune, et me olime Keioga sel ajal vist umbes 1-aasta tuttavad olnud ja ringi sebinud ja sabinud. Keio enda siiamikass oli just paar kuud tagasi kaduma läinud ja hiljem surnuna leitud (R.I.P armas-kallis Donna). Oli üks sügisene päev, mil oli mu vanaema sünnipäev, kuhu tuli ka Keio kaasa minu sugulastega esimest korda kohtuma.

Vanaema elab mul üsnagi metsa sees ja ajapikku on talle sinna kogunenud hunnik metsikuid kasse, keda ta iial tuppa ei lase ja kes aina aastast-aastasse tema maja ümber paljunevad ja keda hea südamega vanaema ikka toidab ja üleval peab. Just vanaema sünnipäeva paiku oli seal siis ka uus pesakond umbes 2-kuuseid kassipoegasid, kellest üks jäi kohe eriiitii silma, sest ta oli nii nunnu ja hästi ilus halli-beeži karva.

Tekkis uitmõte, et viiks ta koju kaasa ehk et võtaks Keiole uue kassi. Kuigi teadsime, et Keio ema uut kassi neile koju võtta ei tahtnud, siis tuligi lihtsalt kass koju viia ja ega siis ta ema ju enam miskit teha ei saa ja vaevalt, et meid koos kassiga kodunt välja kupatab. Ma elasin ka tol ajal juba poole kohaga Keio juures sees ja nõnda see ühine otsus tehtud sai ja koos me selle kassipojakese endale võtsime.

Umbes kuu aega hiljem juhtus aga nõnda, et minu ja Keio teed läksid lahku ja kuna mina kolisin sellega seoses tagasi Viljandisse ja kassi kaasa võtta ei saanud, jäi kass Keio juurde. Jutt jäi ka niisugune, et niipea kui mul võimalik, tahan ma oma “lapsekest” ikka endaga elama, aga seni hoidku Keio teda.

Olime Keioga lahus ja teineteist nägemata umbes 8 kuud. Mina kolisin vahepealse aja jooksul üleüldse Tallinnasse ja Keio kulges edasi Tartus. Elu liikus omasoodu edasi ja minu ja Keio vahelised suhted olid üsnagi sellised, et eluilmaski ei taha seda inimest enam näha ega temaga suhelda vms. Ei olnud me ei feissis sõbralistis ega suhelnud mitte mingitki moodi ühesõnaga. :D

Siis aga ühel päeval Keio võttis minuga ühendust ja mainis, et ta läheb Soome tööle ja Tartu korter antakse ära. Et kassi ta Soome kaasa võtta ei saa ja ta annaks kassi meelsasti kellelegi ära. Mina muidugi pistsin kisama ja pragama, et ei anna midagi kellelegi suvalisele inimesele seda kassi, sest see on minu tibuke ja nõudsin teda endale.

Sel ajal elasin ma korterikaaslastega suvakas Tallinna korteris ja tegelikult tollane korteriomanik mul esiti mingeid koduloomi sinna korterisse ei tahtnud, aga kuna ma nii-nii väga tahtsin oma kassikest ikkagi üle selle PIKA PIKA aja näha, lasin ma ta Keiol ikkagi riski peale mulle Tallinnasse ära tuua. Õnneks polnud korteriomanikul ka lõpuks kassi vastu midagi, kui ta nägi, et kass sõbralik ja mitte märatsev on. :D

Igatahes jah, olime pikalt lahus ja polnud absoluutselt plaanis iialgi kohtuda, aga kuna ma tahtsin oma kassi tagasi, siis pidi Keio mulle kassi tooma ja seega olime me niiöelda sundolukorras, et teineteisega see 5 minutit kohtuda ja pisike trade teha.

See lõppes aga sellega, et Keiot nähes käisid kehast läbi sssuuuuured särtsatused ja värinad ja KÕIK tunded temaga seoses tulid kui hoobilt tagasi. Lihtsalt see külgetõmbejõud oli justkui nii suur, et sellega ei andnud võidelda. Ja Keio tundis sama. Mõnikümmend minutit hiljem, kui Keio juba Soome laeva peal oli, saatis ta mulle sõnumi, et kui ta Soomest tagasi tuleb, tahab ta mind esimese asjana näha ja võiks kohtuda ja rääkida vahepealsest ajast jne.

No ja nõnda sai, et 3 nädalat hiljem kui ta Eestisse tuli, lendas ta esimese asjana mulle külla ja veetsime terve nädalavahetuse koos. Esialgu oli.. väga imelik olemine. Istusime teineteisest umbes meetrise vahega diivani peal ja ei osanud mitte miskit rääkida. Täpselt selline olemine oli, et tahaks ju täiega inimest krabada ja suudelda ja musitada ja kallistada, aga tundus nagu natukene kohatu, sest.. me polnud ju paar ja me ei sebinud ja me olime ammuilma lahku läinud.

Ühel hetkel aga siiski lendasin ma talle kaissu ja ütlesin, et mina ei suuda enam nõnda ja mina ei suuda ennast temast eemal hoida kui ma teda näen ja ta mulle nõnda lähedal on. Tunded tema vastu ei olnud selle 9-kuuga lihtsalt MITTE kuskile kadunud ja taasnägemine oli täpselt selline nagu oleks esimene armumine kallal. Oeh, ilus meenutada neid liblikad-kõhus aegu. :D

Ja nii võibki öelda, et põhimõtteliselt TÄNU sellele, et mingi 4 aastat tagasi mu vanaema juurest koos kassipoja koju viisime, oleme me siiamaani koos, meil on pere, meil on laps ja nii edasi. Sellest hetkest peale, kui me tänu kassi transpordile uuesti kokku saime ja sebima hakkasime, oleme me jõudnud punkti, kus oleme praegu. :)

Just sellepärast ongi see kass mulle ERITI kallis ja pean teda meie suhte nö etaloniks. Kui teda poleks olnud, poleks Keio iialgi mulle uuesti ukse taha tulnud või mina teda enda ukse taha lasknud, sest meie tollane lahkuminek oli ikka üpriski valus, aga noh, kohtuda tuli ja tunnetele ei saanud vastu. Poleks me tookord seda kassi koju viinud, poleks praegu ilmselt ka Annut ja üleüldse ei oskagi ette kujutada, milline see eluke siis saanud oleks. Annu mitte-olemasolu ei annagi vist ette kujutada, sest see on üleüldse parim asi elus, mis minuga juhtunud.

Imetlege nüüd seda imelist olevust, kes on meie pere loojaks ja kes loodetavasti elab meiega koos õnnelikult NII NII vanaks, et ükski kass varem nii vanaks elanud ei ole. Kallis oled, kiisu! :*