Kuidas mind kord magamise ajal rööviti
Olen moka otsast maininud, et kunagi elasin ma mõned aastad Tartus. Elukohti oli mul seal päris mitu erinevat, aga hetkel tahan rääkida juhtumist esimeses korteris. Nimelt elasin Annelinnas, umbes kuskil seal keskel, kolmetoalises korteris, viiendal korrusel, üksinda. Ilmselgelt oli kolmest toast mulle üksi natukene palju, seega üks tuba seisis tühjalt ja ülejäänud kahes elasin ma vaheldumisi. Päevad veetsin elutoas ja ööseks kolisin läpakaga magamistuppa, sest mul ei olnud seal sumedat öölampi ja seega jätsin läpaka ekraani alati natuke valgust näitama.
Korteril oli üsna haige välisuks, mida väljast poolt sai võtmega keerata (aint that obvious), aga seest poolt pidi lukku keerama umbes sama süsteemiga nagu kodudes vetsu uksi saab lukustada. Ühe sõnaga sees pool polnud lukuauku ja uks tuli lukku panna sama lihtsa liigutuse abil nagu elektripliidi käima panemine. See asi tundus mulle algusest peale natuke kahtlasena, aga mis mul ikka teha oli. Polnud minu korter ja ust sai ju ikkagi lukustada. Nagu äsja üksi kolinud inimesele ikka, korrutasid ka minu vanemad mulle aina, et ma ikka alati ukse ilusti lukku paneks ja üldiselt oligi mul üsna sisse harjunud see tegevus, et kui ma koju tulin, siis automaatselt keeras käsi selle imelihtsa poolkaarja liigutusega uske lukku.
Oli siis üks täitsa tavaline päev kui ma magama hakkasin minema ja kolisin end taaskord koos läpakaga magamistuppa. Sättisin läpaka taburetile, telefoni padja kõrvale ja millalgi ma niimoodi uinusin. Järgnevast paarist tunnist mul erilist ülevaadet ei ole, aga ühel hetkel ärkasin ma täiesti lampi üles. Mitte mingi krapsatuse peale, vaid lihtsalt niisama. Tuba oli pime ja kui silmad paar sekundit kohaneda jõudsid.. nägin oma toa ukse juures ühte musta kogu – inimest. Võõrast inimest. Üleni musta riietatud.
Tõusin ehmunult karjatades voodile istukile ja järgmisel hetkel kuulsin ma juba oma jooksusamme trepikojas ja oma korteriukse kinnipaukumist. Eneselegi aru andmata tormasin ma voodist välja, ise surmani hirmunud ja šokis, jooksin korteri ukse juurde, avasin selle ja karjatasin enda arust hoiatavalt trepikotta. Noh, möirgasin umbes nagu lõvi oma pesa kaitstes. :D Sellel hetkel kuulsin ma juba alumise trepikoja ukse kinni minemist ja kui ma enda ümber ringi vaatasin, märkasin trepil paar astet all pool lahtiselt vedelemas oma käekotti. Haarasin selle ja hakkasin tuppa tagasi minema kui alumine naaber välja ilmus ja küsis, mida ma lõugan. Andsin talle siis aru, et “Mul vist käisid just vargad. Kott oli siin maas ja…” Eriliselt ta muidugi süveneda ei viitsinud, aga soovitas mul kõik üle vaadata, mis mul puudu on ja siis hommikul politseisse teada anda.
Uurisin korteriust väljast poolt, üritades leida lahendust, kuidas võõras inimene mu tuppa sai, aga mitte mingeid muukimise jälgi ei olnud ja mul oli raske uskuda, et ma võisin lihtsalt unustada ukse lukku panna. Ja kui unustasingi, siis kuidas kohe sellel samal korral keegi seda nii hästi ära kasutada oskas? Müsteerium. Läksin tuppa tagasi ja esimese asjana märkasin, et käekotist oli ära võetud rahakott, kus sees ID-kaart, pangakaart ja ilmselt hunnik poetšekke, sest mul oli kombeks neid miskipärast sinna koguda. Sularahaga arveldada ei armastanud ma õnneks juba siis, seega väga ma nagu millestki ilma ei jäänud. Edasi läksin elutuppa ja märkasin, et riiulilt oli kadunud Canoni digikas, mis oli mul samuti katki. Katik ei avanenud korralikult ja objektiivi aval oli mingi plekk, seega igale selle masinaga tehtud pildile jäigi reaalselt mingi plönn peale, mis pildi ära rikkus. Mul ei olnud kahju.
Suubusin siis magamistuppa ja thank god.. kõige tähtsam asi, läpakas, oli alles. Endiselt voodi kõrval tooli peal. Rohkem mul väga midagi väärtuslikku tol ajal ei olnudki ja endiselt natuke šokis olles, tahtsin helistada vanematele ja teada anda, mis lugu just juhtunud on. Hakkasin voodist telefoni otsima ja seda ei olnud, mis tähendas, et varas.. oli mulle.. minu magamise ajal NII lähedal ja ta võttis täiesti tuimalt mu pea kõrvalt selle telefoni. Kuidas ta üldse pimedas seda seal märgata oskas? Prrrr… Aga noh, olgu siinkohal mainitud, et ega mul telefonist ka kahju ei olnud, sest taustavalgustus ei töötanud ja nupud oli küljest ära. :D Seega oli minu arust vargal üsna ebaõnnestunud üritus.
Võin ausalt öelda, et ma olin ikka päris mitu tundi täielikus šokis ja arvatavasti nägin välja nagu oleksin ma tonti näinud, kuigi noh.. põhimõtteliselt nägingi. Läksin arvutisse, lootes kellegagi ühendust saada, kuid siis märkasin, et kell oli umbes nii pool 6 hommikul ja mitte kedagi polnud kuskil online. Ootasin kuni keegi ärkab ja ~kella kaheksa paiku tuli isa naine msni. Rääkisin siis talle, mis juhtus ja ta helistas panka ja lasi esimese asjana mu pangakaardi sulgeda. Teiseks teatas asjast muidugi ka mu isale, kes siis mõni tund hiljem mulle Viljandist passi tõi, et mul dokument oleks, ja kellega kohe samal päeval sain migratsiooniametis ära käia, et endale uus ID-kaart teha. Politseisse ma asjast ei teatanud, sest erilist varalist kahju mul ei olnud ja mõtlesin, et mida nad ikka teeksid. Oma katkiseid asju ma vaevalt tagasi oleks saanud.
Selleks ajaks olin mina juba natukene maha jõudnud rahuneda, aga isa oli küll väga mures ja ütles, et ta ei saa ilmselt mõnda aega rahuliku südamega magama minna, teades et ma niimoodi üksinda seal olen. Tema peas keerlesid stsenaariumid selle ümber, kuidas varas oleks võinud mulle narkotsisüstla läbi une sisse torgata, mind ära vägistada või mulle hoopiski kuuli anda. Noh, sellepärast, et ma niimoodi üles ärkasin ja talle peale sattusin. Et joppas, et varas niivõrd arg oli, et jooksma pistis, sest oleks võinud lihtsalt ka teisiti minna.
See juhtum on mulle elus heaks õppetunniks olnud – mitte lihtsalt harjumusest ust lukustada, vaid see REAALSELT õhtul enne magamaminemist ka üle kontrollida. Näiteks olen niimoodi mitu korda avastanud, et K. tuli viimasena koju ja ei keeranud ust lukku. Õnneks on mul praegu vähemalt minu arust üsna hea lukustusega korteriuks ka, sest sellel on kaks lukku, mida saan seest poolt VÕTMEGA kinni keerata ja üks neist lukkudest on põhimõtteliselt nagu mingi.. ma ei tea mis asi, sest ta näeb nii võimas välja, et naiivne mina arvab, et seda ei muugi küll mitte mingi väega lahti. :D
Igatahes loodan ma, et ma kunagi enam ei peaks sellisele asjale peale sattuma või kui selline asi juhtub, siis tegelikult loodan, et ikkagi satun peale vist. Keeruline. Üldiselt loodan ikkagi, et ma enam kunagi varastega kokku puutuma ei pea ja arvan, et vargad on debiilid!
Kas teil on varastega sel moel mingit kokkupuudet olnud või kellelgi teie tuttavatel? Näiteks kui ma neid Tartu juhtumeid googeldasin, siis leidsin ühe sellise, kus korterielanikud kuulsid öösel kõrvaltoas tuuseldamist küll, aga vanemad arvasid, et ilmselt lapsed toimetavad ja lapsed arvasid vastupidi, et küllap vanemad. Hommikuks oli elutuba tühjaks tassitud. Skeeeeerii, ma ütlen! Kontrollige alati uksed üle ja vaadake, kas kondab öösiti ikka oma inimene teie tubades ringi!
31 kommentaari
www.minajamuud.blogspot.fi
Elasin ka kunagi Annelinnas ja ust ei tohtinud me kunagi lahti jätta :)
E.
Annelinnas on komme mustlastel sedasi kodudes käia. Üks tuttav ärkas ka selle peale üles, et mustlane toas seisis taskulambiga. Jumal tänatud, et meie uks käib koleda häälega lukku (kogu trepikoda ja korter kohe kajab), et ma selle peale kohe üles ärkan :D
Kaire
Apppiiii kui õudne! Mul tõusid ihukarvad püsti sellest juhtumist lugedes! Ise lukustan ka alati ukse, mul ta päevalgi lukus. Elan ühes Eesti väikelinnas, kus sissemurdmised on peaaegu olematud, aga siiski kardan. Mitu korda on küll nii juhtunud, et olen unustanud ukse lukustada ööseks ja siis märkan seda alles hommikul… siis on ka päris kõhe olnud ja olen mõelnud, et mis siis kui keegi maniakk oleks sisse tulnud ja midagi teinud mulle ja mu lapsele. Mees on kahjuks pikalt kaugel tööl ja niisiis kui midagi ongi, siis pean ise oma enesekaitsevõtted appi võtma, aga ilmselt ei hakkaks ma isegi kätega üritama kakelda, tõmbaks kohe midagi karmimat ligi ja äsaks nii kuis jaksan :D
Katre
Mu isa Viljandis ka lukustab uksi erilise hoolega. Isegi kui ta kodus on ja kuigi ta elab seal üsna rahulikus naabruskonnas. Siiski kunagi juhtus seal ka siuke asi, et vanaema oli üksi meil ja siis mingi suvaline oss sammus uksest lihtsalt sisse… Et ikka igaks juhuks tegelt peab jah lukus hoidma ja isegi päevasel ajal.
Sigrid
Olen minagi vargale peale sattunud. Mitte küll öösel ja korteris aga siiski. Me elasime nelja korteri ja suure kinnise aiaga puitmajas tartus. Olin parasjagu naabritüdruku sünnipäeval (Ise olin sel hetkel kusagil 10 aastane vist) ja nägime köögi aknast, kuidas mingi vanamehenässakas läheb värava poole, ühes käes minu jalgratas ja teises käes naabrite muruniiduk. Noh selline millel tera käib sees ringi, kui seda lükata. Ma läksin muidugi ähmi täis, sest see oli ju MINU ratas. Jooksime siis kambakesi vanamehele järele. Saime ta tänavanurgal kätte ja karjusin ta peale, et see on MINU ratas! Eks selle peale ehmatas vanamees muidugi ära. Viskas ratta maha ja ütles, et ratas võib ju sinu oma olla aga muruniiduk on minu oma. Muidugi pistis peale seda jooksu, niiduk kõvasti käes. Sussides ja pätakas nagu ma olin, järele talle joosta ei jõudnud. Läksime siis kambakesi tagasi, et naabrinaisele ära rääkida. Uuesti välja läksime, et ehk näeme veel, kuhu poole ta suundub, siis üks vanem meesterahvas muigas tänava nurgal ning mainis, et see tüüp jooksis korra järgmisse tänavasse sisse ja hetk hiljem ilma niidukita sealt tagasi välja. Läksime siis vaatama sinna ja tüüp oli enda arust kaval olnud ning niiduki pika heina sisse lihtsalt ära peitnud. Seega läks sel korral meil hästi ja vargal halvasti.
Aastaid hiljem muidugi mult see jalgratas siiski varastati, kui see garaazis seisis. Aga sel hetkel oli see mulle juba väike ka. Korra üritati mind ka kesklinnas vaiksemal tänaval röövida, õhtul kell 7. Noored kutid (20. alguses) jooksid mööda ja haarasid jooksu pealt koti. Ega mul seal sees polnud mitte midagi väärtuslikku ja telefoniga parasjagu rääkisin. Aga kott oli mulle armas ja sain sellest kinni haaratud, seega “lohistati” mind tükk maad koti järel ja siis vaatas tüüp lolli näoga, et kas ma ei kavatsegi lahti lasta. Kui ma tal selle peale näo täis sõimasin, lasi kotist lahti ja tõmbas uttu.
Katre
Õnneks sul sellised õnnelikud juhtumid siis olnud. Loodetavasti rohkem pole ühegi juhtumit.:D
Sigrid
Õnneks on õnnelikud olnud jah. Ma ise ka piisavalt ülbe kuju, et ei laseks niisama sellisel asjal juhtuda.
Aga meil ka kodus hetkel seestpoolt saab ainult liblikaga kinni keerata. Mees ka käib ja lukustab kogu aeg ja magama minnes alati kontrollib üle, Ma ise teen tihti lahtiste uste päevi kodus olles. Üks kord keerasin küll ukse lukku aga jätsin võtmed ette ja käisin jalutamas. Täielik ummamuudu olen kohati. Õnneks me elame väikeses külas ja siin on tõsine naabrivalve.
E.
Mul on ka mehelt see komme jäänud, et uks on alati kinni ja enne magamaminekut kontrollin sada korda üle, et ikka lukus oleks :D
Lllllll
Kui ma pealkirja lugesin siis mõtlesin, et sind ennast rööviti ära :D
Katre
Ma mõtlesin jah pealkirja pannes, et tea, kas keegi sedapidi ka loeb.. :D
Aili
Röövlitega ei ole õnneks kokku puutunud. Küll aga hoolitseb Allan siin meie maja turvamise eest. Vaja panna turvakaamerad ja seifi PÜSS. Mina ei tuleks ealeski mõttele sellist varustust omada, sest nagu mulle ikkagi korrutatakse – Elva on ju nii hea ja turvaline koht elamiseks. Allan ise ütleb ka seda :D Seega on minu imestus suurem, et miks jumala pärast püssi majja tuua?! Aga noh, kui tema arvab, et nii saab meie pere paremini kaitsta, siis jah, parem las olgu olemas misiganes juhuks. Loomulikult legaalne relv.
Aga muidu niisama imelik intsident oli Luksemburgis elades. Elasime 3. korrusel ja sinna viis välitrepp (ei olnud ühesõnaga kinnine koridor… ma ei oska väga selgitada) ning kuna elasime viimasel korrusel, siis kellelgi niisama sinna üles asja ei olnud. Põhimõtteliselt ühel hommikul nägime, et meie ukse ees on suur pasajunn ja lisaks sellele suitsukonisid (me ei suitsetanud keegi korterikaaslastest). Seega reaalselt keegi oli käinud meie ukse taga, roninud kolmandale ja sittunud ukse ette ning tõmmanud suitsu samal ajal. Okei, ilmselt asjatas ta juba kodus selle ära ja tuli pani ukse ette… aga siiski kriipi mõelda, et keegi käis samal ajal meie ukse taga, kui meie teises toas omi toimetusi tegime. Omaarust polnud kellelgi vimma ka meie vastu… aga kes see normaalne ikka junnima tuleb.
M.
See varguse teema on minu suurim hirm ka. Mul käib uks samamoodi lukku nagu sul selles loos, et väljast võtmega ja seest ainult keerad. Aga õnneks on see mul sisse harjutatud liigutus juba, et kohe kui tuppa, siis esimese asjana uks lukku. Enne magama minekut kontrollin ka ikka üle, et kas on kindlasti lukus. Kuna mul mees käib välismaal tööl ka, siis olen mõelnud siin igasuguseid stsenaariume välja, mida teha, kui päriselt peakski üks tume kogu uksel seisma. Ega ma midagi teha ei oskakski, kui nii kõvasti kui võimalik karjuma pista. Pipragaas on mul ka olemas, aga magamistoas pole seda vist kõige mõistlikum lasta :D Kõige tõhusam vargakaitse on ilmselt üks suur ja kurja välimusega koer, kes välisukse kõrval magaks :D
Sirli Lump
APPI! Ma ei oska muud öelda, kui APPI! Ma olen selliseid lugusid varem ka kuulnud aga ikka kui keegi uuesti räägib, siis ma kujutan ennast sellesse sitatsiooni ja mõtlen APPI! Ma oleks ka karjunud. Samas ma olen nii õrna unega, et ma vist võiksin ärgata üles isegi selle peale, kui keegi ukse lihtsalt niisama avab. Kodus ma selle peale ärkangi mõnikord, kui keegi teine üritab vaikselt vaikselt ust kinni panna, et ma saaksin edasi magada ja tema saaks toimetada ukse taga. Noh teha hommikust vms. Aga ma ärkan iga kord, kui keegi ust kasvõi liigutab. Ilmselt see on selliste lugude pärast, nagu see. :D
Aga mul on hea meel, et need vargad midagi erilist ei saanud. Kuigi tõesti on kõhedusttekitav see fakt, et ta sulle telefoni võtmise ajal nii lähedal oli.
Meil endal on kodus kolm ust, millest tuleb läbi tulla enne, kui sisse saad. See lahendus mulle meeldib. Ja viimane pidi olema selline eriti kindel ja hea uks, mille kõrval on kohe alarm. Ehk siis kui ma peaksin läbi viimase ukse nägema, et keegi nt seda kirvega maha üritab raiuda, siis peab ainult vale alarmkoodi sisse lööma ja siis kajab juba terve maja trepikoda sellest alarmist. Sest see ei tule mitte meie korterist vaid see on meil reaalselt trepikojas. Oeh… Rahustasin ennast vist maha. :D Edu sellele, kes üritaks meile siia sisse tulla siis, kui ma praegu üksi kodus magan. :D
Katre
Tead selle krapsu peale ärkamise teemaga pidavatki see lugu olema, et mul käidi vargil mingi 5-6 ajal eksole ja see ongi teadustatud, et sellel ajal on inimesel kõige sügavam uni üldiselt ja selline hästi varahommikune kellaaeg ongi kõige parem varastele. Isegi hilisemad ülevalolijad on magama läinud ja samas on kell veel liiga vähe, et inimene peaks ärkama hakkama vms. ;)
Ja no.. vargad on üldiselt tegelt väga leidlikud ka, see ongi hirmus. Nad oskavad mõelda sellisel tasandil, millisel meie mitte. Me mõtleme, et kõik on üliturvaline, aga neil on selliste asjade jaoks juba ammu omad vahendid, kuidas asju muukida või kätte saada. :D
Mitte, et ma nüüd tahaks, et sa end turvaliselt ei tunneks.. :D
Sirli Lump
Ei ära muretse… Ma elan sellises majas ka, et siit niisama lihtsalt vist enam keegi midagi võtma ei tule. Meil on kordoris ja liftides ka kaamerad. Samas kunagi, siis kui sellist asja veel ei olnud, siis läksid trepikojast meie rattad küll. Valvur oli siis meie majas all olemas ehk siis ilmselt oli mingi majasisene töö. Eks meil on omad kahtlused. Aga päris korterisse nad vist sisse ei jõuaks praegusel hetkel jah. :) Seega olen rahulik.
Ja kui nad jõuaks, siis ma käseks neil kurikaga vist aknast alla hüpata. PS! Ma elan kümnendal korrusel. :D
Kati
Isver, mul tõusid ihukarvad püsti seda lugedes. Ma olen väga paranoiline kõikide uste ja akendega.
PS: selle luku nimi peaks snepper-lukk olema ;)
Katre
Mu arust on snepper selline, mis läheb iseenesest lukku nii kui uks sulgub. Seepärast ei julgenud selleks nimetada seda. :D
Näiteks Keiol on Soomes snepperlukk, tuleb koju, tõmbab ukse kinni ja see ongi insta lukus. Seepärast tal pole harjumust siin ka ust alati lukku keerata.
T.
See süsteem pole jällegi seetõttu hea, et millalgi ikka lukustad end välja ja võti jääb sisse.. :D
Maris
Samuti Tartu kandist. Mu sõbranna naabritel käidi vargil, aga nii, et korterisse lasti enne mingit uinutavat gaasi ning seejärel tassiti kogu korter tühjaks. Pere ärkas tunde hiljem, ise midagi aru ei saanud. Politsei kutsuti ning ka kiirabi, kes siis nad haiglasse ülevaatusele viis ning seal selguski, et oli mingi sellist uinutavat ainet kasutatud. Vargaid kätte ei saadud.
Aga minu kodukandis oli selline juhtum, et pere ust kunagi ei lukustanud, sest väike kant ja kunagi varastega probleeme pole olnud, aga ühel tõusis sõbranna köögis kolistamise peale üles. Tema tuba oli täpselt köögi kõrval ning kui ta siis ennast köögiuksele ajas, vaatas talle külmiku juurest otsa võõras mees, kes samal ajal isukalt piima kulistas. :D Aga sel korral oli tegemist purjus inimesega, kes oli siis täielikult maja ja korteriga eksinud. :D Peale seda hakati loomulikult uksi lukustama.
Ise lukustan alati uksed, aknaid kunagi õhutuse peale ei jäta, sest mu sõpradel varastati kunagi Ihastest läpakas, kaamera ja mingeid asju veel. Aga kui mul peaks midagi sellist juhtuma nagu sinul, siis ma ei kujutaks enam ette, et peaksin üksinda edasi elama ja veel samas korteris. Päris pikaks ajaks oleks elu häiritud.
Katre
Ma ei mäletagi eriti erksalt, et kuidas ma edasi toimisin, sest see oli mingi 4 aastat tagasi ja ju siis NII suurt traumat minusse ei põhjustanud. Väga võimalik, et ma paar ööd lihtsalt ei julgenudki magama jääda ja hoidsin end mitu ööpäeva üleval, kartes, et varas tagasi tuleb. :D
E.
Tänan väga, mul on nüüd paariks päevaks uus paranoia :D
Katu
Uhh kui JUBEEE!!!!
Kunagi kui korteris elasin väiksena, siis käisid meil vargad ja viisid KÕIK ära- kaasaarvatud aluspüksid, sokid jne. Kuna meil elas Soomes tädi, olid meil igasuguseid tehnika asju ka- mikrolaineahi, cd mängija jne. Niiet saak oli hea. Õnneks meid muidugi kodus ei olnud.
Kuid mitmed suved tagasi oli mul vanematel mingi pidu. Suvel, päevasel ajal. Kõik olid teisel pool maja, grillisid jne. Rahvast oli palju, aga kõik olid sugulased ja lähedased sõbrad. Mina olin enamuse ajast toas arvutis. Tol ajal oli lauaarvuti ning kui hästi proovida sai näha laha tagant alumise korruse välisust. Kuid kuna rahvast oli palju ei jälginud ma ju kes nüüd parasjagu toas näiteks vetsus käib vms. Järgmisel hommikul ema aga otsis oma läpaka kotti ja käekotti taga. Mitte kuskil ei olnud. Keegi oli lihtsalt peale passinud ja näinud et kõik pidulised on maja taga ning vaikselt toas käinud. Kuna mul oli sellel ajal kaukaasia lambakoer pidi see varas päris suitsiidne olema. Igatahes väga vastik oli pärast olla.
Elen
Nii õudne juhus sul… Mul sõbranna sõbrannal oli selline olukord, et tõusis öösel üles millegi pärast ja nägi, et tema magamistoas toimetas mingi võõras mees. Neiu ei julgenud piuksugi teha, sest magas alasti ja oli üksinda kodus.. Nii ta teeskleski lihtsalt, et magab kuni varas ära läks…. Nii õudne :/ Mina elan kaheksandal korrusel, niiet lohutan ennast vahepeal sellega, et äkki vargad ei viitsi nii kõrgele vargile tulla, aga nuh.. jahm :D …. Uksed on alati lukus. Sõbrad küll naeravad vahepeal, aga on ju olnud küll neid juhtumeid, kus vargad lihtsalt katsuvad päevalgi uksi ja kui uks lahti, siis võtavad esimese ettejuhtuva asja, mis ukse kõrval on (tavaliselt ju ikka ukse kõrval kapi peal telefon, rahakott jne).. Parem karta kui kahetseda.
Kukekene Kiigagaa
Sugulastel käidi 8. korrusel korteris vargil. Lasnamäel, küll.
Elen
Hihii… Tore lohutus :D :D
L
Elasin umbes aasta Annelinnas ja enamus asjast oli uks lukustamata, vahel harva kui selle lukustasin.. seda lugedes ma mõtlen küll, et mina olin õnnelaps.. edaspidi üritan ust igalpool lukustada :D kuuled küll selliseid juhtumeid ja tead, et reaalne elu, aga ikka mõtled korralikumalt siis kui jälle meelde tuletatakse -.- sul vedas! :)
Mannu
Kui kunagi peaks sama asi veel juhtuma (loodan muidugi, et ei juhtu!), siis ma teeks küll mendis avalduse, sest siis saad ju uued dokumendid tasuta :)
Katre
Kui neile teatada, et dokumendid ära varastati vms? I’ll keep that in mind.
Kristina
Meie linnas oli mitu kuud tagasi varguste laine, kuid miskipärast arvasime, et meid see ei puutu. Kuni ühel päeval olid kõik tööle-kooli läinud ning isa oli jäänud koju. Kodust läks ta ära kõigest pooleks tunniks ning juba olid vargad koju jõudnud. Ronisid sisse rõdult ja sealt muukisid akna lahti ning sees nad olidki. Tegid kõik aknad lahti, et saaks igast toast välja hüpata. Tegu siis esimese korruse korteriga. Koju tulles oli õudne näha küll, kuidas kõik Sinu asjad laiali vedelevad ning vastik tunne mõelda, et keegi siin kõike käperdanud oli. Õnneks saadi vargad kätte ning mingigi karistus neile antud.
Arra
Heh. Ma tean seda tunnet väga hästi. Mul tulid sama varajasel uneajal Karlova kandis korterisse niimoodi sisse. Ma ärkasin selle peale üles, et keegi hästi palju võtmetega pusis ukse kallal. Algul arvasin, et naabrinaine ei saa jälle oma vana lukku lahti, aga siis tundus kuidagi kahtlane ja läksin koridori. Ning meie korteriuks oli pärani ja mingi must kuju oli taskulambiga vastas. Ma mõtlesin enda meelest päris pikalt, et mida nüüd öelda ja kohe kui mingi mõmina suust välja sain, keeras tüüp õnneks ringi ja kihutas minema. Peale seda ikka jupp aega ärkasin iga krõpsu peale ja pelgasin vargaid. Panin isegi “vargatõkkeid” mingil perioodil koridori ukse ette…näiteks puukorvi või hantlid, et pimedas varas koperdaks ust avades :D Õnneks meil nüüd käib kortermaja välisuks ka lukus ja on väheke kindlam tunne :P
Katre
Aaaaaaaaa, kusjuures selle jutuga seoses mulle meenubki, kuidas ma pärast enda intsidenti enam vähem “rahulikult” magada sain mõnda aega. Panin ka a’la võtmed rõngaga ukselingi otsa, et kui keegi linki vajutab, siis kukuvad võtmed kolksuga maha. Koridori nurga taha ämbri, et ta sinna otsa komistaks jne. Noh, lootes, et kui jälle midagi juhtub, siis ma KUULEN ja ta ka ehmatab ära ja läheb minema. :D